Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud - Kerttu Rakke страница 13

Название: Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud

Автор: Kerttu Rakke

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949984039, 978-9985-9446-3-9

isbn:

СКАЧАТЬ hulga aja oli tal tore lastega koos mängida. Teada saada, et Martin on juurde õppinud uusi ning mitte üldse roppe väljendeid ja et Liisis peitub vajadusel tõeline rahusobitaja. Naerda laste kildude üle ja… avastada, et nii rõõmsalt poleks nad iial koos mänginud, kui Rain kodus oleks olnud.

      Äkki pole neile Raini üldse vajagi?

      Annika peletas selle mõtte endast eemale. Rain oli ju tema mees. Lastele pole mingit lahutuse-jama tarvis. Niigi on nad hapra närvisüsteemiga nagu tänapäeva lapsed kunagi.

      Rain tuli koju alles kell üheksa.

      „Miks lapsed veel ei maga?” küsis ta.

      „Kohe lähevad,” vabandas Annika ja saatis lapsed pesema. Õnneks oli nende mäng just otsa saanud. Täringumängu pooleli jätmisest oleks tekkinud probleem nii tänapäeva kui nõukogudeaegsetel lastel.

      „Noh, mis Liisi kodujoonistusest sai?” küsis Rain.

      „Mis kodu…” alustas Annika ja vakatas. „Ma ei tea, ma ei küsinud. Süüa tahad?”

      „Süüa, süüa… Ära kaldu teemast kõrvale. Ma ei saa aru, mis ema sa oled, üldse ei küsigi, kuidas lastel lasteaias läks. – Liis! Liis, tule siia!”

      Liis tuli hüpeldes kööki.

      „Räägi, mis kasvataja selle kohta ütles, et joonistus tegemata oli?”

      Liis jättis keksimise poole hüppe pealt. Seisis, ei öelnud sõnagi.

      „Noh, mis ta ütles?” küsis ka Annika.

      „Mitte midagi,” tuli mõne sekundi pärast vastus.

      „Kuidas „mitte midagi”? Midagi ikka ütles?” uuris Rain.

      Liis vaatas maha.

      „Räägi siis,” läks Annika Liisile murelikult lähemale. Liis uuris oma sõrmi ega vastanud midagi.

      „Kas kasvataja pahandas sinuga?” ärgitas Annika. „Räägi, mis juhtus.”

      „Ei pahandanud.”

      „Nagunii pahandas, muidu oleksid sa kohe öelnud, et midagi ei juhtunud,” oli Rain tark.

      „Ei pahandanud!” vaidles Liis vastu.

      „Ära valeta!” tõstis Rain häält ja tuli lähemale.

      Annika vedas ninaga.

      „Sul on lõhnad juures,” ütles ta Rainile.

      „Ja mis siis?”

      „Purjus peaga lapsi ei kasvatata.” See oli nende pere üks väheseid kindlaid põhimõtteid: napsuse peaga laste kallal ei õienda. Annika ja laste õnneks oli Rain ise selle põhimõtte ellu toonud, kuna ta ei andnud siiani andeks oma emale, kes lastevanemate koosolekult koju tulles viskas mõned pitsid viina hinge alla, enne kui poegadega koolist teadasaadut arutama hakkas. Viinast julgust saanud hooga.

      „Mine pesema ja magama, homme räägime,” saatis Annika Liisi köögist minema. „Süüa tõesti ei taha?” küsis ta siis Rainilt. See ei vastanud. Annika kehitas mõttes õlgu ja otsustas telekat vaatama minna. Midagi ikka peaks kusagilt tulema.

      „Ära mine kuhugi,” ütles Rain.

      „Mis on siis?” keeras Annika end ümber.

      „Hea küll, lastega ei õienda, aga sinuga võin ma ju ikka rääkida?”

      „Ainult ilusatest asjadest.”

      Rain naeris lühidalt ja võttis külmkapist ühe õlle. Annika hingas sügavalt. Asi ei olnud alkoholis – üks õlu ei saa mehele ju mitte midagi teha – lihtsalt kuri naer ja alkoholivajadus käisid Raini puhul käsikäes rusikasügelusega.

