Pimedusest välja. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

      I osa

      HULLUSÄRK JA UNEROHI

      Kui ma olin 20-aastane, kohtusin oma emaga esimest korda. Ta rääkis, et oli olnud vaevalt 15-aastane, kui oma esimesest armastusest mind ootama jäi. Rasedusest sai ta teada nii hilja, et enam ei olnud võimalik aborti teha. Selleks ajaks oli mu isa silmapiirilt kadunud ega tahtnud ei minust ega emast midagi teada. Kuna ema käis koolis, sidus ta kõhu varjamiseks endal vöö tugevalt ümber kõhu kinni, nii et ma ei saanud emakõhus piisavalt hapnikku.

      Mu emale ei antud mind nähagi. Talle öeldi, et tal sündis vigane laps, kes tõenäoliselt üsna varsti ära sureb. Selle peale kirjutas ema avalduse, et loobub oma lapsest, see tähendab – minust.

      34-aastaselt sain erinevaid dokumente lugedes ja inimestega vesteldes teada, et mu ema oli minu sündimise ajal hoopis 20-aastane ja mu isa ei olnud tema esimene armastus. Mu ema vanemad olid tõsised, karmid ja lugupeetud inimesed, kelle tütar kindlasti ei tohtinud olla vallasema. Seda teades ei usu ma, et ema oleks mu koju viinud ka siis, kui oleksin sündinud tervena – kuigi nii ta kunagi väitis.

      Oli, mis oli, praeguseks on kindel vaid see, et ema kõhuvarjamise ja – pigistamise tagajärjel olid sündides mu reieluupead pesades viltu ja jalad täiesti liikumatud. Diagnoos oli kesknärvisüsteemi halvatus. See on raske diagnoos ka tänapäeval, kõndima hakkamise tõenäosus on väike. Mina suudan praegu mõned sammud kõndida, treppidega saan hakkama, aga ega nad väga mulle meeldi. Väljas liigun tugiraamiga, kodus ja külas kõnnin seintele ja mööblile toetudes. Aga oma elu esimesed kümme aastat liikusin vaid roomates.

      Mõned kuud pärast sündimist veetsin ma lastehaiglas, seejärel viidi mind lastekodusse.

      Minu esimesed mälestused on pärit Tallinna Lastekodust. Siiamaani asub seal, Mustamäe tagumises osas, väikelastekodu. Olen tahtnud seda maja külastada, et vanu aegu meenutada, aga sealsed töötajad on olnud vastu: võõrastel täiskasvanutel ei ole vaja lapsi segadusse ajada. Ma saan neist väga hästi aru.

      Tallinna Lastekodus elamine oli minu jaoks ilus aeg. Seal oli palju liikumist ja vabadust. Meie eest hoolitseti ja meid armastati. Sellest ajast on mul ainult head mälestused. Ma ei mäleta, et oleksin väikelastekodus ema järele igatsenud. Mul oli seal ju Tanja, minu lemmikkasvataja. Ta oli noor ja väga ilus ning kõigi vastu hea.

      Kõige rohkem on mul mälestusi õues olemisest. Mõnikord suvel, kui õues soe oli, viidi voodid terrassile ja me magasime lõunaund õues. Mäletan õhu liikumist näol ja kasside kräunumist. Kasse oli hoovil palju.

      Tanja viis mind tihti käruga jalutama. See oli tavaline laste jalutuskäru, väikeste ratastega. Mulle meeldis see kärutamine väga! Kord andis Tanja mulle pihku värvilise vahtralehe. Istusin kärus ja uurisin seda värvilist imet.

      Kui suuremaks kasvasin, ei veetnud ma enam tervet õues oleku aega kärus. Sain ka teiste lastega mängida. Ma küll ei kõndinud, ainult roomasin – panin käed enda ette maha ja tõmbasin end järele – aga see ei takistanud mu liikumist ei toas ega õues.

      Tihti viis mind ja minu sõpru tee pesuköögi juurde. See asus peaaegu keldris, nii et me ulatusime aknani koputama. Pesutädi, juba üsna eakas naine, tuli küsima, mida me tahame.

      Üksteisest üle hüüda püüdes nõudsime kommi. Pesutädi võttis riiulilt punase valgete mummudega kuivainekarbi ja tuli õue, rivistas meid üles ja andis karbist igaühele ühe kommi. Ma ei tea, miks tal oli riiulil ootamas kuivainekarp kommidega. Eks ta vist hoolis meist.

      Üks teine hea inimene, öövalve-kasvataja, on mul samuti hästi meeles. Kuigi tema tööks oli meid pesema ja magama seada, mängis ja laulis ta meiega õhtuti. Mäletan ka muusikatunde, need olid kord nädalas. Teised tantsisid ja mängisid ringmänge, mina kõlistasin trianglit. Laulda aga saime kõik koos.

