Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kogus õhuproove, et leida tuumakatsetuste jälgi. Just seda nad otsisidki: argoon-37-t. Piloot ütles, et nendega koos viidi Türki mingi suur seadeldis. See oli kindlasti MARDS – liikuv argoonituvastussüsteem – või midagi niisugust. Igatahes on see suur masin, mis tuvastab argoon-37 olemasolu. Maa-aluse tuumareaktsiooni käigus muutub ümbritsev kaltsium just nimelt selleks. See on üsna kindel moodus, mille abil tuumaobjekte üles leida. Selle eest ei saa midagi varjata. Seda ei saa ära petta. Kaltsiumi leidub igal pool: liivas, kivides, inimestes, ja mingi osa tuumaplahvatuses tekkivast argoonist lendub lõpuks ikkagi õhku, ükskõik kui sügaval plahvatus ka toimub.

      Te mainisite, et argoonil on rohkemgi isotoope. Kas seade reageerib mis tahes isotoobile või ainult sellele?

      See peab reageerima ainult sellele. Atmosfäär kubiseb igal pool argoon-40-st, samuti teistest isotoopidest. Aga, tõepoolest, tundub kummaline, et need artefaktid reageerivad millelegi nii spetsiifilisele…

      Kas te saate…

      Vabandust! Ma ei tahtnud teid katkestada. Tahtsin öelda, et kui need pole just niimoodi ehitatud. See oleks neist väga nutikas, kui nad seda meelega tegid.

      Mis mõttes? Kes „nemad”?

      See võib tunduda natuke jabur, kuid kuulake mind ära. Oletame, et inimene kohtub tsivilisatsiooniga, mis on tehnoloogilises arengus neist nii kaugel maas, et nad ei saa nendega mingisse dialoogi astuda. Igaüks, kes on võimeline sääraseid asju ehitama, oleks kuue tuhande aasta tagused inimesed poolsurnuks ehmatanud. Neid oleks peetud jumalateks, deemoniteks, mingiteks üleloomulikeks olenditeks. Ütleme, et arenenumad olendid tahavad jätta kohalikele midagi avastamiseks, aga alles selleks ajaks, kui nad on teatud tasemele jõudnud.

      Kuidas te nende arengut mõõdaksite?

      Tuleks kindaks teha, millal nad on õppinud universumist nii palju aru saama, et nendega on võimalik mõtestatult suhelda. Kõige tõenäolisemalt saaks seda mõõta tehnoloogia abil. Mõistlik oleks eeldada, et kõik või peaaegu kõik inimsarnased liigid läbivad enam-vähem samad evolutsioonilised astmed. Hakkavad tuld kasutama, leiutavad ratta, muud seesugust. Lendamine või siis kosmoselennud võiks olla hea kriteerium. Kui on võimalik taevasse vaadata, siis saab kindlalt väita, et ühel päeval üritatakse kuidagimoodi sinna üles pääseda, ja kosmoselende tegev liik on vähemalt leppinud mõttega, et nad ei pruugi olla universumis üksi. Kui just ise kohal ei viibi ja neid ei jälgi, on vaja mingit moodust, mille abil kindlaks määrata, kas valitud evolutsiooniline tase on saavutatud. Kui peita mõni ese näiteks Kuule, on teada, et see leitakse üles alles siis, kui vaadeldavad on võimelised nii kaugele sõitma.

      Minu seisukohalt oleks tuumaenergia kasutuselevõtt samuti päris hea kriteerium. Kui – ja see on eriti nutikas – ehitada oma esemed nii, et need reageerivad ainult argoon-37-le, avastatakse need alles ajal, kui tsivilisatsioon oskab aatomi väge rakkesse panna. See on loomulikult puhas spekulatsioon, aga kui nad seda tõesti tegid, siis võtan ma nende ees mütsi maha.

      Igatahes arvan ma, et meil tuleb tahvlid uuesti üle vaadata. Meil läheb ikkagi lingvisti tarvis.

      Minu meelest ütlesite, et sel ei ole mõtet?

      See oli enne, kui ma argooni mõttele tulin. Kui kamber ehitati meile avastamiseks, peab seal olema midagi, mille meie oskame välja nuputada. Kui ehitada mingi hoone, näiteks tempel, oma rahva jaoks, siis kirjutatakse sinna asju, mis on endale arusaadavad. Kui aga seesama tempel ehitada kellelegi teisele, tahetakse, et kirjutis tähendaks midagi selle jaoks, kellele hoone on ehitatud. Pole mõtet kirjutada teadet, kui on ette teada, et isik, kellele see on kirjutatud, ei saa sõnumist iialgi aru.

