Linnade põletamine. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õigekirjavead, paar puuduvat koma ja mõned mahatõmbamised.

      Peetri kõne on valmis. Tiina hoiab oma kõige väiksemat elevanti tihedalt peos. Isa paberossisuits on rahustav ja tuttav ning heljub toas nagu õhkõrn kardin.

      Tiina tunneb, kuidas isa ta ettevaatlikult sülle võtab. Ta lendab.

      ÜKS SÜDA

      1952

      „Ida. Mängime midagi.”

      „No mis sa tahad mängida?”

      „Ma ei tea, midagi huvitavat.”

      „Hea küll. Aga peaasi, et mina ei pea ringi jooksma. Minul selg valutab täna.”

      „Oi. Kas sa said seal külmhoones jälle külma, Ida?”

      „Eks jah.”

      „Kas paneme sulle kummikoti selja peale?”

      „Kummikoti võib panna, aga ringi jooksma mina ei hakka.”

      „Olgu siis.”

      „Jajah.”

      „Ida.”

      „Mis on?”

      „Kas sa kaarte oskad mängida?”

      „Kaarte?”

      „Jah, kas oskad, Ida?”

      „Natukene.”

      „Ahah. Ida. Aga kes sulle õpetas?”

      „Ee… Tead, Tiina, ma arvan, et sinu isa õpetas.”

      „Minu isa Peeter?”

      „Jah.”

      „Millal?”

      „Oh, ikka e… enne, ammu. Siis, kui me nooremad olime.”

      „Kas enne sõda, Ida?”

      „Enne sõda? Jah, lapsekene, kui sa nüüd nõnda küsid, siis enne sõda tõesti. Siis, kui su ema ja isa veel… teineteist ei tundnud ja kui sind veel ei olnud…”

      „Ida. Muidugi mind ei olnud! Mina sündisin pärast sõda! Esimesel rahu aastal!”

      „Ah soo.”

      „Soo-soo, Ida!”

      „Kes sulle seda kõike rääkis?”

      „Ma ei teagi. Juuli.”

      „Sa oled ju nii tark, et võid varsti kooli minna.”

      „Ida, ma olen viiene!”

      „Oi, pardon.”

      „Kooli minnakse seitsmeselt.”

      „Selge asi.”

      „Ida. Kas isal oli siis teine naine, kui ta ema veel ei tundnud?”

      „Sinu isal?”

      „Muidugi minu isal! Kas oli?”

      „Mina ei mäleta, et oleks olnud. Mitte siis, kui ta siia majja tuli. Miks sa seda küsid?”

      „Lihtsalt. Mõtlesin. Lihtsalt küsin.”

      „Algul elas Peeter seal kõrval korteris.”

      „Ahah.”

      „Jah.”

      „Ida.”

      „No mis?”

      „Aga miks isa sinule kaarte õpetas? Minule küll ei ole õpetanud.”

      „Noo. Esteks, mina ei olnud siis enam laps. Ma olin küll palju noorem kui praegu, mis sest, et sa ei usu, aga laps ma enam ei olnud. Me oleme su isaga täpselt ühevanused, tead?”

      „Tean. Sa just praegu ütlesid.”

      „Oi sind.”

      „Ida. Aga kas su mees oli vana, et ta ära suri? See Möldri-mees?”

      „Georg? Jah. Tema oli vana. Minul ja Georgil oli sama suur vanusevahe nagu sinu emal ja sinu isal. Kakskümmend aastat, alguses see pole midagi, aga üks hetk on see hirmus palju…”

      „Matemaatikat ma veel väga ei oska, Ida.”

      „Sooh.”

      „Jah. Aga Ida.”

      „No mis nüüd?”

      „Kus su kaardid on?”

      „Minu?”

      „Sinu ikka.”

      „Mis kaardid?”

      „Ooh, Ida. Ära ole nii rumal! Ära narri mind!”

      „Sina ju narrid rohkem mind, Tiina…”

      „Kus su kaardid on?”

      „Oh jah.”

      „Mida, Ida?”

      „No vaata sealt puhveti ülemisest sahtlist.”

      Väike Tiina libistab ennast Ida voodilt maha ja läheb puhveti juurde. Sikutab suure vaevaga ühe ülemise sahtli lahti.

      „Siin on ainult noad ja kühvlid.”

      „Mis kühvlid, Tiina?”

      „Ma ei jaksa nii palju rääkida. Kahv-lid ja tor-di-labi-dad. See teeb kokku kühvlid!”

      „Kesse siin just ütles, et ei oska matemaatikat?”

      „Mina.”

      „Hea küll, vaata sealt kõrvalt sahtlist.”

      Tiina sikutab teise sahtli käepidet.

      „See ei liigu. Ei tule lahti.”

      „Oh jumal. Las ma siis ise.”

      „Ei, Ida. Püsi pikali, ma saan!”

      Tiina punnitab veel korra ja sahtel läheb kriuksatusega parasjagu nii palju lahti, et tüdruku käsi sisse mahub.

      „Leitud!”

      Tiina naeratab võidukalt ja tõmbab sahtlist nahkvutlaris kaardipaki, viib selle Idale.

      Ida võtab paki vastu, silitab vutlarit, teeb truki lahti.

      „Kassa näe! Me ei ole enam ammugi kohtunud.” Ta tõstab paki nina juurde, hingab sügavalt sisse.

      „Mille lõhnaga need on, Ida?”

      Ida СКАЧАТЬ