Sprint. Kuidas kõigest viie päevaga lahendada suuri probleeme ja proovida läbi uusi ideid. Jake Knapp

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad kujundasid protsessi niimoodi ümber, et saavutada iga sprindiga parem fookus ja targemad otsused.

      Michael Margolis innustas meid panema iga sprindi lõpus tulemuse pärismaailmas proovile. Ta võttis tarbijauuringud, mille kavandamine ja elluviimine võtab tavaliselt nädalaid, ning leidis mooduse, kuidas saada selged tulemused üheainsa päevaga. See oli otsekui ilmutus. Me ei pidanud enam mõistatama, kas meie lahendused on head. Iga sprindi lõpus olid meil vastused olemas.

      Ja veel osales Daniel Burka, kes oli ise asutanud kaks idufirmat, enne kui müüs ühe neist Google’ile ja ühines GVga. Kui ma talle esimest korda sprindiprotsessi tutvustasin, oli ta skeptiline. Hiljem ütles ta: „See kõlas nagu hunnik juhtimisalast sõnavahtu.“ Aga ta oli nõus korra järele proovima. „Selles esimeses sprindis lõikasime end kohe igasugusest tühjast-tähjast läbi ja tegime kõigest nädalaga midagi ambitsioonikat. Ma olin asjast kaasa haaratud.“ Kui olime Danieli enda poole võitnud, aitas tema ettevõtteasutaja vahetu kogemus ja täielik sallimatus tühja loba vastu meil protsessi täiustada.

      Alates 2012. aastal GVs tehtud esimesest sprindist oleme seda palju mugandanud ja katsetanud. Algul arvasime, et prototüübi kiire ehitamine ja uurimine toimib ainult massituru toodete puhul. Kas me aga suudaksime sama kiiresti tegutseda, kui klientideks on selliste elualade nagu meditsiini või rahanduse asjatundjad?

      Meie üllatuseks toimis viiepäevane protsess ka siis. See toimis igat liiki klientide puhul alates leiduritest ja lõpetades talumeestega, alates onkoloogidest ja lõpetades väikeettevõtjatega. Töötas niihästi veebilehtede, iPhone’i rakenduste, haiguslugude kui ka kõrgtehnoloogilise riistvara puhul. Ning seda pole kasutatud üksnes toodete arendamiseks. Oleme sprindi abil prioriteete paika pannud, turundusstrateegiat edendanud, isegi firmadele nime andnud. Ikka ja jälle tulevad meeskonnad selle protsessi käigus kokku ja viivad ideid ellu.

      Paari viimase aasta jooksul on meie meeskonnal olnud harukordseid võimalusi tööprotsesse puudutavaid ideid proovile panna. Oleme korraldanud GV portfellis leiduvate idufirmadega üle saja sprindi. Oleme töötanud külg külje kõrval selliste geniaalsete ettevõtjatega nagu Anne Wojcicki (23andMe asutaja), Ev Williams (Twitteri, Bloggeri ja Mediumi asutaja) ning Chad Hurley ja Steve Chen (Youtube’i asutajad) ning nendelt õppinud.

      Alguses tahtsin oma tööpäevi tõhusaks ja mõtestatuks muuta. Tahtsin keskenduda tõeliselt olulisele ja kasutada oma aega parimal viisil – nii iseenda, oma meeskonna kui ka klientide jaoks. Nüüd, kui möödunud on üle kümne aasta, olen sprindiprotsessi abiga järjepidevalt seda eesmärki saavutanud. Ja mul on ülimalt hea meel teiega seda siin raamatus jagada.

      Kui teil on olnud õnne, olete saanud valida oma töö julge nägemuse pärast. Te tahate seda nägemust maailmale edasi anda, ükskõik kas see on siis sõnum või teenus või kogemus, tarkvara või riistvara või koguni – nagu selle raamatu puhul – lugu või idee. Nägemuse elluviimine on aga raske. Väga hõlpsasti võib tühikäigule toppama jääda: lõputud e-kirjad, tähtaegade edasilükkamised, päeva asjatult kulutavad koosolekud ja küsitavatel eeldustel põhinevad pikaajalised projektid.

      See ei pea nii olema. Sprint näitab teed, kuidas lahendada suuri probleeme, katsetada uusi ideid, teha rohkem ja kiiremini ära. Ühtlasi näitab see, kuidas protsessi käigus kõike rohkem nautida. Teisisõnu, sprint tuleb kindlasti ise järele proovida. Hakkame tööle.

Jake KnappSan Francisco, veebruar 2016

      SISSEJUHATUS

      Ühel pilvisel hommikul 2014. aasta maikuus sisenes John Zeratsky California osariigis Sunnyvale’is luitunud beeži hoonesse. John läks vestlema Savioke Labsiga, millesse Google Ventures oli teinud oma värskeima investeeringu. Ta käänutas koridoride rägastikus, läks lühikesest trepist üles lihtsa puust ukseni, millel seisis 2B, ning astus sisse.

