Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundis, et nägu kisub naerule. See oli küll tühine naljake, aga aitas. „Antoine’i norskamine on nagu valupiste taguotsas. Ometi saab edaspidi korralikult magada.”

      „Ja õhtusöögiks võime teha kooreta keedetud mune.”

      „Musta pesu tuleb ka poole vähem,” lausus Vivanne, kuid siis ta hääl murdus. „Ma ei ole selleks küllalt tugev, Rachel.”

      „Kindlasti oled. Me tuleme sellest koos läbi.”

      „Enne, kui ma Antoine’i kohtasin…”

      Rachel lõi käega. „Tean, tean. Olid peenike kui piitsavars, kogelesid, kui närvi läksid, ja pealegi olid kõige suhtes allergiline. Ma tean. Olin ju ise ka siis seal. Aga see on nüüd möödas. Sa oled tugev. Tead, miks?”

      „Miks?”

      Racheli naeratus kustus. „Tean, et olen suur – nagu raidkuju, nii nad ütlevad, kui mulle rinnahoidjaid ja sukki müüvad –, aga tunnen… end sellest nii lööduna, V. Mul oleks vaja mõnigi kord sinule toetuda. Muidugi mitte kogu oma raskusega.”

      „Seega ei saa me siis korraga koost laguneda.”

      „Voilà,”2 kostis Rachel. „Võtame plaani. Peaksime ehk selle peale avama konjakipudeli või soovid džinni?”

      „Kell on kümme hommikul.”

      „Sul on õigus. Muidugi. Siis kokteil – French 75.”

*

      Teisipäeva hommikul, kui Vianne ärkas, voogas aknast sisse päike, mis lõi kõik valgusele avatud puutalad helkima.

      Antoine istus akna juures toolil – pähklipuust kiiktoolil, mille ta oli meisterdanud Vianne’i teise raseduse ajal. Aastaid oli tühi kiiktool neid pilganud. Aastatel, kui katkes rasedus, nagu ta nüüd neid aastaid mõttes nimetas. Lohutamatu kurbus külluse maal. Kolm kaotatud elu nelja aastaga, tillukesed nõrgad südamelöögid, sinkjad käekesed. Ja siis kui ime: lapsuke, kes jäi ellu. Sophie. Selle tooli puusüüs oli peidus kurbi pisikesi vaime, aga oli ka häid mälestusi.

      „Võib-olla peaksid viima Sophie Pariisi,” ütles Antoine, kui Vianne istukile tõusis. „Julien hoolitseb su eest.”

      „Mu isa tegi üsna selgeks, mida ta arvab elamisest koos tütardega. Ma ei ootagi, et ta mind rõõmuga tervitaks.” Vianne lükkas reljeefse mustriga voodikatte pealt ja laskis paljad jalad kulunud vaibale ning tõusis püsti.

      „Kas saate hakkama?”

      „Sophie ja mina saame hästi hakkama. Niikuinii tuled sa kohe tagasi. Maginot’ liin peab vastu. Ja Jumalgi teab, et sakslastest meile vastast ei ole.”

      „Relvad on neil päris viletsad. Võtsin kogu oma raha pangast välja. Madratsi sees on kuuskümmend viis tuhat franki. Kasuta seda arukalt, Vianne. Koos su õpetajapalgaga peaks see küllalt kaua vastu pidama.”

      Vianne muutus ärevaks. Ta teadis liiga vähe nende rahaasjadest. Sellega tegeles Antoine.

      Antoine tõusis aeglaselt püsti ja võttis ta oma käte vahele. Vianne oleks tahtnud seda turvatunnet, mida ta nüüd tundis, kas või pudelisse sulgeda, et hiljem, kui üksindus ja hirm on ta kuivaks kõrvetanud, sealt juues jõudu leida.

      Pea see meeles, mõtles ta endamisi. See, kuidas valgus kumab läbi mehe tõrksate juuste, kuidas armastus särab ta pruunides silmades… ja need pakatanud huuled, mis olid alles tund aega tagasi teda hommikupimeduses suudelnud.

