Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

      KUST TULEB SEE MAJADELUMMUS? MA PÕLVNEN ESIVANEMATEST, KELLE kotist võis alati leida mööbliriide proovilappe, vannitoaplaatide värvilisi ruute, kollase seinavärvi seitset tooniproovi ja lillelisi tapeediribasid. Meie pere armastab nelja seina kontseptsiooni. „Milline maja tal on?” küsib mu õde ja me mõlemad teame, et ta mõtleb sellega, milline on maja omanik. Isegi nädalavahetuseks mitte eriti kaugele sõites haaran toidupoest kaasa tasuta kinnisvaraprospekti. Kunagi üürisime kahe sõbraga juunikuuks Mallorcale maja, ühel teisel suvel elasin väikeses casas San Miguel de Allendes, kus ma armusin kirglikult range Sierra Madre purskkaevudega siseõuedesse ja magamistubadesse, mille rõdudelt voogavad alla bugenvillea väänkasvude punased kosed. Ühel suvel Santa Fes hakkasin uurima sealseid eluasemeid, kujutlesin, kuidas minust saaks edelamaalane, kes paneb iga toidu sisse tšillipipart, kannab lillemotiividega türkiisehteid – võimalust elada teistsugust elu, olla olemas iseenda teise variandina. Lahkusin kuu aja pärast ega ole tahtnud kunagi enam tagasi minna.

      Armastan Georgia ranniku äärseid saari, kus veetsin oma lapsepõlve suved. Miks mitte osta sinna mõni ilmast karastunud hall maja, mille puit jätab mulje, justkui oleks see rannale uhutud? Puuvillased vaibad, virsiku-jäätee, ojasse külma pandud arbuus, magades loksuvad lained akna taga. Paik, kuhu mu õdedel, sõpradel peredega on hõlbus külla tulla. Siiski meenub mulle, et iga kord, kui olen oma vanadesse jälgedesse astunud, on jäänud otsitu leidmata. Kuigi ma olen vastuvõtlik turvaliselt tuttava võlule, olen ometi veidi rohkem vastuvõtlik üllatustele. Itaalia tundub mulle piiritult peibutav – miks mitte tuletada siinkohal meelde „Jumaliku komöödia” avasõnu: Mida peab inimene tegema selleks, et areneda? Parem meenutan oma isa, mu väga sirgjoonelise, ülimalt kokkuhoidliku vanaisa poega. „Perekonna juhtmõte,” ütles tema, „on kokku ja lahti pakkida”.” Ja veel: „Kui sa ei saa sõita esimeses klassis, siis jäta sõitmata.”

      Ärkvel lamades kogen tuttavat tunnet, kuidas Vastus minuni jõuab. Sageli tajun, et mingi mõte või olukorra lahendus kerkib pinnale läbi tumeda hägu, ja ühtäkki saab selge valge kiri nähtavaks – nagu mustadele kuulidele kirjutatud vastused salakirjamängus, mis mulle kümneaastasena kangesti meeldis. Ma naudin ootamise pingestatud seisundit, seda mõttekäigu vaimset ja füüsilist tunnetust, kui midagi mõistatuslikku ujub alateadvusest pinnale.

      Aga mis siis, kui sa ei tunneks ebakindlust, küsib valge kiri. Kas sina oled kahtlustest vaba? Miks mitte nimetada seda hoopis põnevuseks? Kummardun laiale aknalauale hetkel, mil hakkab aimuma päikesetõusu kullatud kahvatulillat valgust. Araablane magab veel. Sügav rahu valitseb igas ilmakaares lainelise maastiku üle. Hellalt lohkudesse paigutatud meekarva talumajad meenutavad jahtuma pandud pakse saiaviile. Tean küll, et maapinna kerkimine juura ajastul kiskus need mäed vägivaldselt välja, kuid praegu jätavad nad mulje, nagu oleks suur käsi nad ümaraks silunud. Sedamööda kuidas päike eredamaks muutub, levib üle maa pehme värvigamma: pesumasinast läbi käinud dollari roheline, seisma jäänud koor, sinine taevas nagu pimeda silmad. Renessansi maalikunstnikud olid väga täpsed. Ma pole seni pidanud Peruginot, Giottot, Signorellit ja teisi realistideks, kuid nende taustamaastikke on siin igal pool näha, nagu enamik turiste avastab, tumedad küpressid iga kompositsiooni rõhutamas. Nüüd ma mõistan, miks Cortona muuseumi kuldse blondi ingli punane saabas niiviisi kiirgab, miks madonna rüü koobaltsinine mõjub pilkupüüdvalt sügavana. Selle maastiku ja valguse taustal joonistub kõik teravalt välja. Isegi all nööril kuivav punane rätik on imbunud läbi omaenese punasusest.

