Vereõed. Michael Mortimer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 25, 1937, Steve Hollinghurst, Watchmaker,105 Fifth Avenue New York. 2. Aug 12, 1956, Clockmaker Ed Wise, 335 West Street, Boston. 3. 16. oktober, 1985, Antigua Relojeria, Calle de la Sal 2, Madrid.

      Arvid muigas, kui ta paberitükki põgusalt luges.

      „Ahaa, jajah, seda ma suudan ette kujutada,“ lausus ta. „Sellise erilise kella ümber leidub kindlasti palju vanu lugusid.“

      „Nagu näete, oleme täitnud seda paberit kõigil kordadel, mil see varem paranduses on olnud. Nii et oleks hea, kui teiegi seda teete – juhul, kui te seda nüüd parandada oskate, tahan ma öelda.“

      „Siis pean ma esmalt küsima: mis sellel viga on?“

      Ta võttis kella ja hoidis seda otse enda ees.

      „Viimasel ajal on see hakanud … jah, mitte seisma jääma. Aga maha jääma. Mõnikord mitu minutit ööpäevas.“

      Mees noogutas. „Kindlasti ainult mustus. Ehk polegi nii veider, et see vajab pisut teenindust pärast nii paljusid aastaid? 1985, sellest on veidi aega möödas, kui seda viimati hooldati.“

      Naise pilk rändas mööda pungil seinariiuleid ringi. „Aga ma kahtlen mõistagi … jah, otse asjast: saate te sellega hakkama? Ma ei taha jätta seda mõnele suvalisele kellassepale. Te saate kindlasti aru, mida ma öelda tahan.“

      Mees tegi kätega väikese žesti.

      „Absoluutselt. Ma mõistan. Ja lubage mul öelda niimoodi: mul pole ebaõnnestunud veel ükski töö, mis mulle on toodud. Peale nende kellade muidugi, millest ma olen ise keeldunud, sest need on olnud selline rämps. Aga see siin, see on ju täielik vastand.“

      Nad naeratasid hetkeks teineteisele.

      „Järelikult saate ka sellega hakkama?“ lausus ta.

      „Seda julgen ma küll lubada,“ ütles mees. „Pealegi teeks see mulle au. Äärmiselt harva avaneb võimalus töötada sellise iludusega.“

      Ta taipas sedamaid, et öeldut võis valesti tõlgendada, kuid naine ei paistnud midagi tähele panevat.

      „Just täpselt,“ ütles ta. „Sellepärast ma küsingi eriti selgelt. Et juhul kui ma jätan kella praegu teie juurde, siis kas teil on kindlustus ja muu säärane?“

      „Loomulikult. Mul on seif ka. Kuigi selle kella väärtust oskan ma vaevalt hinnata.“

      Naine naeris sõbralikult ja nägi rahulolev välja ning asetas oma õhukesed helepruunid kitsenahast kindad letile.

      „Hästi. Siis oleme kokku leppinud. Millal ma võin sellele järele tulla?“

      Mees vaatas seinakalendrit.

      „See oleneb muidugi pisut sellest, mis sel ikkagi viga on. Võib olla ainult laagrid, mis vajavad puhastamist. Aga kui ma helistan teile arvatavasti millalgi järgmisel nädalal, kas see sobib?“

      Naine ümises vastuseks ja mees kirjutas kärmelt välja vastuvõtukviitungi.

      „Nimi?“

      „Driessen.“

      „Telefoninumber?“

      Naine andis talle mobiilinumbri, mille mees kiiresti hariliku pliiatsiga üles kritseldas.

      „Muide,“ ütles ta, kui hakkas kella väiksesse kilekotti panema. „Ehk võin ma saada ka toosi? See lihtsustab tavaliselt hoidmist.“

      Naine naeratas ja võttis toosi taas oma käekotist välja.

      „Kahjuks.“

      Ta pööras toosi. Nüüd nägi mees, et seal oli veel üks snepperlukk, mille naine avas.

