Vereõed. Michael Mortimer
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vereõed - Michael Mortimer страница 4

Название: Vereõed

Автор: Michael Mortimer

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789949554638, 978-9949-554-62-1

isbn:

СКАЧАТЬ haigla järel põikas ta Tantolundeni parki ja läks aianduskruntide piirkonda, kus ta oma rõõmuks leidis enda alalise pingi, vaatega Årstavikeni lahele, vaba olevat.

      Päikesepaiste muutus üha soojemaks ja pilved õhemaks. Kaks musträstast istusid ja laulsid lähima maja katuseharjadel. Ta istus maha ja pakkis toidu lahti ning otsis pilguga kajakaid, kes teda vahel ärritasid.

      Jajah, kevadtööd on käimas. Mitmel väikesel aiamaal käisid omanikud ja nokitsesid ning aiamajades mängisid raadiod ja kõlisesid kohvitassid.

      Ühe korralikuma majakese juures arutas mitu vanemat naist kü-simust, kuidas tappa pruune mõrtsuktigusid, kes olid kogu piirkonna nuhtluseks. Arvid avas lahja õlle purgi, lõikas grillvarda kahest lihatükist ühe väiksemaks ja kastis selle kastmesse. See maitses täpselt sama hästi nagu tavaliselt. Kaugemal peesitas vanas kokkupandavas toolis paksus sulejopes vanem proua ja tervitas rõõmsalt terjerikutsikaga jalutavat noort naeratavat meest, kes temast kitsal jalgrajal möödus ja aiamajade piirkonnast läbi jooksis. Lõhnas muru ja koheva mulla järele. Maapinnal ühe äsjavärvitud valge lattaia juures õitses väike puhmas harilikke lumikellukesi. Kevad. Mõelda, et see on ühteviisi imeline iga kord, kui see saabub.

      Norrmalm, Stockholm, 8. aprill, kell 13.02

      Stockholmi raudteejaama üheteistkümnenda tee perroon oli rahvast täis ja reisijad tunglesid suurtes parvedes äsja avanenud uste ees. Vagunisaatja, keskealine naine, seisis teise vaguni juures ja lehitses reisijatenimekirju, sellal kui perroonikella minutiseier end ühe sammu võrra edasi nihutas. Järjekorras viimased, noorem paar lapsevankriga, liikusid viimaks viienda vaguni juures kogu oma kandamiga rongi peale. Kergkärus istuv hõredate juustega väike poiss lehvitas suitsetavale vanemale mehele, enne kui uksed ettevaatlikult sulgusid. Viienda ja kuuenda vaguni ees oli endiselt näha lühikeses järjekorras seisvaid inimesi, kes ootasid rongi sisenemist, ent kui minutiseier näitas 13.03, oli perroon ühtäkki täiesti tühjaks saanud, üks noorem mees välja arvatud, kes akna poole õhusuudlusi saatis.

      Täpselt siis, kui minutiseier ennast sammu võrra edasi nihutas, tõstis vagunisaatja käe õhku, asetas vile suule ja astus ainsast veel avatud uksest kolmandas vagunis rongi peale.

      Kolm sekundit hiljem olid uksed iseloomuliku sahinaga sulgunud.

      Ja siis, peaaegu märkamatult, hakkas rong liikuma, libisedes aeglaselt Stockholmi raudteejaamast välja ja edasi üle Centralbroni silla lõunasse, Riddarfjärdeni lahest ja Stadshuseti tornist mööda. Ikka lähemale Riddarholmeni saarel asuvatele kõrgetele kivimajadele ja Norstedtshuseti hoonele, mis veele kõige ligemal.

      „Tere tulemast rongi number 535, mis viib meid Malmösse. Rongis vabu kohti ei ole ja me oleme tänulikud, kui hoiate vahekäigud pagasist vabad,“ kuuldus skoonelase hääl valjuhääldist. See läks üle skoonepärasele rootsi-inglise segakeelele: „If you have any further questions, please contact the train crew, thank you.“1

      Sel ajal, kui vagunisaatja vagunitest läbi käis, kostis naeru, vestlemist ja laste kisa ning eemalt bistroovagunist oli tunda kohvi lõhna. Kiirus suurenes veidi. Kell teekonnadispleil näitas täpselt 13.05.

      Rong liugles Riddarholmeni saare juures tunnelisse ja möödus Gamla stani metroojaamast ning jätkas vaikselt üle rööpalukkude kloppides läbi Slusseni alla Södertunnelnisse, mis viis valgustatud perroonidele Södra jaamas, kus mõni üksik linnalähirongi ootav reisija ainiti enda ette vahtis. Varsti tungis rong järgmisse tunnelisse, mis omakorda mitusada meetrit jätkus.

