Peeglite linn. I raamat. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      See oli üks elu ja oli see elu, mida teadsid inimesed. Lähetusjõudude eruohvitser Peter Jaxon, kellest on saanud puusepp ja isa ning kes on Texase Kerrville’i linna kodanik. See elu oli nagu iga teisegi inimese elu oma rahulduste ja vaevade, tõusude ja mõõnade ning kodus ja väljaspool kodu veedetud päevadega ja ta elas seda rõõmuga. Caleb oli äsja kümneseks saanud. Erinevalt Peterist endast, kes teenis juba kaheteistkümneselt valves käskjalana, elas see poiss läbi lapsepõlve. Ta käis koolis, mängis sõpradega, tegi oma töökesi ilma erilise taganttõukamiseta ja üksnes vahetevahel kurtes ning vajus igal õhtul pärast seda, kui Peter ta magama pani, lohutavatesse unenägudesse täis teadmist, et järgmine päev tuleb täpipealt samasugune kui eelmine. Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu nagu Jaxonid ikka; pisipoisi pehmus oli hakanud näolt kaduma. Ta nägi iga päevaga järjest rohkem oma isa Theo moodi välja, kuigi tema vanemate teema ei olnud enam kordagi jutuks tulnud. Mitte et Peter oleks seda vältinud; poiss lihtsalt ei küsinud midagi. Kui Peter ja Caleb olid pool aastat koos elanud ja ühel õhtul malet mängisid, ütles poiss järgmise käigu juures kõheldes lihtsalt ja mitte sugugi suurema tunderõhuga kui näiteks ilma kohta järele pärides: „Kas ma tohin sind isaks kutsuda?” Peter ehmus; ta ei olnud osanud märgata, et see on tulemas. „Kas sa tahad seda teha?” küsis Peter ja poiss noogutas. „Mõhõh,” kostis ta. „Minu arvates oleks see hea.”

      Ja mis puutub teise ellu, siis ei osanud Peter päris hästi öelda, mis see on, vaid teadis üksnes, et see on olemas ja leiab aset öösiti. Tema unenäod talust hõlmasid tervet sarja päevi ja sündmusi, kuid olid alati ühesuguse tonaalsusega – see oli kuulumise ja kodu tunne. Need unenäod olid niivõrd elavad, et ärgates oli tal tunne, nagu oleks ta tõepoolest teise kohta ja aega reisinud ning nagu oleksid ärkvel ja unes veedetud tunnid ühe ja sellesama mündi kaks eri külge, millest kumbki ei ole ehtsam kui teine.

      Mis need unenäod on? Kust nad tulevad? Kas nad on tema enda aju toodang või pärit mõnest välisest allikast – kas või Amylt endalt? Peter ei olnud kellelegi rääkinud sellest esimesest Iowast evakueerumise ööst, mil Amy tema juurde tuli. Tal oli palju põhjusi vaikida, kuid eelkõige ei võinud ta olla kindel, et kogu lugu leidiski tegelikult aset. Ta ärkas sellesse hetke sügavast unest, Sara ja Hollise tütar oli väljas külma käes tema süles, nad mõlemad olid paksult riidesse panduna Iowa pakases taeva all, mis oli tähtedest niivõrd tulvil, et talle tundus, nagu hõljuks ka tema ise nende keskel, ja seal see Amy oligi. Nad ei kõnelnud teineteisega, aga seda polnudki vaja. Käte puudutusest piisas. Too hetk kestis terve igaviku ja samas möödus ka välkkiirelt; järgmine asi, mida Peter mõistis, oli see, et Amy oli läinud.

      Kas ta nägi ka seda unes? Tõendid viitasid, et nägi. Kõik uskusid, et Amy hukkus staadionil plahvatuses, milles said surma Kaksteist. Temast ei leitud ainsatki jälge. Kuid ometigi tundus see hetk nii tõelisena. Mõnikord oli ta veendunud, et Amy on seal kusagil ikka veel olemas; seejärel hiilisid ligi kahtlused. Lõpptulemusena jättis ta need küsimused enda teada.

      Ta seisis mõnda aega ja vaatas, kuidas päike oma valgust Texase küngastele laotab. Jahutustiigi pind tema all oli liikumatu ja sile nagu peegel. Peter oleks meelsasti ujunud, et pohmelust turjalt raputada, kuid ta pidi enne tööle minemist Calebi ära tooma ja kooli viima. Ta polnud küll suurem asi puusepp – tegelikult oli ta elus õppinud ainult üht elukutset ja see oli sõduri oma –, aga see töökoht oli alaline ja kodu lähedal ning kuna pooleli oli palju ehitusi, vajas majutusamet kõiki tegutsemisvõimelisi inimesi, keda tal õnnestus hankida.

      Kerrville oli õmblustest ragisemas; Iowast oli siia jõudnud üle viiekümne tuhande hinge, kes rohkem kui kahekordistasid linna elanike arvu kõigest paari aasta jooksul. Nii paljude inimeste äraseedimine ei kujunenud kergeks ega olnud seda veel praegugi. Kerrville’i rajamisel oli lähtutud põhimõttest, et linlaste iive võrdub nulliga. Abielupaarid tohtisid sünnitada rohkem kui kaks last ainult kopsakat lõivu makstes. Kui üks laps ei elanud täisealiseks saamiseni, võisid nad soetada ka kolmanda, kuid ainult juhul, kui too laps suri enne kümnendat eluaastat.

