Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      See oli siis, kui ta oma isa oli läinud ära sõtta.

      Sophie ei olnud kuigi veendunud: „Aga…”

      „Ei mingit aga. Muretsemiseks pole põhjust. Nüüd aga jää magama.”

      Ta suudles tütart veel kord, jättes seekord huuled kauemaks väikese tüdruku põsele.

      Vianne läks trepist alla ja astus tagaõue. Öö väljas oli lämbe, õhk lõhnas jasmiinidest. Ta leidis Antoine’i istumas muruplatsil metallist kohvikutoolil, jalad välja sirutatud, keha vajunud ebamugavalt ühele küljele.

      Ta astus mehe kõrvale ja pani käe ta õlale. Antoine puhus suitsu välja ning tõmbas järjekordse pika mahvi. Siis vaatas ta üles naisele otsa. Kuuvalguses oli ta nägu kahvatu ja varjutatud. Peaaegu võõras. Ta pistis käe vestitaskusse ja tõmbas välja paberilehe. „Mind mobiliseeritakse, Vianne. Koos enamiku meestega vanuses kaheksateist kuni kolmkümmend viis.”

      „Mobiliseeritakse? Aga… me pole ju sõjas. Ma ei…”

      „Pean teisipäeval kohale ilmuma.”

      „Aga… aga… sa oled ju postiljon.”

      Ta kannatas ära naise pilgu, ja äkki jäi Vianne’il hing kinni. „Näib, et nüüd saab minustki sõdur.”

      KOLM

      Vianne teadis sõjast mõndagi. Mitte lahingutest ega relvade tärinast ning võib-olla ka mitte plahvatuste suitsust ja verest, vaid sellest, mis järgnes. Kuigi ta oli sündinud elama rahuajal, olid ta kõige varasemad mälestused sõjast. Ta mäletas end vaatavat, kuidas maman nuttis, kui jättis papa’ga hüvasti. Ta mäletas tühja kõhtu ja seda, et tal oli kogu aeg külm. Aga kõige selgemini mäletas ta, kui teistmoodi oli isa, kui ta koju tuli – kuidas ta lonkas ja ohkis ning vaikis. Siis hakkaski ta jooma, omaette hoiduma ja perekonda vältima. Seejärel meenusid uste paugutamised, järjest tihedamini lahvatavad vaidlused, millele järgnes kohmakas vaikimine ja vanemate magamine eraldi tubades.

      See isa, kes ära sõtta läks, ei olnud seesama, kes koju tagasi tuli. Vianne oli tahtnud, et isa teda armastaks, või veel tähtsam, ta oli ise püüdnud teda armastada, aga lõpuks oli üks niisama võimatu kui teine. Sellest ajast saadik, kui isa ta ära Carriveausse saatis, oli Vianne hakanud elama oma elu. Ta saatis isale jõuludeks ja sünnipäevaks kaarte, aga vastu ei saanud ainsatki, ja rääkisid nad üldse väga harva. Mida tal oligi öelda? Erinevalt Isabelle’ist, kes ei olnud võimeline laskma asjadel omasoodu kulgeda, sai Vianne aru – ja tunnistas –, et kui maman suri, purunes nende pere parandamatult. See mees lihtsalt keeldus olema isaks oma lastele.

      „Ma tean, kuidas sõda sind hirmutab,” sõnas Antoine.

      „Maginot’ liin peab vastu,” ütles Vianne, püüdes kõlada veenvalt. „Jõuluks oled sa kodus.” Maginot’ liin oli kilomeetrite viisi betoonmüüre, tõkkeid ja relvi ning see oli ehitatud piki Saksa piiri pärast Esimest maailmasõda, et Prantsusmaad kaitsta. Sakslased ei suudaks sellest läbi murda.

      Antoine võttis ta oma käte vahele. Jasmiin lõhnas uimastavalt, ja äkki teadis Vianne kindlalt, et nüüdsest peale, millal iganes ta tunneb jasmiinilõhna, meenub talle see hüvastijätt.

      „Ma armastan sind, Antoine Mauriac, ja ma ootan, et sa tuled mu juurde koju tagasi.”

      Hiljem ei suutnud ta meenutada, kuidas nad majja läksid, trepist üles ruttasid ja teineteist lahti riietades voodisse heitsid. Vianne mäletas ainult, et ta oli paljalt mehe käte vahel, lamas tema all ja Antoine polnud ealeski olnud armatsedes nii meeletu, otsides ta suudlusi, ning ta käed…need tahtnuks nagu rebida ta lahku, kuigi hoidsid teda just koos.

