Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tugevad olid tal ainult keeled, eriti inglise keel. Teised hinded vaid veidi üle keskmise, mis oli tarvilik koolist läbi lohisemiseks.

      Taas hall periood, hindas Männil ise.

      Ainult sport haaras jäägitult. Noormees tegi poksi ning jooksis sprindidistantse ja ujus. Kõige enam tahtis ta saada poksitšempioniks. Selle nimel võttis ta kõvasti tunde, laskis ennast kolkida Anton Raadikul (1917, Raikküla – 1999, Chicago), kes oli 1939. aastal amatöörina Euroopa meister keskkaalus, pärast sõda jätkas edukat karjääri Ameerikas professionaalina.

      Ma muutusin täielikuks fanaatikuks, ma pidin tulema tšempioniks, meenutas Männil. Koolidevahelistel võistlustel kaotas ta rohkem kui võitis, kord tuli siiski noorte hulgas pronksmedalile.

      Olgugi et füüsilisi eeldusi polnud, jätkas Männil andunult treenimist.

      Tšempioniks ma ei tulnud, kuid see-eest sain eluaegse õppetunni visadusest ja enesedistsipliinist, lausus Männil.

      Olgu etteruttavalt öeldud, et meie film“Minu elu on avatud raamat”algab tiitrite-eelse proloogiga, mille esimeses kaadris taob 77-aastane Männil ägedalt poksikotti. Paljas muskliline ülakeha. Seejärel ta ujub isiklikus basseinis mitmeid stiile. See on naela pihta tabatud, ja seda nii kujundlikus kui eluloolises mõttes. (Usun, et ma võin valminud filmi kohta arvamust avaldada, sest mina pärast võtteid töös suurt ei osalenud. Ei valinud ma välja 41 tunni pikkusest nn mustast materjalist 52 + 51 minutit, mis filmi läksid, ei osalenud ma montaažis, ainult diktoritekst on minult. Ülejäänu tegi kõik režissöör Peep Puks või tehti see siis tema juhendamisel.)

      Aga meie oleme ikka veel gümnaasiumis.

      Männil kuulus GAG-i jalgpallimeeskonda, mis 1938. aastal tuli Eesti koolinoorte meistriks. Muidugi oli noormees seal ründaja, mingi teine koht ei tulnud tema puhul kõne allagi.

      Vaat, siin ongi põhjus, miks ta kuulus nende hulka, kes Leetu kaasa võeti. Punktiarvestuses liideti kokku akadeemiline tulemus ja sportlikud saavutused ning sellise arvestuse järgi oli Männil silmapaistev koolinoor.

      Koolis kuulus Männil eliidi hulka, tema sõpradeks olid Feliks Tamm ja Aleksander Terras, kummagi nooruki isad olid kõrgetel kohtadel.

      Vabadusristi kavalerVillemTamm (1891,Tõstamaa – 1943,Vorkuta) oli Poliitilise Politsei vanemassistent, tema kohustuste hulka kuulus vastuluure ja tsensuur. 16. juunil 1940 algas Pagari tänaval tema juhtimisel kõigi dokumentide hävitamine, mis kestis kuni 21. juunini, kui Oleviste kiriku ette veeresid kaks tanki ja veoautot Nõukogude sõduritega. PolPoli meestelt võeti relvad, ainukeseks reaalseks vastupanuks oli abiprefekt Boris Nykäse hüüe – kaltsakate korraldustele me ei allu. Mehed, kaasa arvatud VillemTamm, arreteeriti, mõned jäid teadmata kadunuks, siseministri abi, kaua aega poliitilist politseid juhtinud August Tuulse sooritas koos abikaasa Nelliga enesetapu.

      Feliks Tamm (1919) õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ja Tallinna Tehnikaülikoolis keemiat, sõdis II maailmasõjas Eesti Diviisi suurtükirügemendis, Untersturmführer, sattus märtsis 1945 Punaarmee sõjavangi, arreteeriti 1945 Tallinnas ja vabanes 1952 Norilski vangilaagrist.

      Karl Johannes Terras (1890, Vaivara vald – 1942, Vjatka) oli Eesti Vabariigi riigisekretär (1921–1940) ja Riiginõukogu liige, hukati vangilaagris Kirovi oblastis.

      Aleksander Terrasest (1920, Tallinn – 2006, Stockholm) endast sai pagulaspoliitik ja ajakirjanik, kes juhtis ka Münchenis Vaba Euroopa Raadio eestikeelsete saadete toimetust (mõni aeg hiljem oli samal kohal Toomas Hendrik Ilves).