      Iowa rahva saabudes lendas kogu see kontseptsioon tuulde. Tekkisid toidunappus, suur nõudlus kütuse ja ravimite järele ning tervisehädad – levisid kõik haigused, mis löövad välja siis, kui liiga palju inimesi on topitud liiga vähesesse ruumi, ja pahameelt jätkus mõlemal poolel rohkem kui küllaga. Kiiruga püstitatud telklinn neelas küll alla esimesed lained, aga uute saabujate mõjul langes see ajutine laager kähku räpasusse. Ehkki paljud Iowa omad olid pärast varasemat pidevat sunnitööd suutnud vaevaliselt kohaneda eluga, milles kõiki otsuseid ei langetata nende eest – „laisk nagu kodumaalane” oli üldlevinud väljend –, kulgesid teised sootuks vastupidises suunas, rikkusid öise liikumiskeelu reegleid, täitsid Dunki lõbumaju ja mängupõrguid, jõid ja varastasid ja kaklesid ning tegelesid üldiselt amokki jooksmisega. Õnnelikud näisid linlaste hulgas olevat ainult allmaailma tegelinskid, kes tegid raha kiiresti ja palju, kaubeldes mustal turul kõigega toidukraamist kuni haavasidemete ja haamriteni.

      Inimesed hakkasid avalikult rääkima kolimisest väljapoole linnamüüri. Peteri arvates oligi see pelgalt aja küsimus; kuna kolme aasta jooksul ei olnud keegi märganud ainsatki viiruskit, drakki ega uimardit, avaldati koduvalitsusele järjest suuremat survet väravate avamiseks. Sündmused staadionil olid muutunud linlaste seas tuhandeks erinevaks legendiks, mille hulgas ei leidunud kaht täpipealt ühesugust, aga isegi kõige paadunumad kahtlejad olid hakanud leppima mõttega, et oht on tegelikult möödas. Peter oleks pidanud olema esimene, kes sellega nõusse jääb.

      Ta pöördus, et linna poole vaadata. Ligikaudu sada tuhat inimhinge… kunagi oleks selline arv ta jalust rabanud. Ta oli kasvanud üles linnakeses – maailmas –, kus oli vähem kui sada inimest. Värava juurde olid kogunenud töölisi põllumajanduskompleksi toimetavad autod, mis röhitsesid hommikusse õhku diislisuitsu. Kõikjalt saabusid elu helid ja lõhnad, linn oli ärkamas ja ringutas jäsemeid. Probleemid olid ehtsad, kuid väikesed võrreldes nendega, mida see vaatepilt tõotas. Viiruskite ajastu oli läbi saanud, inimkond oli tõusuteel. Vallutamist ootas terve manner ning Kerrville oli koht, kust see uus ajastu pidi algama. Nii et miks linn tema meelest siis nii armetu ja habras välja nägi? Miks tundis ta muidu igati nii julgustandval suvehommikul tammil seistes endas halva eelaimuse värinaid?

      No hüva, mõtles Peter, on kuidas on. Kui lapsevanem olemine on sulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et sa võid kui tahes palju muretseda, aga see ei muuda õrna õhkugi. Ta pidi lõunaeine kaasa pakkima, „ole siis tubli” ütlema ja päevatäie ausa ja lihtsa tööga maha saama ning kahekümne nelja tunni pärast selle kõigega uuesti otsast algama. „Kolmkümmend,” mõtiskles ta. „Ma saan täna kolmkümmend aastat vanaks.” Kui keegi oleks kümme aastat tagasi temalt küsinud, kas ta elab nii kaua, et seda päeva näeb, rääkimata juba sellest, et ta kasvatab siis poega, oleks ta küsijaid jaburaks pidanud. Nii et võib-olla see on ainus asi, millel on tegelikult mingisugune tähtsus. Võib-olla piisab üksnes sellestki, et sa oled elus ja sul on keegi, keda sa armastad ja kes sind vastu armastab.

      Ta oli küll Sarale rääkinud, et ei taha pidu, kuid muidugi see naine korraldab midagi. „Pärast kõike seda, mida me oleme läbi teinud, tähendab kolmkümmend nii mõndagi. Tule pärast tööd minu juurde. Me oleme kõigest viiekesi. Ma luban sulle, et sellest ei tule midagi suurt.” Ta käis Calebil koolis järel ja läks koju pesema ning veidi pärast kella kuut jõudsid nad Sara ja Hollise korterisse ja astusid uksest sisse ja sellele peole, millest Peter oli keeldunud. Kahte tillukesse umbsesse tuppa oli topitud tosinaid inimesi: naabreid ja töökaaslasi, Calebi sõprade vanemaid ja mehi, kellega ta oli koos sõjaväes teeninud, ning kohal oli isegi õde Peg, kes naeris ja lobises oma mornhallis nunnarüüs nagu kõik teisedki. Sara embas teda uksel ja õnnitles sünnipäeva puhul, Hollis pani aga joogiklaasi käest ja andis talle matsu vastu selga. Caleb ja Kate itsitasid nii ägedalt, et suutsid ennast vaevu vaos hoida. „Kas sa teadsid sellest?” küsis Peter Calebilt. „Ja sina, Kate?” „Muidugi me teadsime!” hüüatas poiss. „Isa, sa peaksid praegu oma nägu nägema!” „Noh, sa oled kõva karistuse ära teeninud,” СКАЧАТЬ