Teadmatus. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

      Sel hetkel libises kööki Marianne. Küllap ema raevuka hääle peale. Ta oli vist lihtsalt niisama voodil lebanud või koguni maganud, sest tal oli seljas mingi pooleldi läbipaistev negližee, millest ta tumedate nibudega rinnad selgesti läbi paistsid. Ja minus vilksatas kohatu mõte, et just niisugusena sobib ta sellesse stseeni palju paremini kui mingis lihtsas ranges keskkoolikleidis. Sest siin oli tegemist klassikalise konfliktiga.

      „Ema, ema, pole vaja!” hüüatas Marianne ja klammerdus Ruthi käsivarde. „Kui keegi peab süüdi olema, siis parem olgu seda mina… ma olen seda hea meelega…” Ja Marianne jäi vait. Mis võis küll tema arvates olla see süü? Oleksin väga tahtnud teada saada.

      Ja niisama äkki, nagu Ruthi raev oli süttinud, nii kähku see ka taandus. Ta taltus paari hetkega, võimalik, et just tütre sõnade ja kaisutuse peale, pani noa lauale, surus käed paluvalt rinnale kokku ning kukkus siis minu suunas vabandama – et ta ei tea, mis temaga toimub ja nõnda edasi. Mul oli imelik teda ka sellise kahetsevana näha. Kuid ma ei saanud midagi parata – kõik pidi minema oma määratud rada…

      Situatsioon oli närune, see oli, nagu öeldakse, väljunud kontrolli alt. Ja sellistes situatsioonides, kui aus olla, eelistan mina alati taganemist, põgenemist, kui see vähegi võimalik on. Pange mulle pahaks või mitte. Sest olen loomult arg meesterahvas. Ja eelistan konfliktitut suhtlemist. Jah, ma pidin sellest elamisest, nende kahe naise juurest võimalikult ruttu jalga laskma. Ehkki vabandamine oli juba aset leidnud ja pärast seda nagu ei sobinud lahkuda, tegin ma südame kõvaks ja teatasin, et hakkan nüüd koju minema. Nägin, kuidas Ruth langes näost uuesti ära ja püüdis midagi heastada. Aga igal uuel korral jäi ta poole peale. Sõnu ei jätkunud. Ja tütre juuresolek segas ilmselt ka. Ta ju ei saanud apelleerida meie kunagistele tunnetele, ehkki teadis, et kui ta mul ümbert kinni võtaks, korraks mu vastu liibuks, siis ma pehmeneksin ja me istuksime laua äärde ja varsti oleks endine tasakaal meie vahel taastatud. Kuid õnneks või õnnetuseks ta häbenes oma tütart…

      Ehkki Marianne oli samuti silmanähtavalt mu kohese lahkumise vastu. Veel hetk – ja ta oleks minugi käisesse klammerdunud. Kuid ta suutis end tagasi hoida ja üksnes vaatas mulle tummalt otsa. Ning see oli lausa täiskasvanud naise pilk, tulvil leebust ja palvet. Imelikul kombel ei suutnud seegi mind enam peatada. Mul oli juba ukselink peos, kusjuures mu käsi riivas lukuaugus rippuvat võtmekimpu. Need kõlksatasid. Ja juba oligi uks avali ning koridori erapooletu õhk lõi mulle vastu. Just sel hetkel pääses mingi seni tagasihoitud viha või eneseõigustus minust lõpuks lagedale. Ja see vormus sõnadeks, mis ei kuulunudki justkui minule:

      „Võtke see neetud mask siit esikust maha! Kas te siis ei tea, et võõraste asjadega käib kaasas halb aura! Ja selle mustast puust maskiga eriti!”

      Märkasin, kuidas Ruth võpatas, nagu usuks tema neid asju minust veel palju tugevamini.

      „See on Lembitule kingitud mask,” sosistas ta. „Seda enam! Võtke see kohe maha! See jäle must asi! Ta toob õnnetust!” hüüatasin ma veel raevukamalt ning tahtsin ukse enda järel kinni tõmmata. Ometi pidin veel midagi lisama. See lause lipsas minust lausa tahtmatult ja võis pärineda vaid alateadvusest. Igatahes kahetsesin seda järgmisel hetkel vägagi – mul polnud mingit alust nõnda lausuda:

      „Te ise olete kõiges juhtunus süüdi, kas te pole sellest siis veel aru saanud!?”

      Kui ma olin mõned korrused allapoole jõudnud – lifti ma ei hakanud kutsuma – , ründas süütunne. Ma poleks pidanud nõnda endast välja minema! Mul polnud selleks vähimatki põhjust! Ma oleksin pidanud ennast asetama Ruthi seisundisse! Ja kui see oli juhtunud – ma oleks pidanud andma talle võimaluse oma ägestumist väärikalt heastada. Aga ma vist kartsin midagi. Võib-olla ma kartsin asjade käändumist millekski vastupidiseks? Mingit enesesalgamist, mingit Ruthi nõrkust. Ma kartsin, et Marianne lahkub meie juurest ja Ruth lausub vaikselt ning raugelt: „Ära mine! Ma olen nii palju öid üksi olnud. Ja nüüd veel eriti… Ma ei suuda enam!”

