Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaardipakk ja suur õlgkübar, mille Peter pähe pani, et kõik saaksid korraks mõnuga naerda. Saralt ja Holliselt sai ta nende ühiste rännupäevade meenutuseks taskukompassi, kuigi Hollis poetas talle pihku ka väikese terasplasku. „Dunki kõige värskem toodang ja midagi erilist,” ütles ta silma pilgutades, „ning ära küsi minu käest, kuidas ma selle sain. Mul on alamkihtides ikka veel sõpru.”

      Kui viimased kingituspakid olid lahti tehtud, andis õde Peg talle üle suure torusse keeratud paberipoogna. Sellele oli kirjutatud „Palju õnne sünnipäevaks meie kangelasele!” ja kõik allkirjad – mõned nendest loetavad, mõned aga mitte – kuulusid vaeslaste varjupaiga lastele. Peterile tõusis klomp kurku ja ta võttis vanal naisel ümbert kinni, mis oli neile mõlemale üllatuseks. „Ma tänan teid kõiki,” ütles ta. „Aitäh kõikidele ja igaühele eraldi.”

      Kui pidu otsa sai, hakkas kesköö juba kätte jõudma. Caleb ja Kate olid nagu kaks teineteisele selga vajunud kutsikat Sara ja Hollise voodis magama jäänud. Peter ja Sara istusid laua taga, Hollis aga koristas tube.

      „Kas Michaelist on midagi kuulda olnud?” päris Peter Saralt.

      „Mitte piuksugi.”

      „Kas sa oled mures?”

      Sara kortsutas järsult kulmu ja kehitas siis õlgu. „Michael on Michael. Ma ei jaga seda laeva asja ära, aga tema teeb ju seda, mida ta tahab teha. Korra ma arvasin, et Lore võib ta maha rahustada, aga see aeg on vist möödas.”

      Peter tundis süütunde sähvatust. Kaksteist tundis tagasi oli ta selle naisega voodis olnud. „Kuidas haiglas läheb?” küsis ta, lootes jututeemat vahetada.

      „Seal on hullumaja. Mind pandi sünnitusi vastu võtma. Paljusid ja paljusid sünnitusi. Jenny on minu abiline.”

      Sara kõneles Gunnar Apgari õest, kelle nad olid leidnud Kodumaalt. Rase Jenny tulnud Kerrville’i esimese evakueeritute partii koosseisus ja jõudnud kohale parajasti sünnituse ajaks. Aasta tagasi abiellus ta ühe teise tulnukaga Iowast, kuigi Peter ei teadnud, kas see mees on ikka tegelikult lapse isa. Need asjad juhtusid üsna sageli kiiruga.

      „Tal on kahju, et ta ei saanud siia tulla,” jätkas Sara. „Sa oled tema jaoks tähtis tegelane.”

      „Kas olen?”

      „Tegelikult oled paljude inimeste jaoks. Ma ei oska öeldagi, kui mitu korda on minult küsitud, kas ma tunnen sind.”

      „Sa teed nalja.”

      „Palun vabandust, aga kas sa seda õnnitlusplakatit siis ei lugenud?”

      Peter kehitas kohmetult õlgu, ehkki mõneti tundis ta heameelt. „Ma olen ju lihtsalt puusepp. Kui sa tahad tõde teada, siis ei ole ma ka just liiga hea puusepp.”

      Sara naeris. „Kuidas soovid.”

      Liikumiskeeld oli juba ammu kehtima hakanud, kuid Peter teadis, kuidas patrulle vältida. Calebi silmad avanesid üksnes vaevu, kui Peter ta turjale tõstis ja hakkas kodu poole minema. Ta oli poisi parajasti magama pannud, kui kuulis koputust uksele.

      „Kas Peter Jaxon?”

      Mees uksel oli ohvitser ja kandis õlgadel lähetusjõudude paguneid.

      „Aeg on hiline. Minu poiss magab. Kapten, millega ma saan teid aidata?”

      Ohvitser ulatas Peterile pitseriga suletud paberi. „Head õhtut, härra Jaxon.”

      Peter sulges vaikselt ukse, lõikas vaha oma uue taskunoaga läbi ja avas läkituse.

      Härra Jaxon!

      Kas ma tohin Teilt paluda, et Te külastaksite kolmapäeval kell 8.00 minu bürood? Teie töödejuhatajaga on jõutud kokkuleppele, et Te tohite töö kohale hilineda.

