Elitaarne mees Harry Männil. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhtus, hobused tõid kalessi külge seotud laiba mõisasse omapäi.

      Seda ei oska öelda, kas seda tegid röövlid või rahvatasujad, mõrvaga on tegemist ju nii või teisiti.

      Isa võitles tsaariarmees Esimeses maailmasõjas, tema väeosa ühines bolševikega, kuid Martin Männil sõdis Vabadussõjas Eesti rahvaväes.

      Isa nõudis kodus raudset preisi distsipliini, noor Männil sai paremini läbi oma emaga.

      Männili-nimelisi rohkem ei olegi, ainult nemad, ka sugulasi pole kuigi palju, sest vanaisal ja vanavanaisal oli ainult üks poeg.

      Ahaa, see kuulutus. Eestis sai isa Axel Musso rauakaupluse juhatajaks. Kui selle omanik pankrotti läks, võttis isa kõvasti võlgu ning ostis poe pankrotipesast endale. Isa oli peamine Belgia relvade FN maaletooja ja müüja. Pärast Eesti annekteerimist pood natsionaliseeriti.

      Fabrique Nationale d’Herstal on suurfirma, kus töötab üle 3000 inimese.

      Algul tundis Männil, et tema ja isa on kaks absoluutselt erinevat inimest. Nüüd, et täiesti sarnased. Isa oli inimene, kes oli endaga rahul. Männil leiab siiski, et tal on jäänud palju-palju tegemata. Ent ta nentis – kui poleks olnud raudse distsipliini nõudmist isalt, poleks ta elus kuhugi jõudnud. Aga selleks pidi ta elama seitsekümmend aastat, et selle peale tulla.

      Ema neiupõlvenimi oli Helmi Kochberg, ta sündis Peterburis, alustas seal õpiteed, elas vahepeal koos oma vanematega Venemaa Musta mere laevastiku peasadamalinnas Sevastoopolis, lõpetas seal keskkooli ja siis kolis pere tagasi Petrogradi.

      Männil on perekonnapärimusest kuulnud, et emapoolne vanaisa oli Peterburis/Petrogradis meister Putilovi tehastes.

      Seal olid Tsaari-Venemaa kõige kõrgemad palgad ja 1917. aastaks oli see kõige bolševiseeritum vabrik, ütlesin ma vahele.

      Et kui oleks vähem palka antud, valitseks tsaar siiamaani Venemaad, oletas Männil.

      Pole välistatud, möönsin mina. Kusjuures meie oleksime siis rõõmsalt edasi Eestimaa ja Liivimaa kubermangud.

      Võib-olla, võib-olla. Kes saab natuke, tahab varsti kõike, nentis Männil ja jutustas edasi.

      Juba Eestisse opteerununa kuulas vanaisa Leningradi raadio saateid ning ükskord oli seal juttu, et meister Kochberg olnud karm, ekspluateerinud töölisi, imenud nende verd.

      Vanaisa oli uhke, et teda peeti meeles!

      Vanaema oli perekonna snoob, pidas ennast etemaks kui teised. Ta käis korra nädalas joomas teed keisrinna Aleksandra Fjodorovna õuepreili Maria von Daehni juures.

      Märgime siia vahele, et von Dehnid ja von Daehnid on erinevad suguvõsad, esimesed elasid peamiselt Eestis, teised Soomes, kusjuures mõlemad tegutsesid üsna palju Peterburis ning mõlema nimesid hääldatakse deen.

      Suomalaisen Kirjallisuuden Seura biograafiakeskuse (mille igaüks võib internetis avada ning toksida otsikasti teda huvitava nime) andmeil oli jalaväekindral Woldemar Carl von Daehni (1838, Sippola – 1900, Rooma) tütar Maria (1872, sünnikoht teadmata – 1912, Bakuu) tõesti keisrinna hovineiti.

      Keisrinna Aleksandra Fjodorovna (1872, Darmstadt – 1918, Jekaterinburg) saatus aga oli karmimast karmim. Troonipärija Aleksei (1904, Peterburi – 1918, Jekaterinburg) põdes pärilikku vere hüübimatust, nõnda et ema oli seltskonnaelust suhteliselt tagasi tõmbunud ning ravis (ka Rasputini abiga) peamiselt oma poega, 1918. aastal mõrvasid bolševikud jubedas verepulmas kogu tsaariperekonna.

