Eliit. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sarnast. Samas olin ma teadlik tema rahuolematusest selle üle, kuidas riigis asju aetakse. Mis siis, kui tema vastumeelsus valitsuse suhtes laieneb ka Maxonile? Mis siis, kui ta ütleb, et ma ei tohiks temaga jääda?

      Enne kui jõudsin sellesse mõttesse liialt süveneda, astus Maxon paari trepiastme võrra kõrgemale.

      „Aitäh teile veel kord tulemast. Meil on väga hea meel teid palees tervitada. Mitte ainult Illéa halloween’i tähistamiseks pärast mitmeid aastakümneid, kuid ka teie kõikide tundma õppimiseks. Mul on kahju, et mu vanemad ei saanud tulla teid tervitama. Kohtute nendega õige pea.

      Eliit, emad, tütred ja õed on kutsutud pärastlõunaks Naiste tuppa mu emaga teed jooma. Teie tütred juhatavad teid sinna. Härrased saavad minu ja mu isaga sigareid nautida. Laseme ülemteenril teile järele tulla, nii et ärge muretsege.

      Teenijannad viivad teid tubadesse, mis on siin olles teie käsutuses. Seadke end külastuseks ja homseteks pidustuseks ilusti valmis.”

      Ta lehvitas põgusalt ja läks oma teed. Peaaegu otsekohe seisis meie kõrval teenijanna.

      „Hr ja pr Singer? Saadan teid teie ruumidesse.”

      „Aga ma tahan Americaga jääda,” protesteeris May.

      „Kullake, olen kindel, et kuningas andis meile sama kena toa kui Americale. Kas sa ei taha seda näha,” õhutas mu ema.

      May pöördus minu poole. „Tahan elada täpselt nii nagu sina. Natukest aega. Kas võin sinu juurde jääda?”

      Ohkasin. Pidin paariks päevaks oma privaatsusest loo-buma, aga mis siis ikka. Sellele armsale näolapile ei suutnud ma kunagi ära öelda.

      „Olgu. Võib-olla on mu teenijatel viimaks midagi teha, kui kahekesi jääme.”

      Ta kallistas mind nii kõvasti, et see oli kohe asja väärt.

      „Mida sa veel õppinud oled?” uuris isa. Võtsin isal käe alt kinni, ikka veel sellega harjudes, et ta kannab ülikonda. Kui ma poleks isa tuhandeid kordi määrdunud maalririietes näinud, võinuksin vanduda, et ta on Üheks sündinud. Ta nägi ametlikus riietuses välja nii noor ja elegantne. Ta näis isegi pikem.

      „Arvan, et rääkisin sulle kõigest, mida meile ajaloo kohta õpetati. Kuidas president Wallis oli endise Ameerika Ühendriigi viimane juht ja asus seejärel valitsema Ameerika Hiina Ühendriiki. Sa ei teadnud temast üldse midagi, kas pole?”

      Isa noogutas. „Su vanaisa rääkis mulle temast. Tean, et ta oli korralik mees. Ta ei saanud eriti midagi teha, kui asjad nii halvaks läksid nagu nad läksid.”

      Kuulsin alles palees viibimise ajal kindlat tõde Illéa ajaloost. Millegipärast liikus lugu meie riigi päritolust peamiselt suust suhu. Sain teada mitmeid erinevaid asju, kuid ükski neist polnud nii terviklik sellest haridusest, mille omandasin viimastel kuudel.

      Kolmanda maailmasõja alguses tungiti Ameerika Ühendriikidele kallale, kui see ei suutnud tagasi maksta üle jõu käivat võlga Hiinale. Selle asemel, et võtta raha, mida Ühendriikidel ei olnud, tõid hiinlased siia valitsuse. Nad lõid Ameerika Hiina Ühendriigi ja kasutasid ameeriklasi tööjõuna. Viimaks tõusis Ühendriik üles mitte ainult Hiina, vaid ka venelaste vastu, kes üritasid hiinlaste loodud tööjõudu varastada. Ühendriik lõi ühise riigi Kanada, Mehhiko ja mitme teise Ladina-Ameerika riigiga. See oli Neljas maailmasõda ja kuigi me selle üle elasime ja seetõttu uueks riigiks saime, oli see majanduslikult väga laastav.

