Eelõhtul. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

      «Tark?.. Jah. Andekas? ei tea, ei usu.»

      «Ei? Mis temas siis tähelepanuväärivat on?»

      «Küll sa ise näed. Nüüd aga, ma arvan, on meil aeg minema hakata. – Anna Vassiljevna vististi juba ootab meid. Mis kell on?»

      «Kell on kolme peal. Lähme. Küll on lämbe! See jutt pani minus kogu vere keema. Ka sul on olnud hetki .. ma ei ole ju ilmaaegu kunstnik: panen kõik tähele. Tunnista üles: sind köidab keegi naine?..»

      Šubin tahtis vaadata Bersenevile näkku, kuid too pöördus kõrvale ning astus pärna varjust välja. Šubin järgnes talle, sammudes taaruvat-graatsiliselt oma väikeste jalgadega. Bersenev liikus kohmakalt, kergitas käigul õlgu kõrgele ja ajas kaela õieli, kuid ikkagi näis ta olevat palju «korralikum» inimene kui Šubin, palju džentlmenlikum, ütleksime meie, kui see sõna ei oleks meil nõnda labastatud.

      II

      Noormehed laskusid Moskva jõe äärde ja sammusid piki kallast. Veest õhkus värskust ning väikeste lainete tasane laksumine hellitas kõrvu.

      «Ma läheksin veel kord suplema,» lausus Šubin, «kuid kardan hiljaks jääda. Vaata jõge: see otsekui meelitaks meid. Vanad kreeklased peaksid teda nümfiks. Kuid meie pole kreeklased, oo nümf! me oleme paksunahalised sküüdid.»

      «Meil on olemas näkid,» tähendas Bersenev.

      «Mine sa oma näkkidega! Milleks mulle skulptorile need ärahirmutatud külma fantaasia sünnitised! need olendid, mis on sündinud talutarede umbuses, talveööde pimeduses? – Ma vajan valgust, avarust… Jumal küll, millal ma kord sõidan Itaaliasse? Millal…»

      «See tähendab, sa tahad öelda – Väike-Venemaale?»

      «Häbi peaks sul olema, Andrei Petrovitš, süüdistada mind mõtlematus rumaluses, mida ma selletagi kibedasti kahetsen. Nojah, ma toimisin nagu tola: heasüdamlik Anna Vassiljevna andis mulle raha Itaalia-matkaks, mina aga sõitsin hohollide juurde, galuškasid sööma, ja…»

      «Jäta lõpuni ütlemata, palun,» katkestas teda Bersenev.

      «Kuid ma ütlen ikkagi, et see raha polnud asjata ära kulutatud. Ma nägin seal selliseid tüüpe, eriti naistüüpe… Muidugi, ma tean: väljaspool Itaaliat ei ole lunastust!»

      «Sa sõidad Itaaliasse,» lausus Bersenev tema poole pöördumata, «ja ei tee midagi! Hakkad muudkui ainult tiibu lehvitama, lendu aga ei tõuse… Tunneme teid juba!»

      «Aga Stavasser tõusis ju lendu… Ja mitte üksi tema. Kui ma aga lendu ei tõuse, siis tähendab, ma olen tiibadeta merepingviin. Mul on siin umbne, tahan Itaaliasse,» jätkas Šubin, «seal on päikest, seal on ilu…»

      Teerajal, mida mööda sõbrad sammusid, ilmus samal silmapilgul nähtavale noor neiu, lai õlgkübar peas, õlal roosa päevavari.

      «Kuid mis ma näen? Ka siin sammub meile vastu ilu. – Aiandlik kunstnik tervitab võluvat Zojat!» hüüdis äkki Šubin, lehvitades teatraalselt kübaraga.

      Neiu, kellele see hüüatus oli määratud, seisatas, ähvardas teda sõrmega ja, lasknud mõlemad sõbrad ligemale tulla, lausus heleda häälega ning veidi kõrahtades:

      «Miks te ei tule lõunale, härrased? – Laud on kaetud.»

      «Mis ma kuulen?» ütles Šubin käsi kokku lüües. «Kas tõesti teie, hurmav Zoja, otsustasite säärase kuumusega tulla meid otsima? Kas ma pean niiviisi teie jutu mõttest aru saama? Ütelge, on see tõesti nii? Ehk ei, parem ärge lausuge seda sõna: kahetsus tapab mu silmapilkselt.»

      «Ah, jätke järele, Pavel Jakovlevitš,» väitis neiu pahandades vastu. «Miks te ei räägi minuga iialgi tõsiselt? Ma vihastan,» lisas ta koketse grimassiga ja ajas huuled prunti.

