Linnade põletamine. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

      „Üks sõber nägi seda kaustikut, luges. Ta töötas toimetuses, ütles, et võib avaldamiseks pakkuda. Et see oleks mu noorele sõbrale suur kingitus.”

      „Sinu noorele sõbrale?”

      „Ta arvas nii. Ma ei hakanud seletama.”

      Liisi naeratab, paneb väljalõike kaustiku vahele tagasi.

      „See oli su noorele sõbrale suur kingitus. Aitäh. Ja see on su naisele suur üllatus. See kõik.” Liisi tõmbab käega üle kaustiku kaane, mõtleb veidi, lisab siis: „Ma peaaegu ei tunnegi sind.”

      Peeter lükkab juuksesalgu Liisi näolt, naeratab talle.

      „Tunned ikka.”

      SITSIST UNDRUKURIIE

      1950

      Kallis poeg perekonnaga

      Tere kaugeld Abjast armas poeg, miks sa minule mitte ei kirjuta, kas oled mind päris lõplikuld ära unustanud oma kiiredes, minul on väga igav kui teild midagi ei kuule, mina tahan aladi teada kuidas teie elade, mina olen ju väga vana ja mõtlen iga päev ja tund et tuleb lõpetada oma elukäik ja ära päris puhkusel sõida, tervis läheb ka nii halvemaks iga päevaga ja mis siis veel muud mõtelda, jõud on päris ära läinud, ei jõua enam väljaski palju käia, väsib väga ära

      Mina ei kiriuta siid elusd nüüd midagi kui tulede siis kuulede seda isi kuidas meie elame, meie rahvas elavad nüüd kõik isi enda elu, meil on kolhoos ja Mannil on loomad talitada, üks lehm ja vasikas, ka üks suur siga ja kaks väikesd põrsasd ka, Mihkel tahtis põrsasd ja nemad said ka aga Mihkel ei saa enam võtta, linnas ei lubatavad siga pidada, nüüd jääb omale, ei ole midagi teha, raske küll pidada

      Nüüd oleks küll ilus aeg tulla, senisadik olid ilmad väga külmad, ei olnud väljas midagi ka hea olla, hakas külm kohe, muud kui istu toas

      Aleksander käib ka vahesd vaatamas, kui ta tuleb siis toob minule ka natuke suhkurd, tema käib teemajas teed joomas seal andas suhkur tee kõrva, tema jätab mõne tükikese üle ja paneb minule, natuke ikka on paberi sees, eila kiriutas, lubas tulla ka lähemal aial vaatama, mina olen amugi sahariini joonud, onunaine toob mull ikka sahariini, siis panen natuke suhkurd ka juure sahariin on muidu väga alb minu südamele, kui suhkurd on juure pana siis ei ole väga viga, mina ei saa muidu süüa pean midagi peale võtma, mul ambaid ei ole

      Kui juhtud et tuled meile siis ma palun kui sull on võimalik et saad osta mull üks sitsi undrukuriie, minul on vilased väga rasked, mina tahan päris kõige odavamad sitsi, ega palju ka ei ole tarvis, kolm meetrid siis on küll, muidu võiks vähem olla aga mina ei taha väga kitsad, igapäevaseks on tarvis ja kiri ja värv olgu ükskõig kas punane või sinine ehk kolane, ma oleks siid poest ära ostnud aga mull ei ole praega mitte kopikud raha, mis viimane kord saatsid on otsas, ei anta ka võlgu

      Ja kui saad mulle ühe pürsti nagu sa mull amugi tõid ja ära lagunes ja ühe tiheda kammi ka, muud ära kuluta minu pärast midagi, mul ei ole midagi uuemad vaja

      Kas sa mõtled tänavusui mind ka vaatama tulla või ei taha seda aega raisada, oleks küll jälle üksteisi näha saanud, oleks nagu uuem olnud

      Tervidan teid kõigi, ka neid kes praegu kodus ei ole, tervisi Tiinakesele, ma arvan ta on juba suur

      Sina kiriuta kui tulete, siis kuulede ja näete kõik

      PEREKOND

      1951

      Kui ema Liisi jälle tööl hakkab käima, palgatakse Tiinale järgemööda mitu hoidjat. Aga küll ei ole hoidja piisavalt puhas, küll osutub ta vargaks, küll ei saa ta miskipärast Liisiga läbi või on Tiina liiga isepäine – igatahes ei jää poole aasta jooksul mitte keegi neist Ungerite juurde pidama. Lõpuks teeb Peeter juttu natuke lihtsameelse, aga ausa ja puhta Ehrenbergi Hediga, kes neil nagunii passijaks käib. Hedi pesi, pressis, keetis ja koristas juba Peetri poissmehemajapidamises ja Peeter pidas endastmõistetavaks, et nii jätkub see ka proua Ungeri ajal.

