Teadmatus. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hästi tavalisel õhtul. Ainult et mina olin liigne, õigemini täitsin kellegi puuduva aset. Kuid milline kõrvaltvaataja osanuks seda öelda! Ja ikkagi tundsin end kõhedalt. Miski minus tõrkus kuulumast sellesse mudelisse. Silmitsesin vakstumustrit ja tundsin samas, et Marianne silmitseb mind. Mis laadi mõtted ta peas võisid käia? Ma ei teadnud, ei riskinud isegi aimata. Või polnudki see niivõrd huvi, vaid millegi ülekanne. Millegi senise ülekanne minule…

      Vaatasin sealkohal üles. Marianne keeras pilgu kõrvale. Ruth polnud seda näinud. Ta oli mõttes, näppis sedasama ruudulist lauavakstut, mida minagi olin põrnitsenud. Kes ma temale hetkel olin – ilmselt perekonnasõber, kes peab kohuse- ja kaastundest ära kuulama nende kahe kahtlused ja kartused. Sõber?! Jah, kes toetaks neid mitte üksnes sõnadega, vaid ka lihtsalt sellesama kohalolekuga… Ja ma ei olnud oma oletuses eksinud…

      „Tead, meil on emaga olnud hirm… kõik need päevad…” teatas Marianne järsku muutunud häälega – ja äkki oli ta taas see kunagine väike tüdruk, kes kartis Kotivana ja mõõkhambulist tiigrit ühest raamatust, mille pealkiri oli „Jäljed kivil” ja mis pidi praegugi peituma kusagil ta isa raamaturiiulis.

      „Jajah,” haaras Ruth kohe tütre sõnajärjest kinni. „Imelik tunne, nagu keegi tahaks meile korterisse sisse murda… Käib väljas koridoris… ja sobitab võtmeid meie lukuauku… Keegi, kes on Larry käest need võtmed enda kätte saanud… või siis need leidnud… Seepärast hoiame ust kogu aeg ketis…”

      Rohkem me sel teemal ei rääkinud. Ruth ise viis jutu mujale. Ta hakkas küsitlema mind mu elu asjus. Vastasin napilt. Aeg-ajalt nägin Marianne silmi, kuidas ta minu kuivi vastuseid huvitunult, isegi kuidagi põnevil silmi ootas, rippudes pilguga lausa mu suu küljes. See tegi mind kuidagi kohmetuks ja järjest kidakeelsemaks.

      Kui ma siis lõpuks koju hakkasin minema, peegeldus mõlema nii Ruthi kui ka Marianne, aga tema puhul veelgi selgemalt – palve, et ma veel viibiksin, et ma veel ei läheks, sest et… Selles oli korraga nii hämmingut, et nad peavad jälle kahekesi jääma, kui ka mingit kartust, millest mulle ju lausa sõnutsi oli teada antud. Tegelikult oli ju taoline kõhedus ja teritunud kuulmine kõige öise suhtes minulegi, üksi elajale, hästi tuttav. Teadsin mõndagi öö tekitatud võõrustest – näiteks seda, et ööaegu valitseb meid hoopis teine reaalsusetunnetus ning kogu väljaspool korteriseinu asuv maailm muutub tegelikult irreaalseks, isegi vaenulikuks, milline tunne kaob taas uue hommiku esimeste valguskiirtega. Kuid mine seda nüüd neile kahele seletama! See ei aitaks! Ja nad kartsid veel midagi muud! Jah, nad kartsid Larry ootamatut öist tagasitulekut, õigemini seda, milline ta võiks siis välja näha, kui ootamatult käituda. Tegelikult oli see palju keerulisem tunne, segu hirmust ja ootusest – nad nagu lootsid veel, et ta tuleb ja just öösel, ning samas nad enam… ei tahtnud seda!! Ja seepärast oli kõigel sellelgi, mida me üritasime Ruthiga koos välja selgitada, see kahesuse vari juures. Ta üritas seda justkui kohustusest, südametunnistuse kergenduseks, ehkki oli juba kindel, et Larry enam ei tule… Või oli siin mängus midagi muud, mida Ruth väga hästi teadis, aga mina isegi ei aimanud…?

      Ja et asi oligi umbes nii, nagu ma olin arvanud, tunnistasid Ruthi sõnad, kui ta mulle hüvastijätuks kätt andis (Marianne oli juba enne seda kuhugi oma tuppa kadunud, nagu poleks pikad hüvastijätud tema ala):

      „Tead, ta sahtlid vajaksid ikkagi korralikku ülevaatamist! Ma tahaksin, et me teeksime seda koos… Sa oskad ehk näha midagi, mida ma…” Ta ei lõpetanud. Niigi oli kõik selge. Noogutasin nõusolevalt. Aga hetk hiljem teadsin, et me ei leia sealt midagi. Et Ruth oli seda ümberpööramist juba ise, ilma mu abita alustanud. Kindel see. Nii nagu ta oli otsinud kõikjalt mujaltki Larry lahkumisjälgi. Minu uuestikutsumine oli puhas ettekääne. Kuid milleks, milleks täpselt? Võib-olla selleks, et nad aegapidi mingi kindluse tagasi saaksid, mis oli esialgu vaid näiline, väline…

      4. Teine külaskäik Lasnamäele

      Seekord helistasin ma ise Ruthile. Helistasin kohe uue tööpäeva hommikul, sest teadsin, et pean seda millalgi nagunii tegema. Tegelikult ei tahtnud ma, et tema ise jõuaks mulle varem helistada. Meie töö juures on kole uudishimulikud naised. Ja ma valisin muidugi hetke, kui tuba oli kaastoimetajatest tühi. Ruth võttis ka õnneks ise vastu. Tundsin, et ta oli mu kõnet oodanud, näis koguni, et ta oli isegi läbi mõelnud, mida ja kuidas mulle oma töökaaslaste kuuldes öelda.