      „Ei tea, miks ma peaksin sinuga ilusatest asjadest rääkima?” tõmbas Rain välgumihkliga õllepudelilt korgi maha. „Sinu kätte ei saa isegi laste kasvatamist usaldada! Rikud lapsed enne ära kui nad kooli jõuavad. Mis sa arvad, mis inimene Liisist sedasi kasvada saab, kui ema isegi ei tunne huvi, kuidas tal lahenes mingi probleem?”

      Annika mõõtis Raini jaheda pilguga. Lauri oli tema jutust välja lugenud, et Rain ei oska teda hinnata. Tõepoolest – Annika nägi esimest korda oma elu sellise nurga alt. Ta oli mõelnud vihale, omanikuinstinktile ja raskele lapsepõlvele, ent iial polnud ta arvanud, et Rain lihtsalt ei oska teda hinnata.

      „Sa võiksid sporti teha,” ütles ta Rainile.

      „Mida?!”

      „Sporti. Mine kuhugi jõusaali ja pumpa lihaseid, siis pole seda negatiivset energiat, mida minu peal välja elada.”

      Selline ülbus oli vale käik, nagu ta kohe aru sai: paari sekundi pärast lendas ta vastu seina. Annika tõstis käsivarred näo ette ja kükitas maha – ta teadis, et sinist silma on suhteliselt keeruline märkamatuks meikida. Seejärel kuulis ta hoopide vahele, missugune ülbe lits ta on ning püüdis mitte valu tunda.

      Annika kükitas köögis veel mitu minutit pärast seda, kui Rain elutuppa telekat vaatama läks. Pea oli täiesti tühi, seal polnud mitte ühtegi mõtet. Pikkamisi ajas Annika end sirgu. Ei olnudki kõige hullem. Paar päeva annavad ribid tunda, nädala pärast on ka sinikad kadunud, teadis ta. See polnud aga selline teadmine, millega avalikult uhkustada.

      Tegelikult võis ju mingitpidi Rainist aru saada – igaüks oleks ju emotsionaalselt tasakaalutu, kui ei tea, kas järgmisel nädalal tööd on või mitte. Aga Rain, kes oli harjunud korralikult teenima ja muretult laristama – temale mõjus praegune madalseis kindlasti palju hullemini kui „igaühele”.

      Kolm aastat tagasi, siis, kui nad oma ridaelamuboksi ehitama hakkasid, läks neil mõni aeg päris hästi. Annika oli just tööd saanud, Rain ehitas „mustalt” rikkuritele maju. Ka nende kodu siseviimistluse olid Rain ja Annika koos teinud, ka info saadaoleva pinna kohta oli jõudnud nendeni just Raini tööandja kaudu. Lastele meeldis uues kohas, kõik tundus olevat hästi. Paraku ei saanud Rain kuidagi kuldsete kätega kiidelda ja nii kadusid haltuuraotsad üsna pea. Annika püüdis olla toetav naine. Oligi. See oli ju tema Rain, tema laste isa! Seda ei saanud unustada. Fakti, et ta ka ise aeg-ajalt „musti” otsi teeb (tuttavatele fie-dele aastaaruandeid näiteks), Annika Rainile öelda ei julgenud. Samuti ei avalikustanud ta oma kavalaid plaane ses osas, mismoodi nende pere võiks tulevikus oma elujärge parandada.

      Miks peaks üks naine alavääristama oma meest, kui tegelikult ei ole ju, mille üle kurta? Annikale isegi meeldis, et ta pere toitja oli. Nii oli vähemalt ülevaade sellest, mis toimub.

      Annika ajas end püsti ja liipas trepist üles.

      Martin seisis oma pimedas toas akna kõrval nurgas.

      „Mis sa teed siin?” küsis Annika.

      Martin ei vastanud. Annika astus paar sammu tema poole.

      „Ära tule!” kriiskas poiss.

      „Mis viga on?” imestas Annika.

      „Ära tule!” hüüdis Martin veelkord ja hakkas nutma. Annika pani tule põlema ja astus paar sammu Martini poole. Poiss karjus koleda häälega ja püüdis toast välja joosta. СКАЧАТЬ