      „Sa oled tugevam, kui arvad end olevat, V,” lausus Antoine pärastpoole, kui nad lamasid vaikides teineteise käte vahel.

      „Ma ei ole,” sosistas Vianne liiga tasa, et mees võinuks kuulda.

*

      Järgmisel hommikul oleks Vianne tahtnud hoida Antoine’i kogu päev voodis, võib-olla isegi veenda teda, et nad võiksid kotid kokku pakkida ja nagu vargad ööpimedusse kaduda.

      Aga kuhu nad läheksid? Sõda rippus kogu Euroopa kohal.

      Selleks ajaks, kui ta sai hommikueine valmis ja nõudki pestud, lõi tal kuklasse tuikav valu.

      „Sa oled nii kurb, maman,” märkas Sophie.

      „Kuidas saan ma kurb olla nii ilusal suvepäeval, kui me pealegi läheme külla oma parimatele sõpradele?” Vianne naeratas pisut nagu liiga säravalt.

      Alles siis, kui ta oli uksest väljas ja seisis eesõues õunapuu all, sai ta aru, et oli paljajalu.

      „Maman!” hüüdis Sophie kärsitult.

      „Tulen juba,” kostis ta, järgnedes Sophiele läbi eesõue ning möödudes tuvimajast (praegusest aiatööriistade kuurist) ja tühjast küünist. Sophie avas tagumise värava ja jooksis naabrite hästi hooldatud aeda ning sealt väikese siniste aknaluukidega kivimajakese poole.

      Ta koputas ühe korra, kuid vastust ei saanud ja astus sisse.

      „Sophie!” hüüatas Vianne teravalt, aga manitsus langes kurtidele kõrvadele. Sõbranna majas polnud kombed nii olulised, ja Rachel de Champlain oli viisteist aastat olnud Vianne’i parim sõbranna. Nad olid kokku saanud vaid kuu aega pärast seda, kui papa oli oma lapsed nii häbiväärsel kombel Le Jardinis endast maha raputanud.

      Sellest peale olid nad lahutamatu paar: habras, kahvatu ja arglik Vianne ning peaaegu poiste kasvu Rachel, kelle kulmud kasvasid kiiremini, kui kuulujutt jõudis levida, ja hääl kajas kui udupasun. Mõlemad olid väljastpoolt tulnud ja siin kokku saanud. Koolis olid nad olnud lahutamatud ja jäid sõpradeks ka kõigiks järgnevateks aastateks. Koos olid nad läinud ülikooli ja mõlemast olid saanud kooliõpetajad. Isegi lapseootele jäid nad samal ajal. Nüüd õpetasid nad kohalikus koolis kõrvuti asuvates klassiruumides.

      Rachel ilmus ukselävele, hoides kätel vastsündinud poega Arieli.

      Naised vahetasid pilgu. Selles oli kõik, mida nad tundsid ja kartsid.

      Vianne järgnes sõbrannale maja väikesesse eredalt valgustatud sisemusse, mis lausa säras puhtusest. Vaasitäis põllulilli kaunistas rohmakat pukkjalgadel lauda, mida ääristasid omavahel kokkusobimatud toolid. Söögitoa nurgas seisis nahast reisikohver, millel lebas pehme pruun viltkaabu – Racheli abikaasa Marci lemmik. Rachel läks kööki, et tuua ära savitaldrik canelé’dega – vaniljekreemitäidisega rummikookidega. Seejärel suundusid naised välja.

      Väikeses tagaõues kasvasid roosid piki ligustrihekki. Laud ja neli tooli kõikusid ebakindlalt kiviterrassil. Kastanipuu okstelt rippusid alla antiiksed laternad.

      Vianne võttis canelé ja hammustas suutäie, nautides koogi vaniljekreemist sisu ja krõbedat, kergelt pruunistunud pealispinda. Ta võttis istet.

      Rachel istus talle vastu, magav laps kätel. Nad vaikisid mõlemad, täis hirme ja kahtlusi.

      „Tahaksin teada, kas ta üldse õpibki oma isa tundma,” sõnas Rachel lapsukest silmitsedes.

      „Nad muutuvad seal,” tähendas Vianne meenutades. Tema isa oli olnud Somme’i lahingus, milles oli oma elu kaotanud kolmveerand miljonit meest. Koos nende vähestega, СКАЧАТЬ