Eelõhtul. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pean sulle ütlema, et mina… et… Mõtle minust, mida tahad… mina… nojah! ma olen Jelenasse armunud.»

      «Sa oled Jelenasse armunud!» kordas Bersenev ja seisatas.

      «Jaa,» jätkas Šubin sunnitud hoolimatusega. «See paneb sind imestama? Ütlen sulle veel rohkem. Kuni tänase õhtuni võisin ma loota, et temagi hakkab mind aja jooksul armastama… Kuid täna jõudsin veendumusele, et mul pole midagi loota. Ta on hakanud armastama – teist.»

      «Teist? Keda siis?»

      «Keda? Sind!» hüüatas Šubin ja lõi Bersenevile vastu õlga.

      «Mind!»

      «Sind,» kordas Šubin.

      Bersenev astus sammu tagasi ning jäi liikumatult seisma. Šubin vaatas teraselt talle otsa.

      «Ja see hämmastab sind? Sa oled tagasihoidlik noormees. Kuid ta armastab sind. Selles suhtes võid sa rahulik olla.»

      «Mis jama sa ajad!» lausus lõpuks Bersenev pahaselt.

      «Ei, see pole jama. Muide, miks me seisame? Lähme edasi. Käies on kergem. Ma tunnen teda ammu ja hästi. Ma ei saa eksida. Sina hakkasid talle meeldima. Oli aeg, kui mina talle meeldisin. Kuid esiteks, mina olen tema jaoks liiga kergemeelne noormees, sina aga oled tõsine olevus, sina oled kõlbeliselt ja füüsiliselt korralik indiviid, sina – oota, ma pole veel lõpetanud – sina oled ausameelne ja mõõdukas entusiast, nende teadusejüngrite tõeline esindaja, kellele – ei, mitte kellele – mäherdustele on õigusega uhke vene aadli keskklass! Ja teiseks, Jelena tabas mind hiljuti suudlemas… Zoja käsi!»

      «Zojal?»

      «Jah, Zojal. Mis sa teed ära? – Tal on nii ilusad õlad.»

      «Õlad?»

      «Nojah, õlad, käed, kas see pole ükskõik? Jelena tabas mind pärast lõunat selle vallatu tegevuse juures, enne lõunat aga sõimasin ta juuresolekul Zojat… Jelena ei mõista kahjuks selliste vasturääkivuste täielikku loomulikkust. Siis aga juhtusid ette s i n a, sa usud… mis see’nd oli, millesse sa usud? Sa punastad, kohmetad, unistad Schillerist ja Schellingist (tema aga otsib ju silmapaistvaid inimesi), nii jäidki võitjaks sina, aga mina õnnetu püüan naljatada… ja… sealjuures…»

      Šubin hakkas äkki nutma, läks eemale, istus maha ning haaras oma juustest kinni.

      Bersenev astus ta juurde.

      «Pavel,» ütles ta, «mis lapsikus see on? Kuule nüüd ometi. Mis sinuga täna on? Sulle tuleb pähe jumal teab milline jama, ja sa nutad. Mulle näib tõepoolest, et sa teeskled.»

      Šubin tõstis pea. Kuuvalgel läikisid pisarad ta põskedel, kuid nägu oli tal naerul.

      «Andrei Petrovitš,» ütles ta, «sa võid mõelda minust kõike, mida tahad. Olen valmis isegi nõustuma, et mul on praegu hüsteerika, kuid ma olen tõesti-tõesti Jelenasse armunud, ja Jelena armastab sind. Muide, ma lubasin saata sind koduni ja pean oma sõna.»

      Ta tõusis üles.

      «Milline öö! Hõbedane, pime, värske! Kui hea on praegu neil, keda armastatakse! Kui hea on neil ärkvel olla! Sa lähed magama, Andrei Petrovitš?»

      Bersenev ei vastanud midagi ja kiirendas sammu…

      «Kuhu sa tormad?» jätkas Šubin. «Usu mind, niisugune öö sinu elus ei kordu – kodus aga ootab sind Schelling. Tõsi küll, ta osutas sulle täna teene. Kuid sa ära siiski rutta; laula, kui oskad, laula veelgi valjemini; kui ei oska – võta kübar peast, heida pea selga ja naerata tähtedele. Nemad kõik vaatavad sind, ainult sind: tähed muud ei teegi, kui aina vaatavad armunud inimesi – sellepärast nad ongi nii kaunid… Sa oled ju armunud, Andrei Petrovitš?.. Sa ei vasta mulle… Miks sa ei vasta?» hakkas Šubin jälle rääkima. «Oo, kui sa tunned, et oled õnnelik, siis vaiki, vaiki! Mina lobisen, kuna mina olen hädavares, keda keegi ei armasta, mina olen veiderdaja, tembutaja, artist; kuid millist sõnatut vaimustust tunneksin ma selles öises tuulehinguses, nende tähtede, nende teemantide all – kui ma teaksin, et mind armastatakse!.. Bersenev, oled sa õnnelik?»

