Pimedusest välja. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on mu käed tunduvalt kohmakamad kui väikelastekodus elades ja päris sirgu mu vasaku käe sõrmed ei lähegi.

      Mõned lapsed olid osavad hullusärgist väljaronijad. Näiteks Raili. Ma ei tea, kuidas ta sellega hakkama sai. Minul õnnestus see vaid ühel korral, kui särgivarrukad pisut lõdvemalt seotud olid. Tõstsin käed üle pea ja pugesin välja. Mõned ronisid hullusärgist välja nii meeleheitlikult, et nahk narmendas!

      Mäletan üht pikemat hullusärgis istumist: õhtul pandi mind hullusärki, nii jalad kui käed seoti voodi külge. Lamasin terve öö samas asendis. Hommikul pandi mind hullusärgiga potile ning seejärel kühveldati mulle, nagu ikka neile, keda söödeti, hommikusöök sisse. Ma ei suutnud piisavalt kiiresti neelata, pool pudises suust välja. Mu kõht jäi tühjaks ja mu keha valutas üleni. Alles päeva teise potilemineku ajal sain hullusärgist välja.

      Väga tõhusaid kasvatuslikke tulemusi andis ka laste söögist ilmajätmine. Kuigi toit oli kehv, oli see siiski parem kui mitte midagi.

      Sanitarid Maie ja Helmi olid kõige usinamad karistajad. Me saime karistada igasuguste asjade eest, mis ei olnud vaikselt lamamine. Vähe sellest, et iga päev võis mingi asja eest laksu saada, oli meie karistamine ja kiusamine nende jaoks põnev meelelahutus.

      Kord proovis Raili kavalust: ta peitis õhtul unerohutableti endale keele alla. Kui sanitar Maie seda nägi, sai ta väga tigedaks. Raili sai oma halva käitumise eest rihmadega peksa. Kuna ta oli poolenisti halvatud ning tema nahk tundetu, siis võeti rihmadele abiks soolvesi. Et ta ikka aru saaks, et on valesti käitunud!

      Ma olen tihti mõtisklenud inimeste üle, kes meie eest hoolitsema pidid, aga ei teinud seda. Vähemalt mitte nii, nagu tsiviliseeritud inimestele kohane oleks. Ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks neile vabandusi leida – ma ei suuda neid iialgi lõpuni mõista. Me olime nõrgad ja kaitsetud, nemad suured ja kõikvõimsad. Sadism ja karistamatuse tunne olid ainsad emotsioonid, millega nad meile tähelepanu pöörasid. Ülejäänu oli lihtsalt hoolimatus. Kuidas on võimalik panna hullusärki laps, kes on unerohtudest uimane? Kui tuim peab selleks inimese süda olema? Kui palju vihkamist selles olema?

      Iga päev olime hirmu all. Me ei teadnud, mis homme saab. Hirm tapab inimese sisemuse täiesti ära! Ükskõik, mida sa hirmununa ka ei teeks või ei mõtleks, nii-öelda taustal tiksub pidevalt oht, et kohe-kohe võib jälle juhtuda midagi kohutavat. Mu loomuses ei ole iial olnud igavleda ega alla anda, ent Imastus nutsin ma tõesti palju.

      Ma olin sanitaride „lemmiklaps“. Ma ei olnud nõus rahulikult olesklema, mul oli vaja liikuda ja maailma uudistada. Maiel oli minu vastu eriline vimm ning ta kasutas ära iga võimalust, et oma võimu näidata ning mulle minu „koht“ kätte näidata.

      Kord tahtsin valel ajal klassiruumi minna. Uks oli nii kutsuvalt lahti! Maie seisis akna all ja märkas seda. Karistuseks oli hullusärk. Ma nutsin ja palusin teda, et mind hullusärki ei pandaks, aga ikka pandi.

      Üks karistusviise oli pimedas toas istumine. See oli nagu kartser, aga tegelikult tualettruum koridoris, kus oli vann, mida keegi ei kasutanud ning hiiglaslik rotiauk. Ka mina veetsin seal mitu korda aega. Õnneks ei pidanud seal hullusärki kandma.

      Helmi ja Maie olid vahetustega tööl, nii et üks nendest oli peaaegu alati olemas. Helmi suitsetas palju ja igal pool ning mõnitas meid igal sammul. Näiteks pidime olema head lapsed ja tegema talle jalamassaaži. Helmi lösutas, suits käes, ja meie – mina, Rein, Dima ja Raili – mudisime ta jalgu. Selle eest lubas Helmi meile unerohtu mitte anda, et saaksime kauem üleval olla ja rõdul päikeseloojangut imetleda.

