Pimedusest välja. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läheb ju närvi, kui ennast teistele mõistetavaks ei suuda teha! Tavaelus vihastutakse ja sõimatakse teisi lollideks. Laps, kes pole võimeline ennast teistele arusaadavaks tegema, ei saa aga lubada endale sõimamist ja üleolekut. Pinge sellest, et teda ei mõisteta, aina kasvab. Ja nii ta lihtsalt karjub ja peksab ennast vastu seina või teeb teistele haiget. Kõige lihtsam vahend sellise käitumise vastu oli unerohi. Imastus oli kõige populaarsem unerohi nimega Aminazin.

      Päris esimestel päevadel mulle unerohtu ei antud, see sai minu jaoks igapäevaseks alles siis, kui ma pahandusi hakkasin tegema. Selleks ei läinud kaua aega, kuna ma ei olnud personali arvates kaugeltki „hea laps“.

      Ma ei olnud tegelikult paha laps. Ma olin lihtsalt laps oma uudishimu ja piiride testimisega. Kõigil, kel vähegi eluvaimu sees, oli probleeme „heaks lapseks“ olemisega. Iga päev oli meil üks ja sama rutiin, mingit meelelahutust ega mänguasju polnud. Ärkad üles – sama rühm, sama tühjus… Puudus elu mõte. Lapsed olid igavusest hullumas, sellepärast tegidki pahandust ja lollusi.

      Tihtipeale polnudki oluline, kas olid hea laps või halb laps – unerohtu said ikka. Kui mitte varem, siis õhtul kell kuus, kui enamik personali koju läks ja meil uneaeg algas. Mäletan meie peaaegu igaõhtust „idülli“: unerohi on sees, tahaks magada, aga ei saa, sest tuli veel põleb. Mõned magavad potil, mõned karjuvad voodis… Kõik on kui udus, nagu läbi vati kuuled, kuidas sanitarid telekat vaatavad ja omavahel räägivad. Sanitarid tavaliselt meid magama ei pannud, abitööline Ants tegi seda.

      Ma vihkasin seda unerohtu kogu südamest! Sellega uinumine oli nagu musta auku kukkumine. Ei unenägusid, ei puhkust – vastupidi: hommikuti oli pea paks ja me ise uimased. Päeval magada ei tohtinud, selle eest võis saada karistada. Mind kisti mitu korda voodi alt välja, kui hommikul salaja sinna peitu olin roomanud, et pisutki tukkuda. Ka siis leiti mind üles, kui magasin kord potitooli taga. Vedelesin omaenda pissi sees, lihtsalt ei jõudnud liigutada. Õhtupoolikuks olin juba pisut erksam.

      Minu parim sõber Raili, liikumispuudega tüdruk, kes oli lamajate rühmas üks nutikamaid, vihkas unerohtu samapalju kui mina.Kuna Raili oli teistest häälekam, anti talle ka rohkem unerohtu. Igasugune oma arvamuse väljendamine nimetati ju kohe märatsemiseks!

      Otsustasime unerohu vastu võidelda: olla unerohust hoolimata ärkvel. See oli raske. Roomasime kraanikausi juurde, pesime kraanist tilkuva külma veega nägu, et mitte uinuda. Raili lausa nuttis: nii väga tahtis ta ärkvel olla! Hoidsime teineteisel käest, pühkisime pisaraid ja kordasime: „Me oleme tugevad, me ei jää magama!”

      Lubasime teineteisele, et kui suuremaks kasvame, siis põgeneme õue.

      Kord otsustasin võtta appi kavaluse: vahetasin salaja rohud ära lapsega kõrvalvoodis. Vahetamine nõudis täpset ajastust, tuli teada, millal rohud valmis pannakse. Need tõi meile velsker. Seejärel oli mõneminutiline paus, mil ühtki täiskasvanut rohtude lähedal ei olnud – velsker lobises sanitaridega kasvatajate puhkeruumis. Tollal ei olnud mingeid plastiktopse, rohud olid pakitud paberist volditud „ümbrikesse“, igaühel lapse nimi peal. Ma ei osanud küll lugeda, aga oma nime tundsin ma ära. Ants oli õpetanud.

      Minu õnnetuseks oli laps, kelle rohud ma endale võtsin, langetõvehaige. Tema tabletid olid küll põneva välimusega, ent väga kanged. Mul tekkisid neist krambid. Oli väga jube olla, tundsin, et nüüd ma surengi ära. Selleks ajaks olin surma nii palju lähedalt näinud, et olin kindel: nüüd on minu kord. Sanitarid jooksid kohale, mulle tehti süsti ja seejärel anti mulle… loomulikult unerohtu!

      Minu viha unerohtude vastu oli suurem kui hirm järjekordselt ebaõnnestuda. Nii leidsin ma lõpuks lapse, kelle rohud olid nõrgemad ja kellele unerohtu polnud välja kirjutatud. Tema suhtes polnud see rohuvahetamine muidugi aus, aga tegemist oli ka lapsega, kes ümbritsevast nagunii eriti midagi aru ei saanud. Tookord ma isegi ei mõelnud, mida teistele teha võin – võtsin seda kui osa oma igapäevasest võitlusest ellujäämise nimel.

