Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth страница 5

Название: Mees, kes jälgis naisi

Автор: Michael Hjorth

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949554706

isbn:

СКАЧАТЬ pean silmas seda, et kui mõelda, keda mõrvar jäljendab …“

      „Nagu öeldud, eks vaatame.“

      Billy sai hääletoonist aru, et parem on mitte edasi küsida. Ta noogutas ja tõusis. Billy mõistis Torkeli pettumust. Neil ei olnud jälgi, või õigemini – jälgi oli palju. Jala- ja sõrmejäljed, sperma ja juuksekarvad, kuid sellest hoolimata ei aidanud see kõik mitte põrmugi kaugemale punktist, kus nad olid 29 päeva tagasi, kui leidsid esimese naise, kes oli samaviisi kinni seotud ja tapetud. Kurjategija lausa ükskõikne suhtumine endast tehnilisi tõendeid järele jätta viitas kõnealuse isiku enesekindlusele, et teda ei ole üheski registris. Ta oli liiga kordaarmastav selleks, et olla lihtsalt lohakas. Järelikult varem karistamata, vähemasti ei ole ta toime pannud raskemaid kuritegusid. Kuid meelsasti valmis riskeerima. Või sunnitud seda tegema. Mõlemad võimalused olid murettekitavad. See tähendas, et ta võib suurima tõenäosusega uuesti rünnata.

      „Mine koos Vanjaga tagasi ja käige kõik uuesti läbi.“

      Kui nad vaid suudaksid leida seose ohvrite vahel, oleks see juba suur võit. See kõneleks midagi kurjategijast ja nad saaksid hakata ta ümber ringi koomale tõmbama. Kõige hullem variant oli see, et mõrtsukas valis naisi huupi. Nägi kedagi linnas, jälitas, jälgis, kavandas ja ootas õiget silmapilku. Kui nii, kui ta ohvreid sedasi valib, siis ei saa nad teda kätte enne, kui ta eksib. Ja seni ei olnud ta teinud ühtainukestki viga.

      Billy tõusis paari reipa sammuga trepist üles, heitis põgusa pilgu magamistuppa, kus Ursula ikka veel töötas, ja sisenes töötuppa. See oli üpris väike. Kuus ruutmeetrit ehk. Nurgas kirjutuslaud ja bürootool selle ees. Pleksiklaasist plaat tooli all, et rattad parketti ei kriimustaks. Madal kapp ning sellel printer, modem, ruuter, paber, kaustad ja büroovahendid. Kirjutuslaua kohal seinal rippus pikk raam, milles oli ruumi kaheksale pildile. Ohver – ta nimi oli Katharina, th-ga, kui Billy õigesti mäletas – üksinda fotol, õunapuu ees seistes kaamerasse naeratamas, õlgkübar tumedaid juukseid varjamas, seljas valge suvekleit. Just nagu Rootsi suve reklaampilt. See võis olla pildistatud Österleni kandis. Teisel fotol mees – Richard – samuti üksi. Purjeka ahtris. Päikeseprillid ees, päevitunud, keskendunud. Ülejäänud kuuel pildil olid nad kahekesi. Tihedalt koos, teineteise ümbert kinni hoides, naeratades. Näis, et nad reisisid palju. Üks fotodest oli pildistatud kriitvalgel liivarannal, taustal kasvamas palmid, kahel teisel fotol suutis Billy ära tunda New Yorgi ja Kuala Lumpuri. Lapsi neil nähtavasti ei ole.

      Nii et vähemasti seekord ei jäänud mitte keegi emast ilma.

      Ta jäi piltide ette seisma. Silmitses paari õrnu naeratusi. Kõikidel fotodel embasid nad teineteist. Võib-olla poseerisid nad alati fotoaparaadi ees nii. Võib-olla oli see üksnes mäng, et näidata maailmale, kui imetore neil koos olla on. Aga sel juhul ei paistnud see mäng välja, nad mõlemad näisid teineteist kaisutades olevat südamest armunud. Billyl oli raske tõsta pilku mehe ja naise fotodelt. Miski nende õnnes läks talle hinge. Nad nägid välja nii rõõmsad. Nii armunud. Nii elavad. Billyl ei olnud kunagi tavaks end niiviisi kaasa haarata lasta. Ta suutis raskusteta hoida ohvritega professionaalset distantsi. Loomulikult mõjus see talle alati, ta kannatas koos sugulastega, kuid valu teravik ei tunginud harilikult nii sügavale. Ta teadis täpselt, miks seekord kõik teistmoodi on. Ta oli äsja kohtunud kellegagi, kelle rõõmus pilk ja võluv naeratus meenutasid naist piltidel. See muutis tragöödia mitmemõõtmeliseks ja reaalseks. Ta mõtetes oli My. Kuidas too täna hommikul teki ära tõmbas ja teda uniselt kallistas. Kuidas naine püüdis teda meelitada veel natukeseks enda juurde jääma, veel natukeseks ja siis veel natukeseks, kuni hommik märkamatult möödunud oli. Pilt naeratavast Myst sobis kokku romantiliste fotodega tema ees, kuid mitte kuidagi groteskselt väändunud, kinniseotud ja vägistatud naisega kõrvalruumis. Ometi oli see sama naine. Billy kujutas viivuks ette, et näoli suures verelombis lamav naine on My. Ta pööras pea ära ja sulges silmad. Niisugust hirmu ei olnud ta kunagi varem tundnud.