      Tallinna Väikelastekodu maja Mustamäel asub mitmekorruseliste kortermajade vahel. Sealsed elanikud pakkusid meile huvi, nagu kõik teisedki asjad ja elusolendid meie ümber. Jalgvärav ei käinud lukus, me pusisime selle lahti ja läksime kolama. Ronisin mööda männijuurikaid. Tee oli minu jaoks raske, aga väga huvitav. Korrusmajade hoovil veetsid vene vanamehed aega napsu visates ja doominot mängides. Nad olid meie vastu sõbralikud – mängisid meiega ja viskasid õhku, nagu väikseid lapsi ikka visatakse.

      Ulakusi tegime me ka. Kord öösel, kui öövalve-kasvataja ära oli, otsustasid poisid pahandust teha. Ka mind äratati üles. Läksime koos puhkeruumi, kus ajasime kõik segi. Teadsime, et ei tohi, aga pahandust teha oli ju nii põnev! Meie mürgeldamise tulemusena oli põrand täis kõike võimalikku – nööpe, dokumente, pliiatseid, pabereid… Kui öövalve-kasvataja tuli, jooksid kõik tagasi magamistuppa. Mina roomasin järele. Keegi poistest pani magamistoa ukse kinni, mina ei ulatunud lingini ja jäin ainsana vahele. Kõik näis nii, nagu mina üksinda oleksingi selle segaduse korraldanud! Karistuseks pandi mind garderoobi jalatsikapile istuma ja oma tegude üle järele mõtlema. Nutsin, sest ei olnud ju süüdi. Uni tuli ka peale. Lõpuks tuli öövalve-kasvataja ja viis mu magamistuppa.

      Tallinna Väikelastekodust on pärit ka mu esimene seksuaalne mälestus. Kord piilusin ma Tanjale seelikusaba alla ja nägin, et tal polnudki aluspükse jalas! See tume karvapuhmas jäi mulle kauaks meelde.

      Pärast kuueaastaseks saamist viidi lapsed väikelastekodust laiali erinevatesse lastekodudesse. Mina sattusin Imastu Laste Internaatkodusse, sest siin elasid vaimupuudega ning raske ja sügava puudega lapsed, tollase määratluse järgi lapsinvaliidid.

      Nõukogude ajal oli levinud arvamus, et puuetega lapsed sünnivad vaid joodikutel ja muidu vääritutel inimestel. Nii andsid paljud oma lapse lastekodusse, kui laps oli puudega. Laps peideti „ühiskonna silma alt” ära. Puudega laps oli viga, teda tuli varjata ja häbeneda, ning kõige kindlam oli ta mõnesse kinnisesse asutusse pista. Surma ootama. See, muide, pole liialdus. Nii mitmedki arstid on tunnistanud, et nõukogude ajal saadetigi puudega lapsed lastekodudesse surema. Vahet polnud, mis puue täpselt oli – invaliid oli invaliid. Alaväärne. Ka täiskasvanud puuetega inimesi nägi linnapildis üliharva. Abitute koht oli peidus.

      Diagnoos, millega mina Imastusse sattusin, on pannud hiljem kõiki imestama. See pole liikumispuue, nagu võiks arvata. Otsus oli karm: Imbecillitas. See tähendab, et ma poleks pidanud millestki aru saama ega end väljendada oskama. Ometi ma ju sain aru, rääkisin ja isegi naljatasin! Mine tea, kas see oli kellegi lohakus või pahatahtlik aps, ent edaspidi suhtuti minusse ainult sellele diagnoosile vastavalt. Üks käsitsi kritseldatud sõna võttis minult ära igasuguse õiguse ja lootuse inimväärsele elule.

      Paber, mis muutis mu elu.

      Jah, mul on liikumispuue ning mõnikord on mul end keeruline väljendada. Aga oma hinges olen ma ju terve!

      See, mis sulle meeldib, maitseb või nalja teeb, ei sõltu ju puudest või sellest, missugune sa välja näed. See on sinu enda olemus, sinu isiksus, sinu „mina“. See ei kao kuhugi, kui sa kaotad käe või jala või kui jääd parandamatult haigeks. Sa võid seeläbi küll muutuda, ent sinu sisemine olemus jääb ju samaks.

      Kahjuks ei peetud nõukogude ajal puudega lapse isiksust millekski, mida austada või arendada.

      Esimene keel, mida ma rääkima õppisin, oli vene keel, sest Tallinna Lastekodus olid kasvatajateks peamiselt venelannad. Imastu personal oli eestikeelne ja ma unustasin vene keele aastateks. Sealset elu aga ei unusta ma kahjuks iial. Võib kindlalt öelda, et Imastusse kolimisega lõppes minu lapsepõlv.

      Sõit Imastusse on mul hästi meeles. Sõitsime Moskvitšiga Tallinnast Tapale. Mäletan trolliliine, mis akna tagant mööda jooksid. Mina istusin СКАЧАТЬ