Название: Kitsas tee sisemaale
Автор: Richard Flanagan
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985340240
isbn:
Miski selle ajakirjaniku juures oli talle meenutanud Darky Gardineri, kuid ta ei osanud öelda, mis see täpselt oli. Mitte tema nägu või käitumine. Võib-olla ta naeratus? Ta jultumus? Ta uljus? Dorrigo oli ta peale ärritunud, aga imetles samas, et ta polnud Dorrigo kuulsuse ees pead painutanud. Seesmine järjekindlus – ausus, kui soovite. Tõeotsimine? Ta ei osanud öelda. Ta ei osanud välja tuua ühtki veidrust, žesti või harjumust, mis nimelt oli talle Darkyt meenutanud. Teda valdas kummaline häbitunne. Võib-olla oli ta olnud rumal. Ja ülekohtune. Ta polnud enam milleski kindel. Vahest polnud ta tollest Darky peksmise päevast saati enam milleski kindel.
Ma muutun jälgiks laibaks,8 sosistas ta naise kõrva korallkarpi, organisse, mille pehme kiharduv keeris mõjus talle sõnulseletamatult liigutavalt ja mis näis talle alati kutsena seiklusesse. Ta suudles väga õrnalt kõrvalesta.
Sa peaksid rääkima oma sõnadega, mida sa asjast arvad, ütles Lynette Maison. Dorrigo Evansi sõnadega.
Lynette oli viiekümne kahe aastane, laste saamise east väljas, aga rumaluste tegemise east veel mitte, ja ta põlgas ennast mõjuvõimu pärast, mis vanal mehel tema üle oli. Ta teadis, et mehel polnud mitte ainult abikaasa, vaid ka teine naine. Ning ta kahtlustas, et veel üks või kaks. Talle ei jäänud isegi kirglikku aupaistet olla mehe ainus armuke. Ta ei mõistnud ennast. Dorrigol oli küljes vanaduse haputainalõhn. Ta rippuvate rindade nibud olid krimpsus; ta armatses ebakindlalt, kuid mingil mõistusevastasel moel tundus see naisele pentsikult eluterve. Temaga tundis ta kaljukindlalt, et teda armastatakse. Ja siiski teadis ta, et üks osa mehest – see, mida ta kõige rohkem ihaldas, see osa temast, mis oli valgus – jäi kättesaamatuks ja tundmatuks. Unenägudes hõljus Dorrigo temast alati mõne tolli kõrgusel. Päeval võis ta mehe peale tihti vihastada, teda süüdistada, ähvardada ja eemale tõrjuda. Aga hilja öösel tema kõrval lebades ei mõelnud ta kellestki teisest.
Taevas oli seal räpane, ütles ta, ja naine tundis, et Dorrigo on kohe valmis uuesti kõrgustesse tõusma. See liikus alati eemale, jätkas ta, just nagu poleks see ka ise suutnud ennast välja kannatada.
7
Kui nad 1943. aasta alguses Siiamisse jõudsid, oli kõik teisiti. Esiteks oli taevas selge ja ääretu. Tuttav taevas, nii ta vähemalt arvas. Oli kuiv aastaaeg, puud olid lehitud, džungel avar, maa tolmune. Teiseks leidus toitu. Mitte palju, mitte piisavalt, aga näljatunne ei olnud veel võimust võtnud, nälg ei pesitsenud veel meeste kõhtudes ja ajudes nagu mõni pöörane elukas. Ka ei olnud jaapanlaste heaks töötamine veel muutunud selleks sõgeduseks, mis tappis neid nagu kärbseid. See oli raske, kuid alguses ei olnud see meeletu.
Kui Dorrigo Evans pilgu langetas, nägi ta sirget maamõõduvaiade rivi, mille olid maasse löönud Jaapani keiserliku armee insenerid, et maha märkida raudteetrass, mis viis eemale sealt, kus ta sõjavangide vaikiva kamba eesotsas seisis. Nad kuulsid Jaapani inseneridelt, et vaiad jooksid neljasaja viieteistkümne kilomeetri pikkusel joonel Bangkokist põhja poolt Birmani välja.
Nad märkisid maha trassi suurele raudteele, mis eksisteeris ainult esialgsetes plaanides ja Jaapani ülemjuhatuse tulistes kihutuskõnedes ja näiliselt võimatutes käskudes. See muinasjutuline raudtee, millesse suhtuti meeleheite ja fanatismiga, oli samavõrra tehtud müütidest ja ebatõelisusest, kui see pidi teoks tehtama puust ja rauast ja tuhandetest ja tuhandetest eludest, mis järgmise aasta jooksul selle ehitamisel ohverdati. Aga millise reaalsuse on realistid iial loonud?
Neile anti nürid kirved ja pehkinud kanepiköied ja ühtlasi nende esimene ülesanne: puhastada kilomeeter maad, langetada ja välja juurida hiiglasuured tiikpuud, mis kavandatud raudteetrassil kasvasid.
Mu paps ütles ikka, et teie, noored, ei kanna kunagi oma koormat, ütles Jimmy Bigelow nimetissõrmega vastu nüri ja hambulist kirvetera koputades. Ma tahaks, et see tõbras praegu siin oleks.
