Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagunii aru ei saa. Seepeale ta lihtsalt naeratas. Muist alumisi hambaid oli puudu, aga tal olid ilmatu lahked silmad. Ma toibusin ja aitasin tal ennast istme küljest lahti harutada.

      Ta aitas mind pikkamisi välja, toetas mu käe oma õlgadele. Keegi haaras mul teisest käest kinni, üks noor tüdruk, ehk kuueteistaastane. Ta oli väga ilus. Ta vaatas muudkui maha, rääkis ainult natuke, kui mees tema poole pöördus. Võib-olla oli see neiu isa, võib-olla vanaisa. Nad panid mind helikopterist umbes saja jala kaugusele istuma ja mees andis mulle välipudelist vett juua. Noor tüdruk näitas mulle riidetükki ja viipas mu otsaesise poole. Kuna ma vastu ei vaielnud, pani ta märja riide mu parema silma peale. Võttis ära ja pani kähku kõrvale, lootes ilmselt, et ma verd ei märka.

      Kus oli teie teine piloot?

      Ega ma ei teadnud. Kulus paar minutit aega, enne kui ma avastasin, et helikopterist paar sammu tahapoole oli kogunenud mitu inimest. Nende nägusid ma ei eristanud, ainult varje türkiissinise valguse taustal. Tõusin püsti. Noor neiu kordas aina paari sõna – arvatavasti „ärge tõuske”. Hakkasin valguse poole astuma. Jõudsin tohutu kraatri servale, mis oli pistaatsiapõllu ära lõhkunud. Valgus oli väga ere.

      Mitchell oli kohalikega seal. Ta haaras mul käsivarrest kinni ja toetas selle oma õlgadele, siis võttis mul ümbert kinni. Tal oli vist siiralt hea meel mind näha. Ma isegi ei tea, mida me õieti vahtisime, aga see oli kõige aukartustäratavam asi, mida ma olen kunagi näinud.

      See meenutas tumedast metallist vaala – võib-olla oli see laev või allveelaev, kuigi tundus väiksevõitu. See oli sale ja voolujooneline nagu 747 kere, ent ilma ühegi nähtava avauseta, ilma propellerita. Meenutas pigem Itaalia kunstiteost kui mingit praktilist eset. Mööda pinda jooksid korrapäraste vahemaade järel türkiissinised sooned, mis moodustasid võrkja mustri.

      Kui kaua te seal olite?

      Ma ei tea. Võib-olla kümme minutit. Lõpuks tõid meid maa peale tagasi teiste kopterite hääled ja tuul, mis meile liiva näkku puhus. Kraatri ümbrusse laskus neli Black Hawki ja sealt tuli välja rohkem merejalaväelasi, kui ma jõudsin kokku lugeda. Nad viisid Mitchelli ja minu ühe helikopteri juurde ja me tõusime kohe õhku. Maha jäänud mehed hakkasid inimesi kraatrist eemale juhatama. Nägin, kuidas kaks merejalaväelast üritasid kohalikku politseid takistada, et need sündmuspaigale ei läheneks.

      Jah, see oli… kahetsusväärne… et kohalik võim asjasse sekkus. Olnuks palju lihtsam, kui nad oleksid mõni minut hiljem kohale jõudnud. Palun jätkake!

      Ongi kõik. Rohkem pole midagi rääkida. Mind viidi Türgi baasi laatsaretti. Tunni aja eest toodi mind siia silmaopile. Kuidas te üldse teada saite, et ma siin olen?

      On sel tähtsust?

      See vist tähendab, et te ei ütle. Kas te võite mulle vähemalt öelda, mis asi see oli?

      Riigidepartemang taotleb praegu Türgi valitsuselt luba, et toimetada kodumaale tagasi Teise maailmasõja aegne salajase õhusõiduki vrakk, mille leidsid Urfa provintsi kohalikud talunikud.

      Nalja teete! Minu kopter ei sadanud ju mingi vana lennukivraki peale taevast alla. Kas te tõesti arvate, et ma jään seda uskuma?

      Sellel, mida usute teie, ei ole praegu erilist tähtsust. Tähtis on see, mida usub Türgi valitsus. Nemad peavad uskuma, et me viime seitsmekümneaastase USA lennukivraki Ameerikasse tagasi.

      Mis see siis oli?

      Mida te Chief Mitchellist arvate?