      „Maxon ütles, et vahetult enne Neljandat maailmasõda polnud inimestel peaaegu midagi.”

      „Tal on õigus. Osalt seetõttu on kastisüsteem nii ebaõiglane. Kellelgi ei olnud alguses kuigi palju pakkuda, mistõttu lõpetasid nii paljud madalamates kastides.”

      Ma ei tahtnud isaga seda teemat arutama hakata teades, et ta satub väga hoogu. Ta rääkis õigust – kastisüsteem oli ebaõiglane, kuid ma ei tahtnud seda rõõmsat külaskäiku raisata asjadele, mida meie muuta ei saanud.

      „Lisaks ajalootundidele on siin peamiselt etiketitunnid. Nüüd hakkasime natuke diplomaatiat tudeerima. Arvan, et meil tuleb sellega varsti tegemist teha, sest nad suruvad seda nii kangesti peale. Vähemalt neil tüdrukutel, kes siia jäävad.”

      „Kes siia jäävad?”

      „Tuleb välja, et üks tüdruk läheb koos perega koju tagasi. Maxon peab pärast teie kõikidega kohtumist kellegi välja hääletama.”

      „Sa tundud õnnetu. Arvad, et ta saadab sinu koju?”

      Kehitasin õlgu.

      „Ole nüüd. Selleks ajaks tead ikka, kas sa meeldid talle või mitte. Kui meeldid, pole sul millegi pärast muretseda. Kui ei, siis miks peaksid sa üldse tahtma siia jääda?”

      „Sul on vist õigus.”

      Ta jäi seisma. „Kumb see siis on?”

      Pisut piinlik oli sellest isaga rääkida, kuid ma poleks ka emaga seda teemat arutama hakanud. Ja May saaks Maxoni käitumise tõlgendamisega veel hullemini hakkama kui ma ise.

      „Ma meeldin talle. Nii ta vähemalt ise väidab.”

      Isa naeris. „Siis olen ma kindel, et sul läheb kenasti.”

      „Aga ta on sellel nädalal natuke… minust eemale hoidnud.”

      „America, kullake, ta on prints. Ta pidi ilmselt mõne sea-duse vastu võtmise või millegi muu taolisega tegelema.”

      Ma ei teadnud, kuidas selgitada seda, et Maxon näis kõikide teiste jaoks aega leidvat. See tundus liiga alandav. „Ju vist.”

      „Seadusandlusest rääkides. Oled sa selle kohta juba midagi õppinud? Kuidas ettepanekuid koostada?”

      See teema polnud kuigi palju põnevam, kuid vähemalt poistevaba. „Veel mitte. Aga oleme neid palju lugenud. Nendest on mõnikord raske aru saada, aga Silvia, see naine allkorruselt aitab meid justkui juhendaja või õpetajana. Ta püüab asju selgitada. Ja Maxon on abivalmis, kui temalt midagi küsin.”

      „Tõesti?” See näis isale rõõmu valmistavat.

      „Oh, jah. Talle on oluline, et me kõik tunneksime edukaks saamise võimalust, mõistad? Nii et ta oskab asju suurepäraselt selgitada. Ta isegi…” Pidasin aru. Ma ei tohtinud raamatutuba mainida. Aga see oli mu isa. „Kuule, sa pead lubama, et ei räägi sellest kellelegi.”

      Ta muigas. „Ainuke inimene, kellega ma üldse räägin, on su ema. Me mõlemad teame, et talle ei saa saladusi usaldada. Luban, et vaikin.”

      Itsitasin. Oli võimatu kujutleda, et ema midagi endale hoiaks.

      „Võid mind usaldada, kiisu,” ütles ta mind korraks ühe käega emmates.

      „Siin on üks tuba, salatuba. Ja see on maast laeni raamatuid täis,” tunnistasin tasakesi. Kontrollisin uuesti, et kedagi läheduses ei oleks. „Seal on keelatud raamatud ja vanad maailmakaardid riikidega nagu need vanasti paiknesid. Isa, mul polnud aimugi, et neid on nii palju! Ja siis on seal veel arvuti. Oled sa mõnda päriselus näinud?”

      Ta raputas rabatult pead.

      „See on uskumatu. Sa trükid sisse vajamineva sõna ja see otsib СКАЧАТЬ