Prussakad. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Prussakad - Jo Nesbø страница 5

Название: Prussakad

Автор: Jo Nesbø

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789985334317

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Lõpeta ära, Hole!” Waaleri nägu tõmbus ninajuure ümbert punaseks, kui nad jälgisid, kuidas Hole kõrisõlm raseerimata kaelal üles-alla jõnksus.

      „Rahul?” küsis Hole ja asetas tühja klaasi enda ette lauale.

      „Meie töö …”

      „ … selle peale ma vilistan.” Hole nööpis meremehekuue kinni. „Kui Mølleril midagi vaja on, siis helistagu või oodaku, kuni ma homme tööle tulen. Ma lähen nüüd koju ja loodan, et ei pea järgmise kaheteist tunni jooksul teie lõustu nägema. Minu härrad …”

      Harry ajas oma sada üheksakümmend sentimeetrit püsti ja tegi vaevu märgatava tugisammu.

      „Kuradi ülbe türa,” ütles Waaler ja kallutas tooli tahapoole. „Kuradi luuser. Oleks need leheneegrid, kes sust pärast Austraalia juhtumit kirjutasid, teadnud, et sul mune pole …”

      „Mune milleks, Waaler?” Hole naeratas üha. „Et peksta kongis vintis kuueteistaastasi selle eest, et nad kannavad punkarisoengut?”

      Noorem politseinik vilksas Waaleri poole vaadata. Politseikoolis oli eelmisel aastal sahistatud, et paar noort punkarit oli avalikus kohas õllejoomise eest kinni võetud ja arestikambris märga rätti seotud apelsinidega läbi tümitatud.

      „Politseinike solidaarsusest ei ole sa iial aru saanud, Hole,” sõnas Waaler. „Sina mõtled ainult enda peale. Kõik teavad, kes Vinderenis selle auto roolis istus ja miks hea politseinik oma pea vastu aiaposti puruks lõi. Sest sina oled joodik ja sõitsid purjuspäi, Hole. Ole õnnelik, et faktid kalevi alla lükati, sest kui poleks olnud vajadust arvestada perekonna tunnetega ja politsei …”

      Noorem politseinik oli veel roheline ja õppis iga päev midagi uut juurde. Sel õhtul õppis ta näiteks seda, et väga rumal on kedagi solvates tooliga kiikuda, sest see muudab su täiesti kaitsetuks, kui solvatu korraga ründab ja sulle paremsirge silmade vahele kupatab. Kuna Schrøderis tuleb tihti ette, et kukutakse laua alla, siis jätkus jutusumin pärast paarisekundilist vaikust uue hooga.

      Ta aitas Waaleri püsti ja nägi silmanurgast, kuidas Hole kuuehõlmad uksest välja lehvisid.

      „Sa sitikas, pole paha pärast kaheksat õlut, mis?” märkis ta tunnustavalt, kuid pani suu ruttu kinni, kui Waaleri pilgu tabas.

      Hooletul sammul traavis Harry mööda Dovregata kiilasjääd. Sõrmenukid ei valutanud, aga valu ja kahetsuse külastusaeg ongi ju alles varahommikul.

      Tööajal ta ei joonud. Veel mitte. Kuigi varem oli joonud ja doktor Aune ütles, et iga tagasilangus algab sealt, kus eelmine lõppes.

      Valgepäine ja prullakas Peter Ustinovi koopia oli naernud, nii et lõualott vabises, kui Harry talle selgitas, et hoiab oma vanast vaenlasest Jim Beamist kaugele ja joob vaid õlut. Sest õlu talle eriti ei meki.

      „Oled käinud läbi paksu ja vedela ja kohe, kui pudeli lahti teed, oled seal tagasi. Mingit keskteed ei ole, Harry.”

      Noh. Ta sai ikkagi kahe jala peal koju, tavaliselt ka riided seljast, ja jõudis ka tööle. Aga mitte alati polnud see nii olnud. Harry nimetas seda keskteeks. Ta vajas vaid veidi tuimastust, et saaks magada, muud midagi.

      Üks tüdruk teretas teda musta karvamütsi alt, kui ta möödus. Oli see mõni tuttav? Eelmisel aastal oli mitu inimest teda teretanud, eriti pärast intervjuud saates „Redaksjon 21”, kus Anne Grosvold oli temalt küsinud, mis tunne oli sarimõrvarit tulistada.