      Kell oli saanud 13.08, kui kõik vagunid korraga selge päevavalgusega täitusid. Aknast paistis pikk punane plankaed, selle taga Tantolundeni pargi tohutud puudesalud, teises suunas Årstavikeni lahe sinine meri. Ja juba oligi rong idapoolsel Årstabroni sillal, mis ülal vee kohal kõrgus. Rong suurendas kiirust ja libises rööbastel sujuvalt edasi. Vaade oli ühel pool täiesti vaba ja avatud. Liljeholmsbroni sild ja Hornstulli ristmik olid selgelt läänes näha. Päikesepaiste oli soe ja nähtavus selge. Kärmelt ja lakkamatult mängles sädelus allpool veepinnal, kui rong silla keskkohale lähenes.

      Tantolundeni park, 8. aprill, kell 13.09

      Arvid Ljunger oli söömist lõpetamas, kui ta kõrgelt ülevalt kumedaid ja kiirelt naksuvaid helisid kuulis. X2000 tormas välja põhja poolt, vanemalt Årstabroni sillalt, rööbaste kohal naksuvad hääled läbi silla vundamendi alla kostmas. Valgus helkis, kui päike aknaruutudelt, vagun vaguni järel, pika hallika rongi katusel vastu peegeldus. Juhtvagun oli ainult mõni sekund eespool silla keskel ja kogu rong oli hetk hiljem sillal väljas.

      Ta ei teinud helidest välja, rongid möödusid seal üleval kogu aeg. Sellega oldi harjutud juba kaua aega tagasi.

      Siis kuulis ta ühtäkki teistmoodi heli.

      Krigisevat, tohutu kõminaga läbisegi. Justkui kisendavat mürinat.

      Ta katkestas söömise ja vaatas üles silla poole.

      Kuskilt oli kuulda koera, kes haukus ja haukus ja haukus.

      Helid sillalt ei vaibunud, need läksid ainult võimsamaks.

      Arvid Ljunger ei suutnud pilku sillalt lahti tõmmata.

      Ta karjus täiest jõust.

      2

      Södermalm, 8. aprill, kell 13.13

      Ta tajus, et tal õnnestus püsti tõusta. Ta tundis tzatzikit mööda püksisäärt alla voolamas. See sätendas päikeses, kuid ta ei taibanud, mis see oli. Aianduskruntide naised jooksid edasi-tagasi nagu koerad või siis hobused, kes end tagajalgadele püsti ajavad, või nagu kanad, kes arutult ringi siblivad. Nad olid temast nii kaugel.

      Mis see on, mida ma näen?

      Miski seisis vees, miski suur – külili. See nägi välja nagu hall ja väga paks terassammas, nagu lühike väike torn, klaasplaadid külgedel. Ta vaatas ja vaatas, kuid ikkagi ei saanud ta aru, mida ta nägi.

      Jah! Rongivagun. SJ vagun.

      See seisis küljele kallutatult peaaegu vertikaalselt vees ja osutas ülespoole. Ühel laiul silla all oli veel üks vagun ja vees, eemal Årsta poolel, lebas veel üks, mis osaliselt veest välja ulatus.

      Seal, kus vana Årstabroni sild tavaliselt seisis, oli näha ainult kaks võlvkaart.

      Puudus terve pikk rivi kõigi teiste kaartega, puudu oli ka mitmesaja meetri pikkune kaare sildeava.

      Peagi kostsid sireenid, täitsa lähedalt. Arvid seisis nagu transis ja jõllitas, märgates siis justkui silmanurgast, et üks alarmsõiduk saabus üle muru sõites just tema selja taha.

      „Lahkuge siit!“ hüüdis keegi valjuhääldisse ja nüüd ta nägi, et see oli ruuporiga tuletõrjuja, kes jooksis ringi ja jagas kõigile aianduskruntides korralduse lahkuda.

      Tundus, nagu ta ei suudaks ennast liigutada, kuid ta jooksis ikkagi. Ta jooksis üles, mitmete Ringvägenil seisvate kiirabiautode helide suunas, kuid kui ta tänavale kohale jõudis, ei olnud ühtegi autot näha. Ainult suur hulk inimesi, kes liikusid vastassuunas, alla vee poole.

      Ilma mõtlemata järgnes ta voolule, aga pöördus jälle, kui politsei valvesalk mööda läks.

      Ma olen ainult jalus.

      Kuhu СКАЧАТЬ



<p>1</p>

„Kui teil on edasisi küsimusi, palun võtke ühendust rongi meeskonnaga, tänan.“ Tlk.