      Mitte iialgi.

      Ja ta ei tohtinud seda hirmu enam uuesti endale ligi lasta. Ta teadis seda. Ta ei tohtinud mitte iialgi endale vägivalda ega hirmu ligi lasta, ta ei tohtinud lasta end mürgitada. See hävitaks armastuse. Muudaks selle õõvaks ja lakkamatuks mureks. Vajadus oma eraelu tööst lahus hoida oli talle saanud päevselgeks, ilma selle distantsita kaotaks ta kõik. Ta võis naist emmata, teda tugevalt hoida, kuid mitte tundmusi segada. See muudaks nende suhte liiga pimedaks ja põhjatuks. Ta kallistaks naist kaua, kui koju jõuab. Väga kaua. Too küsiks, mispärast. Tal tuleks valetada. Paraku. Kuid ta ei tahtnud naisele tõtt välja näidata. Billy pöördus ümber, võttis kirjutuslaualt sülearvuti ja läks trepist alla Vanjat otsima.

      Pikk mees sisestas arvutisse käsu kõik fotod välja printida ja otsekohe hakkas kostma energiline surin. Sellal kui printer 10x15 kõrgläikega paberil fotosid väljutas, moodustas ta arvuti töölaual fotofailidele uue kausta, kopeeris need sinna sisse, avas salasõnaga kaitstud veebilehe, logis end administraatorina sisse ja laadis kausta üles. Veebilehel oli mittemidagiütlev aadress fygorh.se. See oli õigupoolest üksnes juhuslikult valitud tähtede kombinatsioon, mille ainus eesmärk on otsingumootoritele mitte liigset huvi pakkuda. Kui vastu ootusi satuks siiski lehele keegi, kellel sinna asja ei ole, näeks ta seal halvasti küljendatud teksti, värvikireval ja liikuval taustal vaevu loetavat kirja. Täiesti juhuslikult vahelduva fondi ja värvitooniga tekstid olid väljavõtted raamatutest, riiklikest uurimustest, dokumentidest ja teistelt veebilehtedelt segamini täieliku mõttetusega, nende vahel ei olnud taandridu ega isegi mitte tühikuid. Kõige selle sees siin-seal iseäralikud pildid ja joonistused, ilma mingi tähenduse ega tagamõtteta. Veebileht nägi välja nagu digitaalne versioon ühetoonilisest nonsensist, mida vahel võib märgata bussipeatuste seintel või elektrikilpidel ja mille looja ei ole suutnud langetada valikut olemasolevate võimaluste vahel, vaid proovinud kõike ühes ja samas kohas. Mitte keegi ei suuda kuigi kaua niisugusele veebilehele keskenduda. Ta oli teinud veebilehe külastuste statistika päringu. Neist seitsmekümne kolmest isikust, kes mingil seletamatul põhjusel veebilehele olid sattunud, suutis kõige vastupidavam seal püsida ühe minuti ja kakskümmend kuus sekundit. Täpselt seda oli talle vaja. Mitte kellelgi ei olnud püsivust klõpsida välja viiendale leheküljele ega panna seal tähele väikest punast nuppu keset lõiku, mis kirjeldas ehitismälestiste märgistamist Katrineholmi kommuunis. Nupule klõpsamine avas uue lehekülje, mis nõudis tunnussõna ja kasutajakoodi. Selle taga asuski nüüd kaust piltidega, mille ta äsja üles laadis. Kaustal oli mittemidagiütlev nimi: „3”.

      Printer oli töö lõpetanud. Mees võttis väljaprinditud fotod. Lehitses neid ja luges üle. Kõik kolmkümmend kuus olid olemas. Ta võttis suure paberiklambri ja kinnitas selle pildipaki ülemisse serva. Ta läks toa teise seina juurde, millele oli naelutatud puitkiudplaat, ja riputas piltidega paberiklambri naela külge plaadi parempoolses ülemises servas. Naela kohal oli musta tušiga joonistatud ringi kirjutatud arv 3. Ta heitis põgusa pilgu ülemistele piltidele, mis rippusid naeltel 1 ja 2. Naised. Oma magamistoas. Poolalasti. Nutmas. Surmani hirmunud. Vasakpoolne paberiklamber hoidis koos vaid kolmekümmend nelja pilti. Kaks ei tulnud välja. Enne akti. Ta oli sattunud õhinasse. Ei jälginud rituaali. Ta needis end selle eest. Tõotas pühalt ja pidulikult, et see ei kordu. Teises pakis ei olnud enam ühtki puudu. Nüüd tõstis ta uuesti kaamera ning tegi puitkiudplaadist ja selle jubedast sisust foto. Esimene faas oli lõpetatud. Mees asetas kaamera kirjutuslauale ning võttis ukse juurest põrandalt musta spordikoti.

      Ta väljus kööki.

      Mees asetas koti tühjale köögilauale, vedas tõmbluku lahti ning võttis sealt välja plastpakendi ja kartongitüki nailonsukkade ümbert, mida ta oli kasutanud. Philippe Matignon Noblesse 5 °Cammello, helepruun.

      Nagu tavaliselt.

      Nagu alati.

      Ta avas valamualuse kapi, viskas pakendi ära ja sulges kapi. Tuli koti juurde tagasi, leidis sellest plastkotis noa, võttis noa välja ja asetas köögivalamusse, avas siis uuesti valamualuse СКАЧАТЬ