      Kujutle, mis siis, kui taevas ei langegi kaela? Mis siis, kui päev tuleb imeline? Mis siis, kui maja saab kolme aastaga uueks? Selleks ajaks on olemas käsitsi kirjutatud sildid oma puude oliiviõlile, siesta ajaks luukide vahele tõmmatud õhukesed linased kardinad, riiulitel purgid ploomimarmelaadiga, pärnapuude all pikk pidulaud, ukse kõrvale laotud korvid tomatite, salati, tilli, rooside ja rosmariini korjamiseks. Ja kes oleme meie selles imelikus uues elus?

      LÕPUKS JÕUAB RAHA PÄRALE, ARVE ON AVATUD. AINULT ET NEIL POLE tšekke. Sellel suurel pangal, kümnete harukontoritega keskpangal Itaalia kullakeskuses, pole meile tšekke anda. „Võib-olla järgmisel nädalal,” selgitab sinjoora Raguzzi. „Momendil on kõik otsas.” Me podiseme pahuralt. Kahe päeva pärast ta helistab. „Mul on teie jaoks kümme tšekki.” Mis neis tšekkides nii erilist võiks olla? Kodus saan ma neid karpide kaupa. Sinjoora Raguzzi laob nad meie ette. Kitsa seeliku ja liibuva T-särgiga sinjoora Raguzzil on huuled alati niisked ja pruntis. Tema nahk läigib. Ta on hingematvalt kütkestav. Ta kannab hunnitut kandilist kuldketti ja mõlema randme ümber käevõrusid, mis kilisevad, kui ta igale tšekile meie arve numbri tembeldab.

      „Kui ilusad ehted. Eriti käevõrud,” ütlen ma.

      „Muud meil siin polegi kui kulda,” vastab ta süngelt. Arezzo hauamonumendid ja väljakud on ta ära tüüdanud. California kõlab tema arvates paremini. Meie nägemine tõstab tal iga kord tuju. „Ah, California,” sõnab ta tervituseks. Pank hakkab tunduma ebatõeline. Me viibime tagaruumis. Keegi mees lükkab uksest sisse käru, millele on laotud kullakangid – päris ehtsad kullakamakad. Valvureid ei paista kusagil. Teine mees pakib kaks kullakangi luitunud kollaste aktikaante vahele. Ta on lihtsalt riides, nagu töömees. Ta kõnnib välja tänavale, et kullakangid kuhugi ära viia. Nii palju siis ohutusnõuetest – aga milline kaval maskeering. Asume taas tšekkide juurde. Ei mingit jahi, palmipuude või hobutelegraafi pildiga raha omamise sümbolit, isegi mitte nime, aadressi, juhiluba, isikukoodi. Ainult need kahvaturohelised tšekid, mis näevad välja nagu kahekümnendatel trükitud. Me oleme ülimalt rahul. Pangaarve – see on peaaegu sama hea kui kodakondsus.

      Lõpuks koguneme notaio kontorisse joont alla tõmbama. See käib kähku. Kõik räägivad korraga ja keegi ei kuula kedagi. Toretsevad juriidilised väljendid jäävad meile arusaamatuks. Väljas töötav suruõhuvasar puurib mu ajurakke. Keegi mainib kahte härga ja kahte päeva. Ian, kes tõlgib, kukub seda iidset ilukõnet ära seletama: tegemist olevat kaheksateistkümnenda sajandi juriidilise terminiga, mis mõõtis maa-ala suurust ajaga, mille jooksul kahene härjarakend jõudis selle üles künda. Tuleb välja, et oleme saanud endale kahepäevase künni jagu kinnisvara.

      Kirjutan tšekke välja, pidevast milione kirjutamisest sõrmed krampis. Kujutlen, kuidas kõik mu abieluaastate kenad kindlad väärtpaberid ja mõistlikud investeeringud muutuvad kui nõiaväel terrassideks kujundatud mäeküljeks ja suureks tühjaks majaks. California klaasmaja, kus ma elasin kümme aastat, aed kinkani-, sidruni-, guajaavipuude ja valgeõieliste ilupõõsastega, kirkaveeline ujumisbassein, kaetud terrass korvmööbli ja lilleliste patjadega – kõik see tõmbub kokku ja kaugeneb, nagu pikksilma valest otsast nähtuna. Miljon on inglise keeles nii suur sõna, et ma ei oska seda argiselt kohelda. Ed loeb hoolega mu nullid üle, et ma ei kirjutaks kogemata miliardo, miljard. Sinjoore Martinile maksab ta sularahas. Sinjoore Martini pole kordagi oma töötasu maininud, uurisime ise müüja käest tavapärase protsendi välja. Sinjoore Martini rõõmustab, nagu oleksime talle kingituse teinud. Mulle tundub selline äriajamise viis segadust tekitav ja samas meeldiv. Järgneb üldine käesurumine. Kas müüja naise huulil ei värelenud mitte kaval kassinaeratus? Loodame saada antiikse kirjaviisiga pärgamendile maalitud ostulepingu, aga ei, notaio jääb varsti puhkusele ja ta katsub enne ärasõitu paberid korda ajada. „Normale,” ütleb sinjoore Martini. Olen varemgi tähele pannud, et mehesõna siin ikka veel maksab. Lõputud lepingud ja klauslid ja kuluaruanded СКАЧАТЬ