      Bersenev vaikis endiselt ja astus kiiresti mööda siledat teed. Ees hakkasid puude vahelt vilkuma tulukesed külas, kus ta elas; see koosnes kümmekonnast väheldasest suvilast. Päris küla serval oli paremal pool teed kahe laiavõralise kase all pudukauplus; kõik ta luugid olid juba kinni, kuid avatud uksest langes lehvikukujuliselt lai valgusevihk mahatallatud rohule ja üles puudele, valgustades heledasti tihedalt üksteise kõrval asuvate lehtede valkjaid alumisi külgi. Toatüdruku moodi neiu seisis poes seljaga ukse poole ja tingis peremehega; punase räti alt, miile ta oli endale pähe pannud ja mida ta lõua juures palja käega kinni hoidis, paistsid ta kumer põsk ja peenike kael. Noormehed astusid valgusviirgu… Šubin vaatas poe sisemusse, jäi seisma ja hõikas: «Annuška!» Tüdruk pöördus kähku ümber. Ilmus nähtavale meeldiv, pisut lai, kuid värske nägu, lõbusate pruunide silmade ja mustade kulmudega. «Annuška!» kordas Šubin. Tüdruk silmitses teda teraselt, heitus, kohmetas – ja astus ostu lõpetamata trepist alla, lipsas kärmesti mööda ning läks vargsi tagasi vaadates üle tee vasakule. Kaupmees, kõhukas ja ülimal määral ükskõikne, nagu kõik linnalähedased pudupoodnikud, köhatas ja haigutas tüdrukule järele, Šubin aga pöördus Bersenevi poole sõnadega: «See… see, tead sa… mul on siin üks tuttav perekond… see on nende juures… sa ära mõtle…» ja lõpetamata oma seletust, jooksis äraminevale tüdrukule järele.

      «Pühi vähemalt oma pisarad ära,» hüüdis taile Bersenev ega suutnud naeru pidada. Ent koju jõudes polnud ta näoilme sugugi lõbus; ta ei naernud enam. Ta ei uskunud hetkekski seda, mida Šubin oli öelnud, kuid tema lausutud sõna tungis talle sügavale südamesse. «Pavel narris mind,» mõtles ta, «kuid… kunagi hakkab Jelena armastama… Kellesse ta küll võiks armuda?»

      Bersenevi toas seisis klaver, väike ja vana, kuid maheda ja meeldiva, ehkki mitte just päris puhta kõlaga. Bersenev istus klaveri taha ja hakkas akorde võtma. Nagu kõik vene aadlikud, oli temagi noores eas õppinud muusikat, ja nagu peaaegu kõik vene aadlikud, mängis ta väga kehvasti; kuid ta armastas kirglikult muusikat. Õieti öelda, ta ei armastanud muusikas mitte kunsti, mitte vorme, mille kaudu see avaldub (sümfooniad ja sonaadid, isegi ooperid tegid ta nukraks), vaid selle stiihiat: armastas neid ebamääraseid ja mõnusaid, abstraktseid ja kõikehaaravaid tundeid, mida äratavad hinges helide kooskõlad ja üleminekud. Ta istus üle tunni aja klaveri taga, korrates ikka ühtesid ja samu akorde, otsides saamatult uusi, peatudes ja lastes helidel vaibuda vähendatud sept-akordidel. Ta süda valutas, silmadesse valgusid mitmel korral pisarad. Ta ei häbenenud neid: ta valas neid pimedas. «Pavelil on õigus,» mõtles ta, «ma aiman: see õhtu ei kordu.» Viimaks tõusis ta püsti, süütas küünla, heitis öökurte õlgadele, võttis riiulilt Raumeri «Hohenstaufenite ajaloo» teise köite, ohkas paar korda ja hakkas hoolega lugema.

      VI

      Jelena läks vahepeal tagasi oma tuppa, istus avatud akna juurde ja toetas pea kätele. Tal oli kujunenud harjumuseks veeta igal õhtul umbes veerand tundi oma toas akna juures. Sel ajal vestles ta iseendaga, andis endale aru möödunud päevast. Ta oli hiljuti saanud kahekümne aastaseks. Jelena oli pikka kasvu, tal oli kahvatutõmmu nägu, pisikeste tedretähnidega ümbritsetud suured hallid silmad kumerate kulmude all, laup ja nina täiesti sirged, kitsaste huultega suu ja üsna terav lõug. Ta tumekollane pats ulatus madalale peenikesele kaelale. Kogu ta olemuses, tähelepanelikus ja veidi arglikus näoilmes, selges, kuid muutlikus pilgus, pinguldatuna tunduvas naeratuses, vaikses ja ebaühtlases hääles oli midagi närvilist, elektriseeritut, midagi ägedat ja kärsitut, СКАЧАТЬ