Haneema jutud. Charles Perrault

Чтение книги онлайн.

      Nähes Punamütsikest sisse astuvat, puges Hunt sängis teki alla peitu ja ütles:

      „Pane koogid ja võipütt astja peale ja tule heida minu kõrvale.“

      Punamütsike võttis riidest lahti, ronis sängi, ja imestas väga, et vanaema öösärgis nii imelik välja nägi. Ta küsis: „Vanaema, miks sul nii suured käed on?“

      „Et sind paremini kallistada, mu laps.“

      „Vanaema, miks sul nii suured jalad on?“

      „Et paremini joosta, mu laps.“

      „Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“

      „Et paremini kuulda, mu laps.“

      „Vanaema, miks sul nii suured silmad on?“

      „Et paremini näha, mu laps.“

      „Aga, vanaema, miks sul nii suured hambad on?“

      „Selleks, et sind ära süüa!“

      Nende sõnade peale kargas Hunt Punamütsikesele kallale ja sõi ta ära.

      Moraal:

      Paljud lapsed, eriti aga väikesed ilusad tüdrukud, toimivad valesti, kuulates kõiksugu inimesi, mistõttu pole ka ime, et nii mõnegi neist hunt alla neelab. Ma ütlen küll „hunt“, aga mõtlen hoopis neid „hunte“, kes hulguvad linnatänavail ja saadavad mahedat juttu puhudes tüdrukuid koduukseni. Teadke siis, tüdrukud, et need „hundid“ on metsas elavatest huntidest palju hullemad.

      TUHKATRIINU EHK KRISTALLKINGAKE

      Elas kord aadlimees, kes oli teist korda abiellunud ja nii kõrgi ning upsaka naise saanud, et säärast ei olnud keegi enne näinud. Naisel oli kaks samasuguse iseloomuga tütart, kes olid temaga täiesti ühtemoodi. Mehel aga oli nooruke tütar, iseäranis tasane ja hea: ta oli läinud emasse, kellest paremat inimest ei olnud ilmas leida.

      Vaevalt said pulmad peetud, kui võõrasema oma halba iseloomu näitama hakkas. Tal sõid hinge seest noore lapse voorused, mille tõttu tema oma tütred veel vihkamisväärsemad paistsid. Naine pani noore tüdruku kõige raskemaid majatöid tegema: tema pidi nõusid ja treppe pesema, majaemanda ja perepreilide tube kraamima. Neiu enda magamisase oli üleval pööningul, viletsal õlekotil, õed aga elasid parkettpõrandaga tubades, kus neil seisid viimase moe järgi meisterdatud sängid ja peeglid, milles nad võisid ennast pealaest jalatallani näha. Vaene laps kannatas kõike nurisemata ega tihanud isalegi kaevata, sest ta oleks saanud tõrelda – oli ju isa täielikult oma naise võimu all.

      Kui neiu tööga valmis sai, seadis ta ennast kolde nurka ja istus tuha peale, mistõttu teda tavaliselt Tuhalsitsijaks kutsuti. Noorem õde oli vanemast vähe viisakam ja hüüdis teda Tuhkatriinuks. Ja ometigi oli viletsates hilpudes Tuhkatriinu sada korda ilusam kui tema uhketes rõivastes õed.

      Kord juhtus, et kuningapoeg korraldas peo, kuhu ta kõik kõrgest soost inimesed kutsus. Ka meie preilid olid palutud, sest nad kuulusid riigi suurtsugu inimeste hulka. Õekesed rõõmustasid kangesti ja asusid kibekiiresti kleite ja soenguid valima, mis neile kõige paremini sobiksid. Uus vaev Tuhkatriinule, sest tema pidi õdede pesu triikima ja kätiseid plisseerima. Jutt käis ainult selle ümber, mismoodi keegi ennast riidesse paneb.

