Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tunne, et jumalad on vaid aja teine nimi, aga ta mõistis, et seda väita oleks olnud sama rumal kui arvata, et jumalate vastu ei saa me kunagi. Kuid kahekümne seitsme aastaselt, käimas kahekümne kaheksandat, oli ta juba peaaegu et fatalist kui mitte teiste, siis vähemalt oma saatuse osas. Tundus nii, et elu oli võimalik ainult näidata ja mitte kunagi seletada, ning sõnad – kõik sõnad, mis ei ütle asju otse – olid tema meelest tõele kõige lähemal.

      Ta vaatas mööda Amy alasti kehast, üle kuusirbikujulise joone rinna ja puusa vahel, millel oli tillukestest karvadest halo, sinna, kus päevinäinud klaasuste taga, mille valge värv maha koorus, jättis kuuvalgus merele kitsa raja, mis viis ta pilgu alt välja, eemale, hajusatesse pilvedesse. Otsekui ootaks see teda.

      Mu eesmärk jääv

      on kaugemale seilata, nii kõigist loojangutest kui

      ka läänetaeva tähesärast, surmani. 2

      Miks sa sõnu nii väga armastad? kuulis ta Amyt pärivat.

      Ta ema suri tiisikusse, kui ta oli üheksateistkümnene. Teda kohal ei olnud. Ta ei olnud isegi Tasmaanias, vaid mandril, Melbourne’i ülikoolis stipendiumi toel arstiks õppimas. Ormondi kolledžis oli ta kohanud kuulsatest peredest pärit inimesi, kes olid uhked oma saavutuste ja sugupuude üle, mis ulatusid Austraalia asutamisest tagasi Inglismaa silmapaistvate perekondadeni. Nad võisid üles lugeda põlvkondade viisi esivanemaid, nende poliitilisi ametikohti, kompaniisid ja abieludünastiaid, mõisu ja lambarantšosid. Alles vana mehena sai ta aru, et paljugi sellest oli väljamõeldis, suurejoonelisem kui kõik, mida Trollope oli eales üritanud.

      Ühelt poolt oli see erakordselt üksluine, teiselt poolt põnev. Ta ei olnud varem kohanud nii enesekindlaid inimesi. Juudid ja katoliiklased polnud tuhkagi väärt, iirlased olid inetud, hiinlased ja aborigeenid polnud isegi mitte inimesed. Nad ei mõelnud nii. Nad teadsid seda. Teda hämmastasid veidrad üksikasjad. Nende kivimajad. Nende lauahõbeda raskus. Nende teadmatus teiste eludest. Nende pimedus looduse ilu suhtes. Ta armastas oma perekonda. Kuid ta ei olnud omade üle uhke. Nende suurim saavutus oli ellujäämine. Tal võttis terve eluaja, et mõista selle saavutuse väärtust. Ent tollal – silmitsi auavalduste, rikkuse, omandi ja kuulsusega, millega ta puutus kokku esimest korda – näis see läbikukkumisena. Ja selle asemel, et häbi välja näidata, hoidis ta neist ema surmani lihtsalt eemale. Matustel ta ei nutnud.

      No kuule, Dorry, ütles Amy. Miks? Naine vedas sõrmega mööda tema reit ülespoole.

      Hiljem oli ta hakanud kartma suletud ruume, rahvasumma, tramme, ronge ja tantsupidusid, kõiki olukordi, mis sulgesid teda sisse ja lõikasid valgusest ära. Tal mattis hinge. Ta kuulis unenägudes, kuidas ema teda hüüab.

      Poiss, ütles ta, tule siia, poiss.

      Kuid ta ei läinud. Ta oleks eksamitel peaaegu läbi kukkunud. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti. Ta mängis jälle jalgpalli, otsides valgust, maailma, mida ta oli silmanud kogudusemajas, sööstes ikka ja jälle päikesesse, kuni ta oli kapten, kuni ta oli arst, kuni ta lamas Amyga koos tolles hotellivoodis ja vaatas, kuidas kuu üle ta kõhulagendiku taevasse kerkib. Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.

      Pikk päev nüüd vaob, kuu tõuseb laisalt

      all oigab mitmehäälselt sügavik. Mu sõbrad, tulge

      veel pole hilja meil maailma uudset otsida. 3

      Ta haaras asjade alguse valguse järele.

      Ta luges „Ulyssest” üha uuesti ja uuesti.

      Ta vaatas tagasi Amy poole.

      Need olid esimene ilus asi mu elus, ütles Dorrigo Evans.

      5

      Kui ta tunni aja pärast ärkas, oli Amy värvinud huuled kirsipunaseks, gaasileegi läikega silmade ripsmed mustaks ja seadnud juuksed südamekujuliselt ümber näo.

      Amy?

      Ma pean minema.

      Amy –

      Pealegi –

      Jää siia.

      Milleks?

      Ma –

      Milleks? Ma olen seda kuulnud –

      Ma tahan sinuga olla. Tahaksin kogu aeg olla koos sinuga.

      – juba küll ja küll. Kas sa jätad Ella maha?

      Kas sina jätad Keithi?

      Ma pean minema, ütles Amy. Lubasin, et olen tunni aja pärast seal. Kaardimänguõhtu. Kujutad sa ette.

      Ma tulen tagasi.

      Kas kindlasti?

      Tulen.

      Ja siis?

      See peab jääma saladuseks.

      Meie?

      Ei. Jah. Ei, sõda. See on sõjasaladus.

      Mis?

      Me sõidame välja. Kolmapäeval.

      Mis?

      Kolme päeva –

      Ma tean, millal tuleb kolmapäev. Kuhu?

      Sõtta.

      Kuhu?

      Kust me peaks seda teadma?

      Kuhu sa lähed?

      Sõtta. Sõda on ju igal pool, eks ole?

      Kas ma näen sind veel?

      Ma –

      Meie? Ja meie? –

      Amy –

      Dorry, kas ma näen sind veel?

      6

      Kusagilt kostva jahutusseadme kähisevas värinas tundis Dorrigo Evans, kuidas möödus viiskümmend aastat. Angiinitablett juba mõjus, pitsitus rinnas hakkas järele andma, käsi ei surisenud enam, ja kuigi ta vabisevas hinges püsis mingi metsik ravimatu sisehaigus, tundis ta end küllalt hästi, et hotelli vannitoast tagasi magamistuppa tulla.

      Tagasi voodi juurde minnes vaatas ta naise paljast õlga, pehmet ihu ja kumerusi, mis erutasid teda endiselt. Naine kergitas unemustrilist nägu ja küsis –

      Millest sa rääkisid?

      Kui ta uuesti voodisse heitis ja naise kaissu võttis, taipas ta, et naine mõtles kõnelust, mis oli toimunud varem, enne kui ta magama jäi. Kaugel eemal – otsekui trotsides kõiki melanhoolseid varahommikusi helisid, mis hotellituppa sisse ja sealt välja voogasid – kiirendas järsku üks auto.

      Darky, sosistas ta naise seljale, otsekui oleks see olnud ilmselge, siis, taibates, et see nii ei olnud, lisas: Gardiner. Rääkides kleepus ta alahuul naise seljale. Ma ei mäleta ta nägu, ütles ta.

      Mitte nagu oma nägu, ütles СКАЧАТЬ