      Kas te ei kavatsegi mu küsimusele vastata?

      …

      Mitchell on täitsa okei. Ta pidas ennast hästi ülal.

      Ma ei mõelnud seda. Mida te temast isiklikus plaanis arvate?

      Kuulge, ma oleksin äärepealt surma saanud, sest seal oli mingi suur helendav asjandus, mis täisrelvastuses Black Hawki helikopteri paari sekundiga suurelt kauguselt alla tõi. Kas teid tõesti huvitab, mida mina oma teisest piloodist isiklikus plaanis arvan?

      Huvitab küll. Ma tean väga hästi, et teie helikopter kukkus alla. Peaksin olema pime, kui ei näe, kui talumatu see teie jaoks on, et te õnnetuse põhjust ei tea. Kui aeg ei oleks nii napp, siis võiksime sel teemal paar tundi vestelda, et teie aimusi kinnitada, aga ma pean paraku varsti lahkuma.

      Minu küsimus võib tunduda teile tühine. Samas peate mõistma, et mina pääsen ligi tohutule hulgale informatsioonile, mis on teile kättesaamatu. Järelikult saate teie jutustada mulle üsna vähe sellist, mida mina veel ei tea. See, mida ma ei tea ja mida ma teie käest kuulda tahan, on just nimelt teie arvamus härra Mitchellist.

      Mida ma teile siis ütlema pean? Ma olin poolteist tundi temaga koos. Mõlemad oleme pärit Detroitist. Tema on minust kaks aastat vanem, aga me käisime vahepeal samades koolides. Tema meelest oli päris lahe kokkusattumus, et me lõpuks ühe linnu peale juhtusime. Talle meeldib kantrimuusika, mida mina silmaotsaski ei salli, ja kumbki meist ei usu, et Lions play-off’ideni jõuab. Kas see on teie jaoks piisavalt isiklik?

      Mis ta eesnimi on?

      Pole aimugi. Ryan vist. Kas te ütlete mulle lõpuks, mis asi see oli? Äkki oskate öelda, kas neid on veel kusagil ripakil?

      Suur tänu, et aega leidsite, preili Resnik…

      Oleksin äärepealt unustanud. Kui see teile midagi tähendab, siis ütles teie endine kaaspiloot muuhulgas ka seda, et te olete parim piloot, keda ta on kunagi kohanud.

      Fail nr 007

Intervjuu Enrico Fermi instituudi vanemteaduri doktor Rose Frankliniga, PhDAsukoht: Chicago ülikool, Chicago, IL

      Kas see võis olla Davise eksperiment?

      Ma ei tea. Kas võis? Mis on Davise eksperiment?

      Andke andeks! Ma räägin iseendaga. See on kindlasti argoon! Ma oleksin pidanud selle peale tulema. Minu isa töötas ju nii kaua kaevanduses.

      Millises kaevanduses? Ma tean, mis on argoon, kuid teie mõttekäik jääb mulle hämaraks.

      Kuuekümnendate lõpupoole korraldasid paar astrofüüsikut eksperimendi, mille käigus koguti ja loendati Päikeselt pärinevaid neutriinosid. Mäletan, et lugesin sellest lapsena. Et varjestada katset teiste kosmiliste nähtuste eest, ehitati peaaegu viie tuhande jala sügavusele maa alla suur bassein, mis lasti täis keemilise puhastuse vedelikku, ja seejärel jäädi põhimõtteliselt ootama, millal neutriinod vedelikku tabavad. Kui neutriino tabab kloori aatomit, muutub see argooni radioaktiivseks isotoobiks – argoon-37-ks, kui täpne olla. Iga natukese aja tagant lasti basseinist läbi heeliumimulle, et argoon kokku koguda ja tabatud aatomid üle lugeda. Ilus teadus – võeti midagi puhtteoreetilist ja muudeti see millekski käegakatsutavaks. Eksperiment kestis peaaegu kakskümmend viis aastat ja toimus Homestake’i kaevanduses, kus mu isa töötas, paari miili kaugusel kohast, kus ma käe pihku kukkusin. Vean kihla, et need esemed reageerivad argoonile.

      Ma ei ole füüsik, nagu te teate, aga…

      Ma ei tea teist mitte midagi.

      Noh, nüüd te siis teate, et ma ei ole füüsik. Igatahes tuli mulle mõte, et radioaktiivse aine kogus, mis suudab СКАЧАТЬ