      Ma armastasin päikeseloojangut. Mõnikord õnnestus meil seda näha. Meie tubadel olid küll aknad, aga kuna ma olin enamuse oma ärkveloleku ajast põrandal, siis ei ulatunud ma aknast välja vaatama. Rõdul oli parem vaade ja värske õhk.

      Olla hea laps tähendas pidevat pugemist ja lipitsemist. Mõnel tuli see päris hästi välja – Rein ja Dima olid sanitaride lemmikud. Minul ja Railil oli raske teeselda, kuigi me püüdsime. Seetõttu ei saanud me ka teistega eriti läbi.

      Nii me siis masseerisime sanitari jalgu, püüdes näidata, et oleme head lapsed ja väärime päikeseloojangut.

      Muidugi saime unerohtu üsna kohe pärast seda, kui massaaž tehtud.

      Helmi nõudis meilt massaaži, aga tema tuju sellest paremaks küll ei läinud. Ühel hilissügisesel õhtupoolikul masseerisime jälle ta jalgu, taas päikeseloojangu lubadusega. Toast tuli magusat lõhna: õhtuooteks oli meile toodud ahjuõunu! Minu kõht läks selle lõhna peale kohe tühjaks ja ma ütlesin, et olen näljane.

      Helmi vihastus minu peale, tõusis ja läks tuppa. Meie roomasime tema kannul. Suure tigedusega tõstis Helmi terve kausitäie ahjuõunu minu ette ja käskis kõik ära süüa. Et kui kõht tühi, siis tuleb süüa, muidu tuleb karistus.

      Ma sõin. Juba teise õuna juures tundsin, et enam ei maitse, aga sõin edasi, pisarad silmas. Helmi ju seisis sealsamas! Teised naersid minu üle, et ma olin selleks sunnitud. Kellegi alandamine oli ju üks meelelahutuse viise selles majas. Isegi see ei teinud teiste laste tuju kehvemaks, et nad ise õuntest ilma jäid!

      Ma ei tea, palju ma neid ahjuõunu sõin – umbes veerand kausitäit ehk. Lõpuks kustusin lihtsalt ära.

      Järgmisel päeval oli mul väga paha olla, olin lausa haige. Pärast seda ei ole ma ahjuõunu enam kunagi söönud. Ma ei taha siiamaani neid näha ka!

      Pesime ka Helmi pesu. Tema enda käed olid kanged, näpud ei töötanud. Nühkisime käsitsi Helmi voodilinu ja isegi aluspesu, selles samas vannis, kus pesti meie majas kõike ja kõiki, riideid, esemeid ja lapsi, elus ja surnuid. Püüdlikust nühkimisest läksid mul sõrmenukid veriseks. Selle töö eest saime mõned kommid.

      See kõik oli nii alandav!

      Mõnikord ei pidanudki mitte midagi tegema, et karistada saada.

      Tihti hakkas Maie ise mind kiusama, ma ei tea, kas igavusest või ta tõesti vihkas mind nii kõvasti. Tal oli minu jaoks isegi hüüdnimi olemas: Mustlane. Minu tõmmu jume ja pruunide silmade pärast.

      Ükskord, kui mul oli eelnevalt olemas kindel lubadus, et saan magada väikeses magamistoas, hakkas Maie mulle rääkima:

      „Näe, osa lapsi saab vaikselt väikeses magamistoas magada, aga sina ei saa! Sina magad koos märatsejatega!“

      Mina loomulikult vaidlesin vastu, seletasin, et minu voodi on ju nüüd väikeses magamistoas! Teadsin, et kokkulepped ei tähenda Maiele midagi. Mul hakkas hirm.

      Minu hirm andis Maie mõnitamisele hoogu juurde ja ta kamandas mind:

      „Rooma! Nuta! Palu vabandust!”

      Ma tegin seda kõike. Roomasin. Nutsin. Palusin vabandust. Vahet polnud, mille pärast.

      Oleksin teinud ükskõik mida, et mitte märatsejate sekka sattuda. Aga ka ükskõik-millest poleks piisanud.

      „Kes ma sulle olen?“ küsis Maie.

      „Sa oled mu lemmikkasvataja!“ ütlesin ma pugejalikult.

      Pärast seda, kui olin end Maie ees alandanud, pandi mind ikkagi suurde magamistuppa.

      „Noh, kuidas magasid?“ küsis Maie minult järgmisel päeval mesimagusalt.

      Märatsejad olid lapsed, kes märatsesid tihti, ka unerohuga – mingi aeg ju rohu mõju lakkas СКАЧАТЬ