8
Hiljem ei mäleta seda päriselt enam keegi. Nagu suurimate roimadega ikka, on nii, nagu poleks seda kunagi juhtunud. Kannatused, hukkunud, lein, nii paljude inimeste tohutute kannatuste armetu ja haletsusväärne mõttetus; võib-olla on see olemas ainult nendel lehekülgedel ja mõnes raamatus veel. Õudused saab kirja panna raamatusse, kus neil on kuju ja tähendus. Kuid elus ei ole õudusel ei kuju ega tähendust. Õudus lihtsalt on. Ja kuni ta valitseb, on nõnda, nagu polekski terves ilmas midagi muud.
Selle raamatu lugu algab 15. veebruaril 1942, kui üks impeerium Singapuri langemisega lõpeb ja teine esile tõuseb. 1943. aastal hakkab liialt hajutatud ja alavarustatud Jaapan aga alla jääma ja vajadus raudtee järele kasvab. Liitlased varustavad Jiăng Jièshí Hiina Rahvusarmeed relvadega Birma kaudu ja ameeriklased kontrollivad meresid. Et ära lõigata oma Hiina vaenlase elutähtis varustustee ja vallutada Birma kaudu India – selline on nende juhtide hullumeelne unelm –, peab Jaapan oma Birmas paiknevaid vägesid meeste ja moonaga varustama maitsi. Kuid selleks vajaliku raudtee ehitamiseks ei ole tal ei raha ega masinaid. Ega aega.
Sõjal aga on oma loogika. Jaapani keisririik usub, et võidab – alistamatu jaapani vaim, vaim, mida läänel ei ole, vaim, mida ta nimetab ja mõistab kui keisri tahet; ta usub, et just see vaim jääb lõpliku võiduni peale. Ja säärast alistamatut vaimu toetab ja säärast usku sisendab keisririigi suur varandus: orjad. Sajad tuhanded orjad, asiaadid ja eurooplased. Ja nende seas on kakskümmend kaks tuhat Austraalia sõjavangi, kellest enamik alistus Singapuri langemisel strateegilise paratamatuse tõttu veel enne, kui võitlus sai õieti alata. Neist üheksa tuhat saadetakse raudteed ehitama. Kui 25. oktoobril 1943 sõidab auruvedur number C 5631 – esimene rong, mis seda teeb – Surmaraudtee terves pikkuses läbi, vedades kolme vagunit Jaapani ja Tai aukandjatega, möödub ta lugematutest inimluude lademetest, millest iga kolmas on austraallane.
Täna on auruvedur C 5631 uhkusega välja pandud muuseumis, mis on osa Jaapani mitteametlikust rahvuslikust sõjamemoriaalist, Yasukuni pühamust Tōkyōs. Peale auruvedur C 5631 on pühamus „Hingede raamat”. Selles on kirjas nende rohkem kui kahe miljoni sõduri nimed, kes surid Jaapani keisri teenistuses sõdades 1867. aastast 1951. aastani. „Hingede raamatu” pühadusena säilitamine selles templis lunastab neid kõigist kuritegudest. Paljude teiste seas on seal 1068 mehe nimed, kes pärast Teist maailmasõda sõjakuritegudes süüdi mõisteti ja hukati. Ja nende 1068 hukatud sõjakurjategija nimede seas on mõned, kes töötasid Surmaraudteel ja mõisteti süüdi sõjavangide julma kohtlemise eest.
Sildil, mis seisab veduri nr C 5631 juures, ei ole selle kohta sõnagi. Ei ole ka juttu raudtee ehitamise õudustest. Seal ei ole nende sadade tuhandete nimesid, kes surid raudteed ehitades. Pole olemas isegi kokkulepitud numeratsiooni kõigile neile, kes Surmaraudteel surid. Liitlaste sõjavangid olid vaid murdosa – umbes 60 000 meest – kõigist neist, kes orjasid sel ehitusel, mis võistleb Egiptuse püramiididega. Nende kõrval töötas veerand miljonit tamilit, hiinlast, jaapanlast, malailast, tailast ja birmalast. Või enam. Mõned ajaloolased ütlevad, et nendest orjatöölistest surid 50 000, mõned, et 100 000, mõned, et 200 000. Keegi ei tea.
Ja keegi ei saa kunagi teada. Nende nimed on juba unustatud. Nende kadunud hingedele ei ole raamatut. Olgu neil seegi fragment.
Nõnda oli Dorrigo Evans hommiku poole lõpetanud oma eessõna Guy Hendricksi vangilaagrijoonistuste raamatule, olles palunud oma sekretäril varuda talle kolm segamatut tundi, et ta saaks lõpetada ülesande, mida ta ei olnud suutnud mitu kuud lõpetada ja mis oli nüüdseks tublisti üle tähtaja läinud. Isegi nüüd, kus see valmis oli, tundus talle, et see on taas kord üks tema enda läbikukkunud katse mõista selle kõige tähendust ning ta üksnes esitab seda Surmaraudtee tutvustusena teistele.
Tal СКАЧАТЬ
8
Tlk Georg Meri