      Tehnoloogiafirmad valmistavad tavaliselt pettumuse neile, kes ootavad hiilgavaid punaseid arvutisilmi, „Star Treki“ stiilis hologramme või ülisalajasi skeeme. Suurem osa Silicon Valleyst on sisuliselt ports töölaudu, arvuteid ja kohvitasse. Kuid ukse 2B taga oli hunnikus vooluringi komponente, vineerplaate ja otse 3D-printerist tulnud plastarmatuure. Jootekolbe, puure ja skeeme. „See koht näeb välja selline, nagu üks idufirma peaks välja nägema,“ mõtles John.

      Siis nägi ta masinat. See oli meetrikõrgune silinder, umbes suure köögiprügikasti mõõtu ja kujuga. Selle läikiv valge korpus läks alt laiemaks ja keskelt elegantselt saledamaks. Ülaossa oli kinnitatud väike arvutiekraan, mis paistis otsekui nägu. Ja masin oskas liikuda. See liugles omaenda jõul üle põranda.

      „See on Relay-robot,“ ütles Savioke’i asutaja ja tegevjuht Steve Cousins. Steve kandis teksaseid ja tumedat T-särki ning ta näol oli põhikooliõpetaja entusiastlik ilme. Ta vaatas uhkusega seda väikest masinat. „Siinsamas ehitatud, kättesaadavatest juppidest.“

      Relay-robot oli kavandatud hotellide toateeninduseks, selgitas Steve. See oskas iseseisvalt liikuda, ise liftiga sõita ning kanda numbritubadesse selliseid esemeid nagu hambaharjad, käterätid ja suupisted. Otse meeste silme all sõitis robot kenasti ümber töötooli ja peatus siis seinakontakti juures.

      Savioke (hääldatakse sävi õuk) oli kogunud endale tipptasemel inseneride ja tarkvaraarendajate tiimi, mis koosnes enamjaolt Silicon Valley kuulsa robootikateaduste eralaboratooriumi Willow Garage’i endistest töötajatest. Neil oli ühine siht tuua robotitest abilisi inimeste igapäevaellu – restoranidesse, haiglatesse, vanadekodudesse ja mujale.

      Steve oli otsustanud alustada hotellidest, sest need kujutavad endast suhteliselt lihtsat ja muutumatut keskkonda, mis seisab silmitsi igapäevase tipptunniprobleemiga: hommikuti ja õhtuti ujutavad sisse- ja väljaregistreerimised ning toateeninduse tellimused administraatorileti üle. Siin oli robotil ideaalne võimalus abiks olla. Kuu aja pärast pidi see robot – esimene täisfunktsionaalne Relay – minema ühte naabruskonna hotelli tööle ja hakkama päris klientidele päris tellimusi tuppa toimetama. Kui hotelli klient on maha unustanud hambaharja või raseerija, siis robot toob talle uue.

      Ometi oli sellega üks probleem. Steve ja ta meeskond muretsesid, et äkki inimestele ei meeldi, kui robot neid teenindab. Võib-olla tunnevad nad end ebamugavalt või koguni ehmuvad? Robot oli küll tehnoloogiline ime, aga Savioke ei olnud kindel, kuidas peaks see masin end inimeste juuresolekul ülal pidama.

      Oli liiga suur risk, et see tekitab hirmu, kui masin käterätid kohale toob. Savioke’i peaprojekteerijal Adrian Canosol oli mitu ideed, kuidas Relayle sõbralikku välimust anda, aga meeskonnal tuli langetada väga palju otsuseid, enne kui robot oli valmis inimeste ette astuma. Kuidas robot inimestega suhtleb? Kui palju familiaarsust on liiast? „Ja siis see lift,“ lisas Steve. John noogutas. „Mina näiteks tunnen ebamugavust teiste inimestega koos liftis sõites.“

      „Just nimelt.“ Steve patsutas Relayd seljale. „Mis veel siis, kui robot ka punti tuleb?“

      Savioke oli tegutsenud vaid mõne kuu. Nad olid keskendunud projekteerimisele ja inseneritööle. Nad olid pilootprojekti asjus sadu hotelle majandava Starwoodi ketiga läbi rääkinud. Ikka olid suured küsimused veel vastamata. Need olid kriitilised, ela-või-sure-tüüpi küsimused, mille lahendamiseks oli jäänud vaid mõni nädal, enne kui pilootprojekt pidi hotellis pihta hakkama.

      See oli suurepärane hetk sprindi korraldamiseks.

      Sprint on GV ainulaadne viiepäevane protsess, mis annab olulistele küsimustele vastused prototüübi loomise ja klientide peal katsetamise kaudu. See hõlmab äristrateegia, innovatsiooni, käitumisteaduste, projekteerimise ja mitme muu valdkonna suurimaid hitte, mis on pakendatud niisuguseks sammsammuliseks protsessiks, et mis tahes tiim saab seda kasutada.

      Savioke’i СКАЧАТЬ