      Ent gümnaasiumi ajal ei osatud surmadest, veel vähem hukkamistest mõeldagi. Elati lõbusat ja härrasmehelikku seltsielu, oldi bridžilõvid, nagu teati olevat inglasi, igal nädalal mängiti ühe sõbra kodus.

      Aleksander Terrase kodu aga asus ei kuskil mujal kui Toompea lossis, seal olevat kohanud Männil paljusid meie tolleaegseid riigimehi, kaasa arvatud president Konstantin Päts.

      Juba gümnaasiumi viimasest klassist alates oli Männil Kaitseliidu liige.

      Koolist jäi külge anglofiilia, Männil unistas inglise stiilis elamisest – treppi tuuakse sulle hobune ning õhtusöögiks paned selga smokingi.

      Saaks ratsutades rebasejahti pidada! See vastaks dändi ja naistelemmiku elustiilile.

      Motilonias need unistused täitusid.

      4

      Punased püksid, ratsarügement ja ülikoolid

      Rebasejahi-romantikast ka põhjus, miks Männil pürgis 1938. aastal ratsaväkke. Jalaväge ta põlgas, püssi ja pambuga marssimine tundus alandavana.

      Männil astus sõjaväkke vabatahtlikuna, tegi seda kohe gümnaasiumi lõpetamise järel, et hiljem ei katkeks ülikoolistuudium. Sundteenistusest pääsu polnud ju niikuinii, parem siis teha seda omal soovil, pealegi avanesid niimoodi nooblimad valikud.

      Ratsarügementi tahtsid paljud, punaste pükste ja elegantse mundri tõttu peeti seda Eesti sõjaväe eliitüksuseks. Sinna soovis igal aastal umbes 300 noorukit, vastu võeti ainult 32. Kuid vabatahtlikel oli õigus ise endale väeliik valida.

      Ratsarügement asus Tartus Kasarmu tänavas, samas baseerus sovetiajal Nõukogude armee. Filmisime ka seal. Männili nördimus oli suur, kui ta nägi varemeid, võssa kasvanud ja reostatud tühermaad.

      “Kui ilus oli siin 60 aastat tagasi!” hüüatas Männil.

      Esimesed kolm kuud olid vaevalised, meenutas Männil Motilonias. Tõusmine hommikul kell viis, tallide puhastamine sõnnikust, seejärel ratsatrenn. Esimestel kordadel ilma jalanõudeta. Las poisid proovivad!

      Oldi alatise pinge all, lisandus ju ka muu väljaõpe.

      Uhkus ajab upakile, ka seda õpetas Männilile ratsarügement. Õigemini – väljanäidatud uhkus, teistele enda üleoleku demonstreerimine.

      Männil oli väeüksuse üks paremaid ratsutajaid ja sportlasi, kuid teda ei arvatud 18 ohvitserikandidaadi sekka, kes väeosast Sõjakooli saadeti.

      Aga just kõrge, väga kõrge sõjaväelase karjäärist Männil siis unistas.

      Männil oli tülis oma seersandiga, oli talle koha kätte näidanud. Seersant kirjutas talle hävitava iseloomustuse ning väljavalijate silmis ei tähendanud enam Männili muud näitajad tuhkagi.

      Männil mäletas, et ta läks talli oma hobuse juurde ning puhkes nutma nagu väike poiss. Seda pigem vihast kui südamevalust.

      Temast ei saagi kindralit!

      Aga valusast õppetunnist oli ka kasu, Männilile sai selgeks, et ei tohi teistele näidata oma üleolekut, ka hoopis tühine tegelane võib sulle kaikaid kodaraisse loopida.

      Aga teiselt poolt – kui Männil oleks saanud ohvitseriks, oleks ta üsna suure tõenäosuse järgi sattunud Eesti Vabariigi sõjaväest 17. augustil 1940. aastal Punaarmee koosseisus formeeritud 22. Eesti Territoriaalsesse Laskurkorpusesse, mille komandöriks esimestel päevadel oli Eesti ratsaväe looja kindralmajor Gustav Jonson (1880, Viljandimaa – 1942, Saraatov).

      59-aastane Jonson lahkus president Konstantin Pätsi käsunduskindralina 1939. aastal teenistusest vanusepiiri ületamise tõttu, ent 1940. aastal kutsus Päts ta tagasi ja kohe Eesti Rahvaväe (nii nimetati ümber Eesti sõjavägi) komandöriks, sest president oli punavõimude survel 22. juunil sunnitud ametist vabastama senise sõjavägede СКАЧАТЬ