      «Teie ei vihasta minu peale, ideaalne Zoja Nikitišna, te ei taha ju mind paisata pöörase meeleheite pimedasse kuristikku. Tõsiselt rääkida ma aga ei oska, sest ma ei ole tõsine inimene.»

      Neiu kehitas õlga ja pöördus Bersenevi poole.

      «Ta on alati niisugune: kohtleb mind nagu last, mina aga olen juba kaheksateistkümne aastane. Ma olen juba suur.»

      «Oo mu jumal!» oigas Šubin ja pööritas silmi; Bersenev muigas sõnatult.

      Neiu lõi jalaga vastu maad.

      «Pavel Jakovlevitš! Ma vihastan… Hélène tahtis minuga tulla,» jätkas ta, «kuid jäi aeda. Teda heidutas palavus, mina aga palavust ei karda. Lähme.»

      Ja ta hakkas minema teiste ees mööda teerada, nõtkutades kergelt igal sammul oma peenikest pihta ning heites kauni, mustas mitenkas käega näo eest eemale pikki pehmeid juuksekiharaid.

      Sõbrad järgnesid talle (Šubin surus vaikides käsi kord südamele, kord tõstis nad pea kohale) ja jõudsid mõne hetke pärast ühe suvila ette, milliseid Kuntsovo ümbruskonnas oli rohkesti. Keset aeda seisis väheldane ärklikorrusega roosaks värvitud puumaja, piiludes kuidagi naiivselt puude rohelusest. Zoja avas esimesena jalgvärava, jooksis aeda ja hüüdis: «Tõin hulkurid koju!» Kahvatu ja väljendusrikka näoga noor neiu tõusis teeäärselt pingilt, uksele ilmus lillas siidkleidis daam, kes tõstis väljaõmmeldud batisträtti päikese varjuks pea kohale ning naeratas roidunult ja loiult.

      III

      Anna Vassiljevna Stahhova, neiupõlvenimega Šubina, oli seitsmeaastaselt kaotanud isa ja ema ning pärinud üsna suure mõisa. Tal oli õige rikkaid ja õige vaeseid sugulasi: isa poolt – vaeseid, ema poolt – rikkaid: senaator Volgin, vürstid Tšikurassovid. Vürst Ardalion Tšikurassov, kes oli talle hooldajaks määratud, paigutas ta parimasse Moskva pansioni ja pärast selle lõpetamist võttis enda juurde koju. Vürst käis paljudega läbi ja korraldas talvel balle. Anna Vassiljevna tulevane mees Nikolai Artemjevitš Stahhov võitis ta endale ühel neist ballidest, millele neiu ilmus «võluvas roosas kleidis a väikestest roosidest kuafüüriga». Anna Vassiljevna säilitas selle kuafüüri. Nikolai Artemjevitš Stahhov, erukapteni poeg, kelle isa sai 1812. aastal haavata ja hiljem oli Peterburis tulutooval ametikohal, astus kuueteistkümneaastaselt junkrukooli ja võeti pärast kooli lõpetamist kaardiväkke. Tal oli nägus välimus, hea kehaehitus ning teda peeti üheks paremaks kavaleriks keskmise seltskonna piduõhtutel, milledest ta ka peamiselt osa võttis: kõrgemasse seltskonda tal pääsu ei olnud. Tal oli noorest east alates kaks unistust: saada tiibadjutandiks ja abielluda kasulikult; esimesest unistusest tufi tal peagi loobuda, kuid seda tugevamini rippus ja teise küljes. Sel põhjusel sõitis ta igal talvel Moskvasse. Nikolai Artemjevitš rääkis üsna korralikult prantsuse keelt ja teda peeti filosoofiks, sest ta polnud pummeldaja. Kuigi ta oli alles lipnik, armastas ta juba kangekaelselt vaielda, näiteks selle üle, kas võib inimene terve oma eluea jooksul kogu maakera läbi sõita, kas ta võib teada, mis toimub merepõhjas – ja oli alati arvamisel, et ei või.

      Nikolai Artemjevitš oli kahekümne viie aastane, kui ta «napsas» endale Anna Vassiljevna; ta läks erru ja sõitis maale majapidamist juhtima. Peagi aga tüdines ta maaelust, neil oli ju obrokimõis; ta asus elama Moskvasse naise majja. Noores eas ei mänginud ta üldse mingeid mänge, nüüd aga muutus kirglikuks lotoharrastajaks, ja kui see mäng ära keelati, kiindus ta jeralašši. Kodus tundis ta igavust; sobitas vahekorra saksa soost lesega ja veetis selle juures peaaegu kogu aja. 1853. aasta suveks ei sõitnud ta Kuntsovosse: ta jäi Moskvasse näiliselt selleks, et ravida end mineraalvetega – tegelikult СКАЧАТЬ