      „Noh. Märksa parem kui siin istuda ja säärastele küsimustele vastata,” oli ta muiates vastanud, ja sellest sai kevade hitt, kõige tsiteeritum väljend peale ühe poliitiku pärli „lambad on kenad loomakesed”.

      Harry pistis võtme välisukse lukuauku. Sofies gate. Miks ta sügisel Bisletisse oli kolinud, ei olnud talle ikka veel selge. Võib-olla sellepärast, et Tøyenis olid naabrid teda imelikult vahtima hakanud ja hoidnud distantsi, mida ta algul oli pidanud lugupidamiseks.

      Tühi temaga, siin jätsid naabrid ta rahule, aga tulid välja ja vaatasid, kas kõik on korras, kui tema jalg mõnel õhtul trepiastet ei tabanud ja ta, selg ees, alumisele trepimademele prantsatas.

      Tagurpidi prantsatamised olid alanud alles oktoobris, kui ta Søsi asjas tupikusse oli jooksnud. Siis oli temast otsekui õhk välja voolanud ja ta oli jälle hakanud und nägema. Ja ta teadis vaid üht viisi, kuidas unenägusid eemal hoida.

      Ta oli püüdnud end kokku võtta ja sõitnud koos Søsiga Raulandi suvilasse, aga õde oli pärast talle osaks saanud hirmsat vägistamist kinniseks muutunud ega naernud enam nii meelsasti kui varem. Siis oli Harry paar korda isale helistanud, aga jutuajamine ei võtnud vedu ja ta tajus, et isa tahab, et teda rahule jäetaks.

      Harry astus korterisse, sulges ukse, hüüdis, et on kodus ja noogutas rahulolevalt, kui vastust ei järgnenud. Kimäärid ilmuvad kõikvõimalikus kehastuses, aga kuni nad teda köögis ei oota, on mingi võimalus, et saab öösel rahulikult magada.

      4. PEATÜKK

      PAKANE RÜNDAS NII ÄKKI, kui Harry tänavapoolsest uksest välja astus, et ta tahtmatult ahhetas. Ta tõstis pilgu linnamajade vahel punetava taeva poole ja avas suu, et sapi ja Colgate’i haisu välja tuulutada.

      Holbergsi väljakul jõudis ta napilt trammile, mis tuli kolisedes mööda Welhavensgatet. Ta leidis istekoha ja lõi lahti Aftenposteni. Jälle pedofiil. Viimastel kuudel juba kolmas, kõik norralased, kes Tais teolt tabati.

      Juhtkirjas meenutati peaministri valimislubadust seksuaalkuritegude uurimist tõhustada, ka välismaal, ja tunti huvi, millal tohiks tulemusi näha.

      Seda kommenteerides tähendas riigisekretär Bjørn Askildsen peaministri büroost, et töötatakse ikka veel selle kallal, et Taiga norra pedofiilide kohapealseks uurimiseks kokkulepe saavutada, ja kohe, kui see jõustub, võib loota kiireid tulemusi.

      „Sellega ei kannata oodata!” märkis Aftenposteni toimetaja lõpetuseks. „Inimesed ootavad tegusid. Kuidas võib kristlik peaminister lubada sääraste sigaduste jätkumist!”

      „Sisse!”

      Harry avas ukse ja vaatas otse Bjarne Mølleri lahtisesse suhu, kui too end toolil sirutas, nii et ta pikad koivad kirjutuslaua alt välja ulatusid.

      „Kae, keda näha. Ma ootasin sind eile, Harry.”

      „Sain teate kätte.” Harry võttis istet. „Ma ei käi purjuspäi tööl. Ja vastupidi. See on minu kindel põhimõte.” See pidi kõlama irooniliselt.

      „Politseinik on ööpäev läbi politseinik, Harry, olgu kainelt või purjuspäi. Ma pidin Waalerile augu pähe rääkima, et ta sinu kohta kaebust ei esitaks.”

      Harry kehitas õlgu, andes mõista, et rohkem pole tal asja kohta midagi lisada.

      „Olgu, Harry, jätame selle sinnapaika. Mul on sulle üks tööots. Minu meelest pole sa seda ära teeninud, aga kavatsen selle sulle ikkagi anda.”

      „Kas see teeks sul meele heaks, kui ütlen, et ma ei taha seda?” küsis Harry.

      „Jäta see Marlowe’ joga, Harry, see ei sobi sulle,” vastas Møller järsult. Harry muigas. Ta teadis, et ta osakonnajuhatajale meeldib.

      „Ma pole veel öelnud, mis see on.”

      „Kuna СКАЧАТЬ