Haneema jutud. Charles Perrault

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hüüdis inimsööja. „Ma ei tea isegi, miks ma sind ära ei söö! Sinu õnn, et sa säärane vana eidekrõnks oled. Saak tuleb parajal ajal, nüüd saan võõrustada oma kolme sõpra inimsööjat, kes mulle mõne päeva pärast külla tulevad.“

      Inimsööja tiris lapsed üksteise järel voodi alt välja. Vaesed lapsed langesid põlvili ja palusid haledasti armu. Aga see oli üks väga julm inimsööja, ta ei tundnud laste vastu mingit halastust ja õgis neid juba silmadega, sõnades naisele, et neist saavad päris maiuspalad, kui ta sinna juurde hea kastme teeb.

      Inimsööja võttis suure noa ja laste poole astudes ihus seda pikergusel kivil, mida hoidis vasemas käes. Ta oli juba ühest lapsest kinni sasinud, kui naine talle ütles:

      „Mida te nii hilisel ajal veel teha tahate? Homme on ju aega küll.“

      „Pea suu!“ käratas inimsööja. „Seda pehmemad saavad.“

      „Aga teil on veel nii palju liha järel,“ lausus naine. „Terve vasikas, kaks lammast ja pool siga.“

      „Õigus jah!“ ütles inimsööja. „Anna neile hästi süüa, et nad lahjaks ei läheks, ja vii nad siis magama.“

      Hea naine rõõmustas südamest ja tõi lastele kõvasti süüa. Aga lastel ei läinud palukestki alla, nii suur oli nende hirm. Rõõmustades, et saab sõpru kostitada, hakkas inimsööja uuesti jooma. Ta kummutas tosinajao peekreid rohkem kui tavaliselt, see hakkas talle natuke pähe ja ta pidi asemele heitma.Inimsööjal oli seitse tütart, kõik veel alles lapseohtu. Väikesed inimsööjad olid väga ilusa jumega, sest nad sõid toorest liha nagu nende isagi, aga neil olid väikesed hallid sõõrsilmad, kongus nina ja üsna suur suu, väga teravate ja harvade hammastega. Nad ei olnud veel päris metsikud, aga juba üsnagi paljutõotavad, sest nad hammustasid väikesi lapsi ja imesid nende verd.

      Tüdrukud olid varakult magama pandud ja nad olid nüüd seitsmekesi suures voodis, igaühel kuldkroon peas. Toas oli veel teine niisama suur voodi, sinna pani inimsööja naine seitse väikest poissi magama. Seejärel läks ja heitis ise mehe kõrvale.

      Pöialpoiss oli tähele pannud, et inimsööja tütardel olid kuldkroonid peas, ja kartis, et inimsööja võib kahetsema hakata, et ei olnud juba õhtul poistel kõrid läbi lõiganud. Seepärast tõusis ta enne südaööd üles, võttis vendade ja oma mütsi ning pani need inimsööja tütardele pähe. Enne oli ta neilt ära võtnud kuldkroonid, mis ta oma vendadele ja endale pähe pani, et inimsööja peaks neid oma tütardeks ja oma tütreid poisteks, kellele tahab otsa peale teha.

      Juhtuski nii, nagu ta oli arvanud. Inimsööja oli keskööl üles ärganud ja kahetsust tundnud, et oli eelmise õhtu toimetuse teisele päevale lükanud. Ta hüppas kähku voodist välja, kahmas oma suure noa ja ütles:

      „Lähme õige vaatame, kuidas need vennikesed ennast tunnevad. Mis sest teiseks korraks jätta!“Ta läkski käsikaudu kobades tütarde tuppa ja astus voodi juurde, kus olid väikesed poisid. Kõik magasid peale Pöialpoisi, kes tundis koledat hirmu, kui inimsööja ta pead katsus, nagu oli vendadelgi katsunud. Inimsööja tundis kuldkroone oma käe all.

      „Tohoh,“ pomises ta, „oleksin ma vast tembuga hakkama saanud! Jõin vist õhtul liiga palju.“

      Seejärel astus ta oma tütarde voodi juurde, ja tundes poiste mütsikesi oma käe all, ütles:

      „Ahaa, siin need kanged sellid ongi! Anname aga pihta!“

      Nende sõnade peale lõikas ta kõhkluseta oma seitsme tütre kõrid läbi. Väga rahul oma retkega, heitis ta uuesti naise kõrvale.

      Kohe kui Pöialpoiss inimsööja norskamist kuulis, ajas ta vennad üles, käskis neil kähku riidesse panna ja temale järele tulla. Poisid lipsasid hiirvaikselt aeda ja hüppasid üle müüri. Peaaegu öö läbi jooksid nad hirmust lõdisedes, teadmata, kuhu lähevad.