      Sees lebas – ta oli sunnitud laubalt higi pühkima – veel üks taskukell. Ka sellel oli Ball-Howardi kaubamärk. See oli täpselt samasugune nagu esimene ja ta vuristas omaette, justkui loeks oksjonikataloogist: üks repiiteriga taskukell, kolmikkronoskoobi ja kuufaaside näitajaga, üleni kullast ja ääristatud kaheteistkümne kalliskiviga, üks iga tunninumbri jaoks.

      „Issand jumal,“ ütles ta ja ohkas. „Midagi nii pöörast pole ma veel näinud,“ naeris ta. „Kaks tükki! No täitsa lõpp. Ta pidi ikka palju kulda uhtma!“

      Naine ainult muigas vastuseks.

      „Niisiis …“ ütles ta ja justkui tõmbas veidi hinge, uurides lähedalt kelli, mis nüüd letil teineteise kõrval lebasid. Need olid täpselt ühesugused ja mõlemad täiesti perfektses seisukorras. „Mul on tegelikult raske ette kujutada, et veel mõni selline kell üleüldse võib olemas olla. Ja ma pean siin kogu maailma silmas. Need on ju täiesti unikaalsed.“

      „Ahaa, nojah, see klapib küll tõesti. Me oleme otsinud internetis ja äärmise diskreetsusega ka järele pärinud paarilt Ball-Howardi kollektsionäärilt. Kuid paistab, et midagi sarnast olemas ei ole. Me tavatseme oma suguvõsas neile mõelda kui kahele õele. Neil on tegelikult ka suguvõsanimi, neid kutsutakse Vereõdedeks. Mõtleks, kõik need totrad perekonnalood. Aga jah, see on selge, et kahe omamine on eriline,“ ütles ta naeratades.

      „Ühte omada on uskumatult suur asi,“ ütles mees ja sirutas ennast. „Aga see seal käib siis hästi?“ sai ta üle huulte.

      „Muidugi,“ ütles naine ja pani toosi kinni. „Teine käib suurepäraselt, see on mul alati kaasas. Ainult esimene jääb maha.“

      Tekkis väike paus, enne kui naine väljapääsu poole pöördus.

      „Nõndaviisi siis. Kuulmiseni järgmisel nädalal!“

      Mees järgnes talle ukse juurde ja tundis teel naise rasket ja magusat parfüümi.

      „Sellega ei tule mingeid muresid,“ ütles ta ja tegi ukse lukust lahti. Naine vaid noogutas vastuseks ja lipsas midagi ütlemata välja puhtasse kevadõhku, kadudes kiiresti eemale säravvalgesse Audisse, mis seisis pargituna Östgötagatani nurgal.

      Sedamaid oligi ta juhiistmel, auto mootor käivitus ja auto kadus vilisevate rehvihelide saatel majanurga taha.

      Pikkamööda uuris Arvid töölauda, kus Ball-Howard ultrahelipesu kõrval lebas. Issand jumal, milline kell! Sellega peab äärmiselt ettevaatlik olema.

      Ta avastas nüüd musta numbrilauaga Omega Seamasteri, mis lebas töötooli peal.

      Justnimelt, jah, pööratava raamiga. Ma ju lubasin, et see saab homseks valmis. Pean nüüd tõesti tööle hakkama, kohe kui lõunasöök söödud.

      Lõunasöök. Kuid aaret ei saa üksi ruumi jätta.

      Ta pani kella kilekotti ja pistis selle siis oma kõige usaldusväärsemasse jakitaskusse, sellesse rinnapealsesse, klapi ja trukiga. Ta pani valvesignalisatsiooni peale, keeras valgel trellidega uksel väikese puidust sildi „Suletud“ õiget pidi ja lukustas ukse.

      Hetk hiljem seisis ta kaasa pakitud lambalihavarda, bulguri ja tzatzikiga Etzny grillrestorani ees.

      Päike, jah, tuleb juhust kasutada.

      Ta läks mööda Ringvägenit, möödus Skanstullist ja liikus edasi Söderi haigla poole. Terve tee hoidis ta paremat kätt kellaga jakitasku ees, justkui СКАЧАТЬ