      Kuna Hedi ajalugu Ungeri majapidamises ulatub nii mitme aasta taha, ei ole tema kõnepruugist võimalik mitte ühegi palve ega ähvardusega välja koolitada „Ungeri-härrat” ega „Ungeri-preilit” – Liisile ütleb ta küll „Liisapetiprovva” – ega ka seda, et ta võib turul liha- või kalasabas ennast süüdimatult „Ungeri teenijaks” nimetada, kuigi teenijaid ei ole enam olemas.

      Nii jääbki kokku kaup, et hommiku poole on Tiina Hedi hoole all, nad käivad koos pargis ja poes ja turul, ja õhtupoolikul, kui Hedi pesuköögis küürib või puhta pesu suure kohvriga oma koju triikida viib, valvab Tiinat kas üle-koridori tädi Juuli või Möldri Ida, kunagise majaomaniku laulatamata lesk, kellele uus aeg on jätnud üheainsa, mööblit täis tuubitud toa korteris, kus nüüd elavad Ungerid.

      Hedi on Tiina meelest hiiglama naljakas. Suure kondiga lohmakas naine. Kui nad kiirustavad koos mööda Aia tänavat – Hedi ütleb ikka „Aia”, kuigi Tiina teab, et tänava nimi on Vanemuise, teatri pärast ja pargi pärast –, Hedi botikud kriuksumas, seelikusaba loperdamas, tühi turukott tuult täis, püsib väike tüdruk tal vaevu kannul. Turul teeb Tiina Hedile koerustükke. Ta jalutab vaikselt Hedil sabas, ahvib tema liigutusi ja peidab ennast aeg-ajalt lettide vahele ära, et Hedi ehmataks, et on Ungeri-härra lapse ära kaotanud, ja hakkaks hädaldama „oh jeerum, oh jeerum” ja teda valjusti hõikuma. Kui Tiina ilmsüüta näoga peidust välja ilmub, ütleb Hedi alati nagu kellavärk, et tal pidi süda seisma jääma, tirib teda natuke aega kättpidi kaasas ja ostab talle lõpuks kukekommi.

      Turult tulles kõnnib Hedi natuke lühemate sammudega, jälle Aia mäest üles ja kodu poole. Mäe peal „Vanemuise” varemete juures peavad nad iga kord nagu kokkulepitult kinni ja Hedi tõmbab hinge.

      „Ilus maja oli ikka, jah,” ohkab Hedi alati.

      Tiina ohkab ka, ahvimise pärast. Aga Hedi ei saa sellest aru. Hedi ei saa kunagi aru, kui teda narritakse, ja see võtab pool lõbu ära.

      „Jah-jah. Ei tasu kohe rääkidagi. Kurb, kurb!”

      Pikapeale hakkab Tiinale tunduma, et selles alati ühtmoodi esitatud etteastes on sõnum, mida tema ei taipa ja mis pole vist talle mõeldudki. Sõnum, mis räägib ajast enne tema aega. Hedi oleks nagu selles maltsa kasvanud sakilises varemetekolossis näinud lossi, mida Tiina ei oska endale hästi ette kujutada.

      „Mis loss see oli?” küsib Tiina ühel päeval Hedilt.

      Hedi vaatab talle seepeale ammuli sui otsa ja pilgutab silmi.

      „Kas mamma-papa pole sulle rääkinud? Teaater!” hüüatab Hedi. „Illmatu suur valge teaater!”

      „Teine teater?”

      „Päris teaater! Uhke teaater.”

      „Kas uhkem kui meie oma?” küsib Tiina.

      „Meie oma pole miski „meie oma”, see on vana saksa teaater!”

      „Jah, aga kas sellest veel uhkem?” küsib Tiina uuesti.

      „Jaa-jaa!” vastab Hedi ja vehib käega, niipalju kui turukott lubab.

      „Kas sina ka käisid siin?” küsitleb СКАЧАТЬ