      Rohtude vahetamine oli minu jaoks oluline mitmes mõttes. Unerohust ilmajäämine andis mulle võimaluse natukegi selge peaga olla, kuulata pimedas õhtuseid hääli ning omaenda mõtteid, mõnikord isegi öösel klassituppa roomata ja väga vaikselt telekat vaadata.

      Rohtude vahetamine oli ka kui ekstreemsemat sorti meelelahutus, sest alati oli ju võimalus vahele jääda. Mu süda puperdas iga kord õiget hetke oodates meeletult! Ma ei vaadanud isegi televiisorit, vaatasin arstikapi poole, et tabada parajat momenti ja tegutseda.

      Vahest oli nii raske lugeda! Kartsin, et keegi võib tulla. Süda peksis valjult, käed värisesid ja tähed mu silme ees hüplesid üles ja alla. Rohuümbrikud olid mitmekaupa kummiga kokku pandud. Üsna mitu korda ei õnnestunud mul kummi ümbrike ümber tagasi panna, see jäi kortsu. Mõnikord läksid aga rohud laiali. Korjasin need kokku, aga tagasi ümbrikesse ei hakanud panema, vaid peitsin need ära. Kui sanitarid hakkasid hiljem meile rohtu andma, olid nad tigedad:

      „Velsker ei oska oma tööd teha – osa tablette on ju puudu!“

      Oli õhtuid, kui mul polnud võimalik rohtusid vahetada, sest kogu aeg oli keegi nende lähedal. Seda õnnelikum ma olin, kui taas sellega hakkama sain. Mitme aasta jooksul oli minu hobiks mõelda välja erinevaid strateegiaid, kuidas paremini ja märkamatumalt rohtusid vahetada.

      Ma jäin mõned korda vahele ka ja sain karistada. Siis võtsin mõnda aega vaikselt. Seepeale arvati, et olen õppust võtnud ja kaotati valvsus. Mina aga olin varsti jälle platsis! Minuga ühines peagi ka Raili. Koos oli hea rohtusid vahetada – tema valvas ja mina vahetasin. Mõnikord tegime seda aga eraldi, omaette. Muidugi jäi ka Raili vahele ning sai karistada samuti.

      Kord jäin vahele selle tõttu, et olin liiga aktiivne. Elava lapsena nautisin olukorda, kus ma polnud unerohust uimane, kogu südamest! Nii torkasin ma aga silma sanitar Helmile. Ta küsis arstilt, kes millegipärast oli õhtul meie majas käimas, et mis võiks olla põhjuseks, et ma ei maga. Hinge kinni pidades jälgisin arsti, kes läks rohukandiku juurde ja harutas lahti minule mõeldud rohuümbriku. Olin jõudnud oma rohud juba ära vahetada. Aimasin, et hästi see ei lõpe.

      Doktor uuris minu rohtusid läbi oma paksude prillide päris kaua, üht neist keerutas mõtlikult sõrmede vahel.

      „Ma pole kunagi sellist tabletti näinud,“ ütles ta, inimene, kes ametlikult pidi ju vastutama kõikide lastekodu laste tablettide eest, teadma, kes lastest missuguseid tablette sööb või süüa tohib!

      Muidugi sain ma sel õhtul unerohtu.

      Meie trikitamiste järel hakati andma unerohtusid purustatult. See oli ikka päris suur kuhi, mis supilusikal kõrgus! Unerohu annused kasvasid järjest, nii et mu lamaja-rühma perioodi lõpul anti mulle seda lausa kolm korda päevas.

      Unerohuga sai meid kenasti vaikseks sundida, aga mõnikord oli vaja, et me saaksime aru, et oleme midagi valesti teinud: meid tuli karistada. Kõige sagedamini tehti seda hullusärgiga. Nagu nimigi ütleb, on see riietusese, millesse hullumajades riietatakse hullunud patsiente. Muidugi tuli meie laste seaski ette märatsemisi, kus hullusärk oli õigustatud, eelkõige selleks, et kaitsta last ennast või teisi vigastamast, aga palju sagedamini oli hullusärk lihtsalt karistusviis. Meie toas oli kapp, kus rippus terve rivi hullusärke.

      Hullusärgil on ülipikad varrukad. Nende abil keeratakse patsiendi käed risti üle kõhu või seljataha. Meil seoti uneajaks ka jalad voodiotste ning keha voodi külge kinni. „Päris lamajad“, need, kes üldse liikuda ei suutnud, olidki enamuse ajast voodi külge kinni seotud, et nad sipelda ei saaks. Peaaegu kõigil tekkisid sidumisest jalgadele verevalumid, ka minul „õnnestus“ need kord hankida, kui sanitar liiga suure kirega mind voodi külge sidunud oli.

      Olen kindel, et ka mu käed oleksid praegu paremas seisus, kui ma СКАЧАТЬ