Mees, kes jälgis naisi. Michael Hjorth
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth страница 4

Название: Mees, kes jälgis naisi

Автор: Michael Hjorth

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789949554706

isbn:

СКАЧАТЬ siin ei ole seost teiste surnud naistega. Et see on kellegi esimene mõrv. Kuid see ei olnud nii. Torkel sai sellest aru niipea, kui magamistuppa pilgu heitis.

      Nailonsukad. Öösärk. Asend.

      See oli kolmas.

      Sõnapaarist „kõrvast kõrvani“ ei piisanud, et kirjeldada kaelas haigutavat haava. See ulatus pigem kaelalülide ühest servast teiseni. Nii nagu konservipurki avades jäetakse alles väike riba, et kaant saaks tagasi painutada. Naise kael oli peaaegu täielikult läbi lõigatud. Niisuguste vigastuste tekitamiseks oli vaja märkimisväärset jõudu. Verd olid kõik kohad täis, seda oli kõrgel seintel, põrandal.

      Ursula pildistas juba. Ta käis ettevaatlikult toas ringi ja püüdis hoolega mitte vere sisse astuda. Ta oli alati esimesena kohal, kui vähegi sai. Naine tõstis pilgu, noogutas tervituseks ja jätkas pildistamist. Torkel esitas küsimuse, millele ta juba teadis vastust.

      „Sama?“

      „Kahtlemata.“

      „Siia sõites rääkisin veel korra Lövhaga vanglaga. Tema istub seal, kuhu ta istuma pandud on.“

      „Seda me teadsime juba, eks?“

      Torkel noogutas. See juhtum ei meeldi mulle, mõtles ta magamistoa uksel seistes ja surnud naist silmitsedes. Ta oli seisnud ka teistsugustel ustel, teistsuguste magamistubade ustel, ja näinud teisi öösärgis naisi, käed ja jalad nailonsukaga kinni seotud, vägistatud ja kõri läbilõigatud. 1995. aastal leidsid nad esimese. Tollele järgnes veel kolm, enne kui nad 1996. aasta hiliskevadel mõrtsuka tabasid.

      Hindele mõisteti eluaegne vanglakaristus Lövhagas.

      Ta ei kaevanud otsust isegi edasi.

      Ja istus praegugi sealsamas.

      Kuid uued ohvrid olid tema ohvrite identsed koopiad. Käed ja jalad samaviisi kinni seotud. Kael läbi lõigatud. Isegi valgete öösärkide sinakas toon oli seesama. See tähendas, et isik, keda nad otsisid, ei olnud mitte üksnes sarimõrtsukas, vaid ka järeleahvija. Keegi, kes mingil põhjusel jäljendas viisteist aastat tagasi toimunud mõrvu. Torkel heitis pilgu oma märkmikusse ja pöördus taas Ursula poole. Tema oli tookord, üheksakümnendatel, meeskonnas. Ursula, Sebastian ja Trolle Hermansson, kes pärast seda sunniviisiliselt pensionile läks.

      „Mees ütles, et ta sai naiselt kella üheksa paiku hommikul SMS-i, kuid kell üks ta enam ei vastanud,“ rääkis Torkel.

      „Võib-olla küll. Surm saabus rohkem kui viis tundi ja vähem kui viisteist tundi tagasi.“

      Torkel noogutas. Ta teadis, et Ursulal on õigus. Kui ta oleks pärinud, oleks ta Ursulalt kuulnud, et kangestus ei ole ulatunud jalgadeni, et autolüüsi veel ei ole, et tache noire hakkab juba tekkima, ja muudki kohtumeditsiinilist argood, mida Torkel pikast politseistaažist hoolimata ei olnud võtnud vaevaks ära õppida. Kes küsis lihtinimese keeles, sai ka samasuguse vastuse.

      Ursula pühkis käeseljaga laubalt higi. Ülemisel korrusel oli mitu kraadi soojem kui all. Juulipäike oli terve päeva otse sisse paistnud. Toas sumisesid kärbsed, neid meelitasid ligi veri ja veel silmale nähtamatu, kuid juba alanud lagunemine.

      „Öösärk?“ küsis Torkel, kui oli pilgu viimast korda üle voodi libistanud.

      „Mis sellega on?“ Ursula langetas fotoaparaadi ja silmitses ebamoodsat puuvillast riideeset.