      Kui inimsööja ärkas, ütles ta naisele:

      „Mine üles ja sea eileõhtused vennikesed korda.“

      Naine imestas väga mehe headuse üle, sest tal ei tekkinud kahtlust, mida mees kordaseadmise all mõtles, nimelt et mees käskis lapsed riidesse panna. Naine läks üles ja ehmatas hirmsasti, nähes oma seitset tütart läbilõigatud kõridega oma veres maas lebavat.

      Kõigepealt ta minestas. See on esimene abinõu, mida niisugusel puhul suurem jagu naisi leida oskab. Kartes, et naine toimetuse juures, mis ta temale ülesandeks oli teinud, ülearu aega viidab, läks inimsööja üles naisele appi. Hirmsat vaatepilti nähes polnud aga tema ehmatus sugugi väiksem naise omast.

      „Huu, mis ma olen teinud!“ hüüdis ta. „Selle eest need õnnetud maksavad mulle kallilt. Ja kohe praegu!“

      Kähku viskas inimsööja naisele potitäie vett vastu nägu, ja kui see oli mõistusele tulnud, ütles:

      „Too ruttu mu seitsmepenikoormasaapad, ma lähen püüan nad kinni!“

      Ta asus poisse taga ajama, ja kui ta oli kõik ümberkaudsed paigad risti-rästi läbi jooksnud, jõudis ta lõpuks tee peale, kus kõndisid vaesed lapsed, vaevalt sadakond sammu isakodust eemal. Lapsed nägid, kuidas inimsööja mäelt mäele astus ja jõgedest niisama hõlpsasti läbi tuli, nagu oleksid need hõbenired.

      Silmates ligilähedal kaljukoobast, peitis Pöialpoiss oma kuus venda sinna ja puges ka ise järele, pööramata seejuures pilku inimsööjalt, et näha, mida too teeb. Inimsööjal oli ilmaaegu käidud pikast teest võhm päris väljas (sest seitsmepenikoormasaapad väsitavad kandjat kõvasti), ta tahtis puhata ja juhtus istuma kaljule, kuhu poisikesed peitu olid pugenud.

      Inimsööja oli väsimusest päris otsas. Kui ta oli natuke jalgu puhanud, jäi ta magama ja hakkas nii kohutavalt norskama, et lapsed niisama koledat hirmu tundsid nagu siis, kui inimsööjal oli suur nuga käes, et nende kõrisid läbi lõigata. Pöialpoiss nii koledasti ei kartnud. Ta ütles vendadele, et nad sel ajal, kui inimsööja sügavasti magab, kiiresti koju põgeneksid ja et tema pärast ei pruugi nad muret tunda. Vennad võtsid nõu kuulda ja jõudsidki kähku koju.

      Pöialpoiss astus inimsööja juurde, tiris tal tasakesi saapad ära ja tõmbas need endale jalga. Saapad olid väga suured ja laiad. Et need aga olid võlusaapad, siis suurenesid ning vähenesid nad kandja jala järgi ja nii said nad Pöialpoisile päris parajaks, just nagu oleksid nad tema jaoks tehtud.

      Pöialpoiss sammus otseteed inimsööja majja, kus ta leidis naise tapetud laste kõrval nutmas.

      „Teie meest ähvardab koletu oht,“ ütles Pöialpoiss. „Üks vargajõuk on ta kinni võtnud ja lubab ta maha tappa, kui te kogu oma kulda ja hõbedat neile ei anna. Parajasti kui vargad teie mehel pussi kõri peal hoidsid, märkas ta mind ja palus mul tulla teile teatama, mis olukorras ta on, ja et teie minu kätte kõik oma hinnalise vara annaksite ega midagi kõrvale ei paneks, sest muidu tapavad nad tema halastuseta maha. Et asjaga on väga kiire, käskis ta mul võtta oma seitsmepenikoormasaapad – siin nad on! – et ma ruttu siia jõuaksin ja et teie mind petiseks ei peaks.“

      Hea naine ehmatas koledasti ja andis poisile paugupealt kõik, mis tal oli, sest ehkki inimsööja väikesi lapsi sõi, ei takistanud see tal hea abikaasa olemast. Saanud nõndaviisi kogu inimsööja vara endale, tuli Pöialpoiss tagasi isamajja, kus teda suure rõõmuga vastu võeti.

      On küll hulk inimesi, kes ei taha viimase asjaoluga nõus olla ja kinnitavad, et Pöialpoiss pole inimsööja tagant ilmaski varastanud. Seitsmepenikoormasaapad võtnud ta kerge südamega, sest nendega ajas inimsööja väikesi lapsi СКАЧАТЬ