      Harry Männili jaoks aga tähendab see seda, et verinoorena kuulis ta vanaemalt uhketest ballidest, hiilgavatest vastuvõttudest, luksuslikest paleedest ja suurejoonelistest pidudest.

      Tema elu Venezuelas, Costa Ricas, New Yorgis ja mujal maailmas ei andnud just tsaarimõõtu välja, ent mõnevõrra sarnanes küll.

      Kas see oli juhus?

      Kaks eestlast, Männili isa ja ema abiellusid revolutsioonipäevil Petrogradis ning opteerusid Eestisse.

      Peaaegu oleksin ma sündinud Nõukogude Venemaal, muigas Männil.

      Mart(in) Männil (1894, Virumaa – 1977, Tallinn) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast, seejärel oli Tallinnas Axel Musso äris õpilane, sell ja prokurist (täisvolinik), 1930. aastast alates oli ta raua- ja relvakaupluse omanik.

      Muuseas, tänu nooremale pojale jõudis ta olla veel ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi töötaja.

      Oma esimese mälestuse ütles Männil olevat kohe poliitilise ja tulise.

      1. detsembri varahommikul 1924 kõlasid perekonna Kopli korteri ümbruses raudteejaama taga püssi- ja kuulipildujalasud. Pooleteisekuune vend Ralf oli ema süles, perekond peitus valangute eest ahju taha. Veel mitu aastat hiljem urgitsetud taskunoaga maja puuseinast kuule välja.

      Niisugune oli ka Männili esimene kokkupuude kommunismiga, ja seda juba nelja-aastaselt.

      Huvitav, mida arvaks selle kohta isand Freud või mõni tema andunud jünger?

      Oma noorust pidas Männil siiski üldiselt halliks ajaks oma elus, sest siis ta ei säranud. Oli hästikasvatatud, viks ja viisakas noormees, kuid igatses salamisi hoopis seigelda.

      Keskkond ja majanduslikud piirangud olid mul peal, olin sunnitult keskpärane, ma ei saanud kõrgele lennata, tõdes Männil.

      Siiski erinesid kaks venda nagu öö ja päev. Ralf oli korrektne, rahulik ja hea, Harri rahutu, tegi palju pahandust, sai isalt tihti karistada.

      Ralfi tee oli määratud juba varajasest lapsepõlvest, tema uuris kivisid ja putukaid, tal polnud kunagi igav nagu Harril alati.

      Harri tüdines kõigest kähku, tahtis aina uusi ja uusi mänge. Sama veri voolas temas talle antud päevade lõpuni.

      Ralf Männil (1924, Tallinn – 1990, Tallinn) sattus sõdima Saksa poolel, õppis geoloogiat Tartu (1946–1950) ja Irkutski ülikoolis (1954–1955), kaitses geoloogia-mineraloogiadoktori dissertatsiooni Moskvas 1966. aastal, samast aastast sai ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi sektorijuhatajaks.

      Ralf Männilit ennast ei küüditatud, nagu võiks arvata Irkutskis õppimise järgi, vaid 1949. aasta 25. märtsil viidi Siberisse Kareda valla Vallaste talust koos oma ema ja vendadega tema abikaasa, lapseootel Aino Männil (sündinud Aare) ning Ralf otsustas oma naisele järele minna.

      See juhtum räägib mõndagi isiksuse ning perekonnasideme tugevusest.

      Siberis sündis Mart Männil (1949), kelle noorem vend Peep (1965) on tänaseks väljapaistev ulukiteadlane ja individuaalse käekirjaga looduspublitsist.

      Eespool oli vihje sellele, et Ralf võttis geoloogiainstituuti tööle oma isa, eks see tõesta sama.

      Nõnda et Harri isal oli viimaks ometi kaks poega, varem oli isapoolses suguvõsas olnud vaid üks meessoost järeltulija, suguvõsa kummitas hääbumise oht.

      Kodus valitses raudne distsipliin, selle oli isa kaasa toonud Tsaari-Venemaa sõjaväest.

      Männil mäletas, et koolis huvitas teda õppimine vaid sedavõrd, et ühest klassist teise edasi jõuda. Ka püüdis ta alati olla liider, juhtida poistekampasid. Suur tõmme oli põnevatel paikadel. Koju СКАЧАТЬ