      „See on alla tõmmatud.“

      „Võib-olla abikaasa tõmbas. Varjas teda pisut.“

      „Ma küsin temalt, kas ta puudutas naist.“

      Torkel lahkus ukselt. Tagasi trööstitu mehe juurde kööki. See juhtum ei meeldinud talle mitte põrmugi.

      Pikk mees oli mõne tunni maganud. Tulnud koju ja voodisse langenud. Nii tegi ta alati. See oli rituaal. Tema kehas oli voolanud adrenaliin. Ta ei teadnud täpselt, mis juhtus, kuid tagantjärele oli selline tunne, nagu oleks selle lühikese aja kestel, mil ta tegutses, ära kulunud terve nädala energiavaru. Kuid nüüd oli ta ärkvel. Kellahelin äratas ta. Oli aeg tegutseda. Taas. Ta tõusis voodist. Nii palju on veel teha. Ja kõik tuleb tingimata teha õigesti. Õigel ajal. Õiges järjekorras.

      Rituaalid.

      Ilma nendeta oleks kõik ainult kaos. Kaos ja jubedus. Rituaalid loovad korda. Rituaalid muudavad halva vähem halvaks. Piina vähem piinavaks. Rituaalid hoiavad pimeduse eemal.

      Mees ühendas Nikoni fotoaparaadi arvutiga ning laadis kiiresti ja vilunult kõik 36 pilti üles.

      Esimene pilt oli see, kus naine nuttes ja käed kaitseks rinnal risti ootas, millal mees talle selgapanemiseks öösärgi ulatab. Ühest ninasõõrmest voolas alahuulele verd. Kaks piiska olid teel põrandale riivanud ta paremat rinda ja jätnud järele punased jäljed, just nagu vihm aknaklaasil. Naine oli keeldunud end enne lahti riietamast. Arvanud, et riided suudavad ehk teda kaitsta. Ta päästa.

      Viimasel, kolmekümne kuuendal pildil põrnitses naine elutult otse kaamerasse. Mees oli sängi kõrvale kükitanud ja kummardunud nii lähedale, nii lähedale, et tundis kaelas haigutavast haavast nõrguva viimase vere soojust. Enamik verest oli juba kehast väljas ning voodipesusse ja madratsisse imendunud.

      Mees vaatas põgusalt üle vahepealsed pildid. Öösärk seljas. Nailonsukad. Sõlmed. Ilma aluspüksteta. Enne akti. Pärast akti. Nuga ja sellega tehtud töö.

      Hirm.

      Arusaam.

      Tulemus.

      Kõik nägi välja hea. Kasutusse võiksid minna kõik kolmkümmend kuus. See oli parim. Digikaamera peaaegu piiramatutest võimalustest hoolimata tahtis ta püsida vanaaegse filmirulli mahu piirides. Kolmkümmend kuus pilti. Mitte rohkem. Mitte vähem.

      Rituaal.

      Billy põlvitas välisukse juures ja uuris lukku, kui Torkel trepist laskus. Ta vaatas oma ülemusele otsa.

      „Minu arusaamist mööda ei ole ust lõhutud. Üsna tõenäoline, et ta lasti sisse.“

      „Terrassiuks oli avatud, kui me tulime,“ teatas Torkel.

      „Abikaasa tegi selle lahti, kui koju jõudis,“ noogutas Billy. „See oli enne lukus, ütles ta.“

      „Kas ta on ikka selles kindel? Ta näis olevat üpris endast väljas.“

      „Paistis kindel olevat küll …“

      „Ma küsin temalt üle. Kus Vanja on?“

      „Väljas. Ta tuli just.“

      „Üleval tööruumis on arvuti.“ Torkel osutas peaga trepi suunas, millest ta äsja alla laskus. „Võta see kaasa ja vaata, kas leiate midagi. Soovitatavalt midagi sellist, mis naist teistega seob.“

      „See on niisiis kolmas?“

      „Jah, tunnuseid on palju.“

      „Kas võtame kedagi appi või …?“

      Billy ei lõpetanud küsimust. Torkel sai aru, mida ta tegelikult küsida tahtis: kas võtame Sebastian Bergmani appi? Torkel oli ka ise sellest mõelnud, kuid mõtte kohe peast heitnud. Puudused olid ilmsed ja need СКАЧАТЬ