      Avatud aknast nende selja taga kuulis Vianne aeglaselt mööda teed liikuva hobuse ühtlast kabjaklobinat ja sellele järgnevat vankriloginat.

      See võib olla monsieur Quillian oma lilledega teel turule. Kui Vianne oleks aias, peatuks mees ja ulataks tallegi õie ning lisaks, et ega see majaproua iluga võistelda küll ei suuda, ja Vianne naerataks, ütleks merci3 ning pakuks talle midagi juua.

      Vianne tõmbus vastu tahtmist mehest eemale. Ta läks puust tualettlaua juurde, valas sinisest savikannust kaussi leiget vett ning pesi nägu. Seinaorvas, mis oli neil riidekapi eest ja mille sisu varjasid kaks kuldse mustriga valget linast kardinat, kinnitas ta rinnahoidja ning astus pitsäärisega pükstesse ja sukahoidjasse. Ta tõmbas siidsukad jalga ning kinnitas need sukahoidja külge. Seejärel libistas selga vööga puuvillase kleidi, millel oli nelinurkne krae. Kui ta kardinad taas ette tõmbas ja ringi keeras, oli Antoine läinud.

      Ta haaras käekoti ja kõndis mööda koridori Sophie tuppa. Nagu nendegi oma, oli see väike ruum järsu, voodrilaudadega ülelöödud kaldlaega ja laiadest laudadest puitpõrandaga. Aknast oli vaade viljapuuaeda. Ruumi täitsid raudvoodi, öökapp antiikse lambiga ja siniseks värvitud riidekapp. Seinu kaunistasid Sophie joonistused.

      Vianne avas luugid ja laskis valguse tuppa.

      Nagu harilikult kuumadel suvekuudel, oli Sophie millalgi öösel lükanud teki põrandale. Roosa karumõmmik Bébé magas ta põse vastas.

      Vianne võttis karu ja jäi vaatama selle tuhmi, nii ära paitatud nägu. Möödunud aastal oli Bébé unustatud akna kõrvale riiulile. Sophie oli liikunud edasi uuemate mänguasjade juurde.

      Nüüd oli Bébé tagasi.

      Vianne kummardus ja suudles tütre põske.

      Sophie keeras ennast ja ärkas silmi kissitades.

      „Ma ei taha, et issi ära läheb, emme,” sosistas ta. Ta sirutas käe Bébé järele, napsates selle tegelikult Vianne’i käte vahelt.

      „Tean.” Vianne ohkas. „Ma tean.”

      Vianne astus riidekapi juurde ja valis välja madrusekleidi, mis oli Sophie lemmik.

      „Kas ma võin kanda seda kirikakratest krooni, mille issi mulle tegi?”

      Kirikakratest „kroon” lebas käkras öökapil, väikesed õied olid närbunud. Vianne tõstis selle õrnalt üles ja sättis Sophiele pähe.

      Vianne arvas, et ta saab hakkama, kuni astus elutuppa ja nägi Antoine’i.

      „Issi?” Sophia puudutas kohmetult närbunud krooni. „Ära mine.”

      Antoine põlvitas maha ja tõmbas Sophie oma embusse. „Pean olema sõdur, et kaitsta sind ja emmet. Aga ma olen tagasi, enne kui sa arugi saad.”

      Vianne kuulis, et ta hääl murdus.

      Sophie tõmbus eemale. Kirikakrakroon ripnes üle kõrva alla. „Sa lubad, et tuled koju tagasi?”

      Antoine jälgis üle tütre tõsise näo Vianne’i murelikku pilku.

      „Oui,”4 lausus ta viimaks.

      Sophie noogutas.

      Majast lahkudes vaikisid kõik kolm. Nad kõndisid käsikäes mööda künkanõlva üles halli puust küüni juurde. Põlvini ulatuv kuldne rohi kattis kogu küngast ja sirelipõõsad, suured kui heinavankrid, märgistasid maavalduse välisäärt. Kolm väikest valget risti oli kõik, mis oli jäänud siia maailma neist lapsukestest, kelle Vianne oli kaotanud. Täna ei lasknud СКАЧАТЬ