      „Mina,“ ütles vanem õde, „panen selga punase sametkleidi ja Inglismaalt toodud ehted.“

      „Mina,“ ütles noorem, „panen hariliku seeliku, see-eest aga kuldlilledega mantoo ja teemantidega vöö, mida sugugi iga päev ei näe.“

      Läkitati tubli tanutegija järele, et ta kahe volangireaga tanud valmistaks, ja osavalt meistrilt osteti iludusmärke. Õed kutsusid Tuhkatriinu nõuandjaks, sest tal oli hea maitse. Tuhkatriinu andiski ülihead nõu ja pakkus ennast koguni nende juukseid sugema, millega õed meelsasti nõus olid. Kui Tuhkatriinu nende juukseid suges, küsisid nad temalt:

      „Tuhkatriinu, kas sa tahaksid ka ballile minna?“

      „Oi, preilid, mis te minu üle naerate! Ei minusugusel kõlba sinna minna.“

      „Sul on õigus, kõik naeraksid laginal, kui näeksid Tuhalsitsijat peole minemas.“

      Mõni teine Tuhkatriinu asemel oleks kõik nuripidi teinud, aga tema oli hea ja kammis juukseid ilusasti edasi. Õekesed olid rõõmu pärast nii meelest ära, et ligemale kaks päeva ei võtnud toitugi suhu. Üle tosina nööri tõmmati katki, et nende pihtu peenemaks pigistada, ühtesoodu keerutasid nad peegli ees.

      Viimaks jõudis õnnepäev kätte. Õed tõttasid minema ja Tuhkatriinu pilk saatis neid niikaua, kuni nad näha olid. Kui ta silm neid enam ei seletanud, puhkes ta nutma. Sel hetkel astus sisse Tuhkatriinu ristiema ning nähes tütarlast haledasti nutmas, küsis, mis mure ta südant vaevab.

      „Ma tahaksin kangesti… ma tahaksin kangesti…“

      Ta nuttis nii kibedasti, et ei saanud lauset lõpetada. Aga ristiema, kes oli haldjas, ütles talle:

      „Sa tahaksid kangesti peole minna, eks ole nii?“

      „Oo jaa,“ vastas Tuhkatriinu ohates.

      „Olgu nii!“ sõnas ristiema. „Kui sa hea laps oled, lasen sul peole minna.“

      Ta viis Tuhkatriinu välja ja ütles talle:

      „Mine aeda ja too mulle üks kõrvits.“

      Tuhkatriinu läks sedamaid, otsis kõige ilusama kõrvitsa välja ja tõi selle ristiemale, ehk ta küll ei osanud arvata, kuidas kõrvits teda peole võiks aidata. Ristiema õõnestas kõrvitsa seest tühjaks, jättis ainult koore alles, puudutas seda võlukepikesega ja sealsamas muutus kõrvits uhkeks kuldseks tõllaks. Siis läks ta hiirepuuri järele; puuris oli kuus elavat hiirt. Ristiema käskis Tuhkatriinul puuriava veidike paotada ja puudutas võlukepikesega iga hiirt, kes sealt välja lipsas, nii et see sealsamas toredaks hobuseks muutus. Ilus kuuehobuserakend hiirekarva kimlitega oligi valmis. Ristiema pidas aru, kellest kutsarit teha.

      „Ma lähen vaatan, ehk on rotipuuris mõni rott,“ ütles Tuhkatriinu. „Sellest võiks kutsari teha.“

      „Sul on õigus,“ kostis ristiema. „Mine vaata järele!“

      Tuhkatriinu tõi rotipuuri, milles oli kolm prisket rotti. Haldjas valis kolme hulgast välja uhke habemega roti, ja kui ta oli teda puudutanud, muutus too turskeks kutsariks, kellel olid kõige ilusamad vuntsid, mis iial nähtud.

      Seejärel ütles ristiema Tuhkatriinule:

      „Mine aeda. Kastekannu tagant leiad sa kuus sisalikku. Too need siia!“

      Vaevalt sai Tuhkatriinu need toodud, kui ristiema muutis sisalikud kuueks teenriks, kes oma kardpaeltega livreedes sedamaid tõlla taha asusid, nagu ei oleks nad kogu oma eluajal muud teinudki.

      Siis ütles haldjas Tuhkatriinule:

      „Näed sa, nüüd sul on, millega peole minna. Oled sa rahul?“

      „Jah, aga kas ma pean niiviisi, nendes närustes hilpudes minema?“

      Ristiema puudutas teda võlukepikesega ja ühe silmapilguga muutusid Tuhkatriinu riided СКАЧАТЬ