      Nii mõnigi teenekas lingvist on neid märke juba uurinud, ilma et oleks midagi avastanud. Miks te arvate, et seekord on tulemus teistsugune?

      Ma ei oska teile öelda, miks asi peaks just praegu õnnestuma. Küll aga oskan ma päris hästi öelda, miks eelmine kord midagi välja ei tulnud. Otsiti midagi, mida ei olnud.

      Ja nüüd te teate, mida me otsime?

      Pole õrna aimugi. Kuid minu meelest on see hea. Ma arvan, et neil, kes kirjutisi eelmine kord uurisid, läks asi untsu sellepärast, et nad teadsid liiga palju, vähemalt enda arvates.

      Ehk sõnastaksite oma mõtte pisut vähem filosoofiliselt?

      Vabandust! Inimesed ei kipu üldiselt kahtlema, kui neile öeldakse, et miski on tõsi. Teadlastega ei ole lugu sugugi teisiti; neile öeldakse lihtsalt palju rohkem. Minule kui füüsikule ei tuleks näiteks kunagi pähe kahelda neljas fundamentaalses jõus. Ma pean neid enesestmõistetavaks nagu ka kõike muud, mida ma olen õppinud, ja tegutsen sellest lähtuvalt. Me vaatame alati tulevikku, mitte kunagi minevikku. Aga see asi… sellega on hoopis teine lugu. See paneb meid proovile. See sülgab näkku füüsikale, antropoloogiale, religioonile. See kirjutab ajaloo ümber. See küsib, kas me julgeme kahelda kõiges, mida me teame iseendast… ja kõigest ülejäänust. Ma kipun vist jälle filosofeerima.

      Tibake küll.

      Tahaksin teha proovi inimesega, kes ei ole nii õpetatud, võib-olla mõne eriti tuusa tudengiga, kellel pole tarvis käsiraamatut aknast välja visata, sest ta pole seda veel lugenud. Me peame vaatama asja täiesti uue nurga alt. Võtan lingvistikateaduskonnaga ühendust ja uurin, kas neil on kedagi pakkuda.

      Huvitav kontseptsioon. Te tahate leida enam-vähem väljaõppeta inimest, sest professionaalide töö ebaõnnestus.

      Päris nii ma ei ütleks, aga jah, meil on vaja kedagi, kes oleks tõeliselt nupukas ja keda ei koormaks liigsed eelteadmised. Minu sõnastuses kõlab see hoopis paremini.

      Tõepoolest. Ma usun, et proovimine ei võta meil tükki küljest, kuid andestage mulle, kui ma just entusiasmist ei sära. Kas te saite Türgi küünarvarre kätte?

      Jah, see saabus kaks päeva tagasi. Me ei saanud aru, kas või kuidas käsi selle külge kinnitus. Mõlemal tükil on siledad sirged otsad, pole ühtegi kohta, mis meenutaks mehhanismi või klambrit. Küünarvarre ots on pisut nõgus, ranne pisut kumer, aga seal pole midagi sellist, mis osi koos hoiaks.

      Ma sain aru, et tükid on nüüd omavahel ühendatud.

      Ongi. Tahan vaid öelda, et mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas see juhtus. Me lihtsalt panime need kohakuti, et näha, kuidas osad teineteisega sobituvad, ja need tõmbusid kokku nagu magnetid. Minu abilisel oleks äärepealt käsi vahele jäänud. Ma ei oska kuidagi mõistuspäraselt kirjeldada, mismoodi neid kokku pannakse, saan ainult öelda, et nende ühinemist saatis väga vali ja väga lahe… vuhh!

      Kas te saate need koost lahti võtta?

      Ei ole õnnestunud. Selleks läheb ilmselt tarvis palju suuremat mehaanilist jõudu, kui meie käsutuses on. Pealegi ei tahtnud ma riskida eseme kahjustamisega. Pigem keskenduksin ülejäänud tükkide otsimisele. Tahaksin hirmsasti näha, milline terve keha välja näeb. Võime üritada tükke koost lahti võtta pärast seda, kui oleme keha tervenisti kokku pannud.

      Te siis arvate, et selliseid esemeid on veel kuhugi maetud?

      Jaa, muidugi! See on täielik piin, et me neid kohe kätte ei saa. Võib-olla olen ma liiga kannatamatu, aga ma ei kujuta ette, et neid ei ole olemas. Hea küll, neid võiks ju pidada mingiteks monumentideks või kunstiteosteks, kui me oleksime leidnud teise labakäe, pea, kas või labajala, kuid küünarvars ei ole ju säärane asi, mille võiks eraldiseisva objektina valmistada. Selles vallas pole ma СКАЧАТЬ