      Mis andis mulle aluse temast, Ruthist, nõnda mõelda? Missugusest veendumusest pärinesid need mu pahelised mõtted? Larry oli ju vaid poolteist nädalat kaotsis olnud? Tundus, et ma pakkusin midagi üle.

      Kui ma all välisuksest väljas olin ja üles vaatasin, lootes seal kaheksanda korruse köögiaknal näha kaht kahetsevat nägu mulle järele vaatamas, valdas mind uuesti toosama kahetsusmõte mis trepil, seekord veel tugevam, nii et ma olin peaaegu ümber pööramas ja liftiga üles kaheksandale korrusele sõitmas. Et seal midagi seletada, midagi ära kuulata, lasta end veenda, et neil on minust tuge ja nõnda edasi ja nõnda edasi.

      Ei, ma olin juba lahkunud Larry korterist, mis oli nüüdsest vaid ta naise ja tütre korter – ja ma tõesti ei teadnud, kas ma veel kunagi külastan seda rauduksetagust maailma.

      Ma olin hakanud millestki aru saama. Ja millestki mitte. See korter oli kui must kast.

      Nõnda siis oli minu seekordne missioon lõppenud läbikukkumisega.

      5. Kolmas õhtu. Ja öö

      Möödus kaks päeva. Ruth polnud mulle helistanud. Mina ise ei riskinud seda samuti teha. Ausalt öeldes – tundsin end üsna viletsasti. Olin käitunud mõtlematult, impulsiivselt. Midagi oli närvidega lahti. See lugu oli ka minule mõju avaldanud. Tunduvalt suuremat, kui olin algul arvanud.

      Nende mõne päeva jooksul oli paljugi selgemaks saanud. Aga veel enam oli sündinud uut ähmasust. Oli selgunud, et me olime Larryga siiski palju tugevamate köidikutega seotud, kui olid need ebakõlad, mis meid aeg-ajalt lahutada olid püüdnud. Esmajoones Ruth. Ja veel oli mulle lühikese ajaga selgeks saanud, et Ruthist pole mulle liitlast ega abimeest. Tema šokk näis olevat ületatud. Mulle tundus koguni – ta oli muutunud ükskõiksemaks. Justkui oleks tal mingi selgus käes. Mingi oma selgus, mis ometi mulle ei sobinud. Kas polnud see sündinud tänu nendele otsingutele seal Lasnamäe korteris, õigemini nende ummikussejooksule? Marianne kohta ei osanud ma sedasama kinnitada. Temast oli raskem aru saada; ta polnud kuigi läbipaistev. Näis, et ta on rohkem ema mõju all, kui ta seda välja soovis näidata. Ta vist ei kujutanud hästi ette, milliseid elumuutusi see kõik kaasa toob. Aga tema eas ei pidanudki nii ettenägelik ja… dramaatiline olema, kui oleme seda meie…

      Kolmandal päeval Ruth lõpuks siiski helistas. Ta hääletoon oli neutraalne, aga pigem siiski hillitsetud. Helistamise põhjus oli asine – ta kutsus mind Lasnamäele õhtusöögile. See oli selge lepitusžest. Üks tõeline ja olukorra normaliseerimisest vähegi huvitatud perekonnasõber ei saanud seda tagasi lükata. Veelgi enam – oli reede õhtu, töönädala lõpp, mingi muu pakkumine ei oleks saanud mulle paremini sobida.

      Niisiis, ma külastasin Kaarmate Lasnamäe korterit juba kolmandat korda järjest. Kolm, nagu öeldakse, olevat kohtuseadus, mõtlesin ma sinna sõites. Muid mõtteid või ootusi mul polnud. Olin otsustanud kõigis tekkivates teravamates olukordades võimalikult rahulikult käituda.

      Nõnda siis istusimegi jälle kolmekesi lauas, seekord elutoas. Tegemist oli tõesti piduliku õhtusöögiga. Keset lauda põles juba enne õhtusööki süüdatud küünal. Tundsin end lausa soovitud külalisena. Lauale toodi (Marianne poolt) kuldpruun kana ja pikal vaagnal friikartulid ning sinna juurde valge kaste. Ruth oli tõsiselt pingutanud. Kiitsin teda mõttes. Noa ja kahvli ette oli asetatud dessertlusikas, niisiis pidi järgnema ka magussöök. Ma polnud tükk aega niisuguse laua taga istunud. Püüdsin tahtmatut neelatust varjata, kuid Ruth märkas seda, naeratas ja lausus vaagnat kergitades:

      „Tõsta nüüd endale julgesti ette!” Talle võis jääda mulje, nagu oleksin mitu päeva söömata. Aga kana lõhnas tõesti nii vastupandamatult…

      Sain aru, et eelmise korra tüli või arusaamatus СКАЧАТЬ