      Lugupidamisega

      Texase Vabariigi president Victoria Sanchez

      „Isa, miks see sõjamees uksel seisis?”

      Caleb oli tuppa lonkinud ja hõõrus rusikatega silmi. Peter luges läkituse uuesti läbi. Mida võib Sanchez temalt tahta?

      „Oli üks tühiasi,” ütles ta.

      „Kas sa oled jälle sõjaväes?”

      Ta vaatas poisi poole. Kümne aasta vanune. Ta kasvas nii kiiresti.

      „Muidugi mitte,” ütles ta ja pani kirja käest. „Lähme voodisse tagasi.”

      3

PUNANE VÖÖNDTexas, Kerrville’ist kümme miili lääne poolJuuli, 101. aasta p.v

      Mees, Kes Uskus Lucius Greer võttis koha lavatsil sisse enne koitu. Tema relv oli .308-kaliibrine käsilukuga püss, mis oli piinliku hoolega taastatud ning varustatud poleeritud puitkaba ja optilise sihikuga, mille klaasid olid küll ajapikku tuhmunud, kuid ajasid asja siiski ära. Tal oli järel neli padrunit. Ta pidi varsti Kerrville’i naasma, et neid juurde vahetada. Kuid tänasel viiekümne kaheksanda päeva hommikul polnud padrunitega muret. Ta vajas ühtainust lasku.

      Öö jooksul oli lagendikule laskunud õrn uduvine. Tema sööt – ämbritäis puruks litsutud õunu – oli sadakond jardi ülestuult kõrge rohu sees peidus. Rätsepaistes Lucius ootas, püss süles. Tal ei olnud vähimatki kahtlust, et tema saakloom ennast näitab. Värskete õunte lõhn oli vastupandamatu.

      Et aega mööda saata, lausus ta lihtsa palve: „Minu Jumal, kõiksuse isand, ole minu juht ja trööstija, anna mulle jõudu ja tarkust käia ees ootavatel päevadel Sinu tahtmise järgi ning teada, mida minult nõutakse, et olla selle ülesande vääriline, mille täitmise Sa oled minu hoolde usaldanud. Aamen.”

      Sest midagi oli tulemas; Lucius tundis seda. Ta tajus seda niisamuti, nagu ta tajus oma südame tuksumist, hingeõhku kopsudes ja luude raskust. Inimajaloo pikk kaarjoon oli teel oma viimase katsumuse tunni poole. Keegi ei võinud teada, millal see tund kätte jõuab, kuid tulema pidi see kindlasti ja sellest pidi saama sõjameeste aeg. Lucius Greeri sarnaste meeste aeg.

      Kodumaa vabastamisest oli möödunud kolm aastat. Tolle öö sündmused olid ikka veel temaga ja sähvatasid kustumatute mälestustena teadvusse. Hullumaja staadionil ja mängu astuvad viiruskid; oma tulejõu punasilmade peale valla päästnud ülestõusnud ning lava poole liikuvad Alicia ja Peter, kes on relvad välja tõmmanud ja tulistavad üha uuesti ja uuesti; ahelates Amy kõhetu figuur ja see möire, mis kostis tema kurgust, kui ta vabastas endas peidus olnud jõu; tema teisenev keha, mis heitis endalt inimese kuju, ahelate purunemise raksatus, kui ta ennast vabastas, ja hulljulge välgunoolena kiire hüpe koletistest vaenlaste suunas; lahingu kaos ja segadus ning Kümnenda Kaheteistkümnest Martínezi alla lõksu jäänud Amy; purustava plahvatuse ere välgatus, sellele järgnenud täielik vaikus ja liikumatult tardunud maailm.

      Järgmisel kevadel Kerrville’i naastes teadis Lucius, et ta ei ole enam võimeline inimeste hulgas viibima. Selle öö tähendus oli selge; teda oli kutsutud elama üksildase elu. Ta ehitas endale ihuüksi tagasihoidliku osmiku jõe kaldale, kuid tundis seal tõmmet millegi veelgi sügavama järele, mis kutsus teda kõnnumaale. Lucius, too välja omaenda mina. Loobu sellest, mis on laenatud; heida kõrvale kõik maised mugavused, et mind tundma õppida. Ta alustas ainult noa ja seljariietega teekonda kuivadesse mägedesse ja nende taha, ilma et tal oleks olnud muud sihtkohta peale kõige sügavama üksilduse, et tema elu saaks СКАЧАТЬ