Eliit. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Aspen tõmbas mu pisut lähemale, hoides end siiski viisakasse kaugusse. Teadsin suurepäraselt, et ta soovis muud. „Usu mind, Mer. Rumal on hoopis mees, kes loobub võimalusest sinuga koos olla.”

      „Sina püüdsid sedasama teha,” meenutasin talle.

      „Sellepärast teangi,” vastas ta naeratades. Tundsin rõõmu, et saime selle üle nüüd juba nalja heita.

      Kiikasin üle Aspeni õla ja nägin Maxonit Krissiga tantsimas. Jälle. Kas ta ei kavatse mind isegi ühtainsat korda tantsule paluda?

      Aspen kallutas ennast lähemale. „Kas tead, mida see tants mulle meenutab?”

      „Ütle.”

      „Fern Tally kuueteistkümnenda sünnipäeva pidu.”

      Silmitsesin teda nagu hullumeelset. Mäletasin Ferni kuueteistkümnendat sünnipäeva. Fern oli Kuus ja vahel tuli ta meile appi. Tema kuueteistkümnes sünnipäev saabus umbes seitse kuud pärast seda, kui Aspeniga käima hakkasime. Olime mõlemad peole kutsutud, kuigi see polnud suurem asi. Kook ja vesi, taustaks mängiv raadio ning pooleliolevas keldris hämardatud tuled. Meie õnneks oli see esimene pidu, kust puudusid vanemad. Lihtsalt kamp kohalikke lapsi omaette ühes toas, aga meie jaoks üüratult põnev. Kuid see polnud mingilgi moel võrreldav hiilgusega, mis meid praegu ümbritses.

      „Mismoodi saab see pidu kuidagi tänasega sarnaneda?” küsisin kahtlevalt.

      Aspen neelatas ja hakkas rääkima. „Me tantsisime. Mäle-tad? Ma olin nii uhke, et oled minu käte vahel, teiste inimeste ees. Hoolimata sellest, et nägid välja nagu kimbutaks sind haigushoog.” Ta pilgutas mulle silma.

      Need sõnad tekitasid mu südames keeristormi. Muidugi mäletasin seda. Elasin seda hetke veel nädalaid oma peas läbi.

      Ühekorraga ujutasid mu meeled üle tuhandeid saladusi, mida olime Aspeniga koos loonud ja varjanud: oma kujuteldavatele lastele väljamõeldud nimed, meie pisike puuonn, tema kõdikoht kuklal, teineteisele kirjutatud ja ära peidetud kirjad, minu läbikukkunud katsed ise seepi keeta, trips-traps-trull, mida mängisime sõrmedega tema kõhu peal ja kus me oma nähtamatuid liigutusi ei suutnud meeles pidada… Mängud, kus ta mulle alati loobumisvõidu andis.

      „Ütle, et sa ootad mind. Kui sa mind ootad, Mer, saan kõige muuga hakkama,” sosistas ta mulle kõrva.

      Ansambel hakkas mängima traditsioonilisemat pala ja lähedal seisnud ohvitser palus mu tantsule. Mind tiriti eemale ja nii Aspen kui ka ma ise vastust ei saanudki.

      Õhtu jätkus. Avastasin end rohkem kui korra Aspeni poole piilumas. Kuigi püüdsin seda teha muuseas, võisin veenduda, et kui keegi oleks tõesti meid jälginud, oleks ta seda ka märganud. Eriti mu isa, aga teda polnud siingi. Ju huvitus tema rohkem palees ringi kõndimisest kui tantsimisest.

      Püüdsin oma mõtteid pidutsedes eemale juhtida ja tantsisin vist kõikide kohalolijatega peale Maxoni. Istusin puhkamiseks, kui korraga ta häält enda kõrval kuulsin.

      „Armuline preili.” Pöördusin tema poole. „Kas lubaksite ühe tantsu.”

      Minust tormas läbi tuttav tunne, see määratlematu miski. Nii löödud kui ma ka olin, kui piinlik mul ka ei olnud, pidin ma selle hetke vastu võtma – ta pakkus seda mulle.

      „Loomulikult.” Ta võttis mu käe ja juhatas mu tantsupõrandale. Ansambel alustas aeglase palaga. Tajusin suurt õnnejoovastust. Maxonist ei õhkunud närvilisust või pinget. Vastupidi – ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, et tundsin lõhnastatud habemetüügast oma põse vastas.

      „Arvasin juba, et ei saagi sinult ühtegi tantsu,” kommenteerisin võimalikult lõbusa häälega.

      Maxon suutis mind veelgi lähemale tõmmata. „Hoidsin seda varuks. Veetsin kõikide teiste tüdrukutega aega ja mu kohustused lõppesid. Nüüd saan ülejäänud õhtut sinuga nautida.”

      Punastasin nagu alati, kui ta mulle midagi taolist ütles. Mõnikord kõlasid ta sõnad üherealise poeesiana. Pärast viimast nädalat ei osanud ma arvata, et teda kunagi veel endaga niimoodi kõnelemas kuulen. See pani mu südame pekslema.

      „Sa näed imekena välja, America. Kindlasti liiga kaunis, et rohmaka piraadi käevangu passida.”

      Itsitasin. „Kuidas sa oleks saanud riietuda, et minuga kokku sobida? Põlispuuks?”

      „Kõige vähem mingisuguseks puhmaks.”

      Naersin jälle. „Oleksin nõus peale maksma, et näha sind põõsast meenutavas kostüümis.”

      „Järgmisel aastal,” lubas ta.

      Vaatasin teda. Järgmisel aastal?

      „Kas see meeldiks sulle? Kui korraldaksime järgmise aasta oktoobris jälle halloween’i-peo?” küsis ta.

      „Olen ma järgmise aasta oktoobris üldse siin?”

      Maxon peatus. „Miks sa ei peaks olema?”

      Kehitasin õlgu. „Sa oled mind kogu nädala vältinud ja kõikide teiste tüdrukutega kohtamas käinud. Ja… ma nägin sind isaga rääkimas. Arvasin, et selgitad talle, miks pead ta tütre Valikust minema kupatama.” Neelatasin, et kurgus enam ei nööriks. Ma ei hakka siin vesistama.

      „America.”

      „Ma saan aru. Keegi peab lahkuma. Mina olen Viis ja Marlee on rahva lemmik…”

      „America, palun lõpeta,” ütles ta õrnalt. „Ma olen selline idioot. Mul polnud õrna aimugi, et sa asju sel moel näed. Arvasin, et tunned end oma positsioonis kindlana.”

      Ma ei saanud millelegi päris hästi pihta.

      Maxon ohkas. „Tahad tõde? Püüdsin teistele tüdrukutele ausat võimalust anda. Olen algusest peale ainult sind vaadanud, ainult sind tahtnud.” Langetasin korraks pea, sest ta intensiivne pilk oli liig. „Kui sa mulle oma tunnetest rääkisid, tundsin nii suurt kergendust, et osa minust ei uskunud seda. Mul on siiani raske uskuda, et see juhtus päriselt. Sind üllataks, kui harva saan ma seda, mida tõeliselt ihaldan.” Maxoni pilgus peitus sõnulseletamatu kurbus, mida ta polnud veel valmis jagama. Ta tõrjus selle eemale ja hakkas muusika taktis õõtsudes uuesti olukorda selgitama.