      Jah, see oli toosama tuttav hääl, Ruthi hääl, mis mind oli alati lummanud.

      „Meil oleks mõningaid uusi ja pakilisi asju vaja arutada,” lausus ta vaikselt, kuid veendunult. Ta hääles oli pigem paluvust, ei, koguni varjatud etteheidet, et ma jumala pärast just nimelt täna tuleksin ja ei otsiks, ei leiaks mõnda ettekäänet seda külastust näiteks päeva võrra edasi lükata. Ausalt öeldes polnudki mul vajadust seda teha, sest mu Nõmme-külalist polnud ju oodata – Sirkkal oli esmaspäevani nii-öelda vaikuse periood. Ja et asi oleks tema kõne pealtkuulajatele küllalt selge, lõpetas Ruth sõnadega, mida ta oli mulle juba kord lausunud:

      „Tahan, et sa tegeleksid nende… paberitega, sest keegi teine peale sinu ei taipa neist nagunii midagi…”

      Ma pakkusin, et tulen seitsmeks. Ometi tundsin seda nõusolekut andes endas kerget tõrget. Ehkki ma ei suutnud määratleda selle põhjust. Ma tundsin juba teist korda, ma nagu aimasin vaistlikult, et mind kistakse millessegi, mida ma väga ei soovi, mida ma üldse ei soovi, mis paiskab mu senise, nii raskelt aastate ning igat laadi loobumistega saavutatud rahuliku elurütmi segamini…

      Ja samas – ma tahtsin isegi väga sinna minna. Imelik, see soov polnud seotud Ruthi, vaid Mariannega. Tahtsin näha seda tüdrukut mulle jällegi oma puhtal pilgul otsa vaatamas, kuulmas, kuidas ta oma emast nii erineva tämbriga lausub – tere, onu Riks, kui kena, et sa jälle tulid!

      Kord juba lubaduse andnud, tõotasin endale, et olen seekord põhjalikum, rahulikum, võtan initsiatiivi nii-öelda enda kätte. Ma olin vahepeal selle Larry-juhtumi üle tõsiselt mõelnud – ja mul oli mõningaid omapoolseid kujutlusi, milles ma tahtsin selgusele jõuda. Eelmine käik Lasnamäele oli olnud kuidagi ettevalmistuseta, nagu tuletõrjuja väljasõit sündmuspaigale ja sellele järgnenud hädatulekustutamine. Nüüd oli siis võimalus ka… selle tulekahju põhjuste kallal juurelda.

      Kogu tee, mis ma bussis sõitsin, püüdsin mõistatada, mida see Ruthi öeldud „uusi mõtteid” võiks tähendada. Üks oli selge Larryst endast polnud tal vahepeal mingeid uusi teateid. Muidu oleks ta seda kohe välja öelnud. Ükskõik siis kuidas. Tegu sai olla vaid mõningate asitõendite leidmisega.

      Vaatlesin ajaviiteks võõraid nägusid enda ümber bussis – millegipärast istusid mu läheduses vaid naised, mõned neist üsna argise olemise ja argiste nägudega, teistes siiski ka mingi igaühesaladus aimata. Ja justkui iseenesest vilksatas mul peas tuntud fraas „cherchez la femme”. Vilksatas ja kustus.

      Ruth tundus taas üksi kodus olevat. Igatahes Mariannet esikusse ei ilmunud. Aga ta võis ka pärast kooli oma toas puhata, õppida, lugeda, niisama olla. Ma ei hakanud küsima – see oleks olnud liigne uudishimu.

      „Tead… missugune mõte mul… eile õhtul pärast sinu lahkumist… tekkis,” alustas Ruth, kui me olime seegi kord köögis istet võtnud ja ma valmistusin teda kuulama, vahtides üle laua ta värskelt värvitud suud, mis neid sõnu lausus. Ruth tundus seekord kuidagi väsinum.

      „…aga tegelikult on see mõte mul juba algusest peale olnud…” jätkas ta ja vaatas mulle siis avala ja selgusele jõudnud naise pilguga otsa. Sel hetkel ma peaaegu teadsin, millest nüüd jutt tuleb. Jah, ma polnud bussis asjata naisenägusid vaadelnud ja mõelnud, et naised on tegelikult muutlikud ning valelikud, üksteise vastu tihti lausa põhjendamatult vaenulikud, et mõnikord on raske seletada nende negatiivset hoiakut mõne täiesti võõra naise suhtes; tahan rõhutada, et naise СКАЧАТЬ