Prussakad. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Üks mees?”

      „Prefekt soovitas meile juba ühte nime ja ettepanek meeldib meile. Ta on teie alluv ja me kutsusime teid selleks välja, et te talle oma hinnangu annaksite. Nende vestluste põhjal, mida prefekt on oma Sydney kolleegiga pidanud, paistab, et ta tegi eelmisel aastal Inger Holteri mõrva lahendamisel silmapaistvat tööd.”

      „Ma lugesin seda möödunud aastal lehest,” märkis Askildsen. „Aukartustäratav. Ja see ongi meie mees?”

      Bjarne Møller neelatas. Politseiprefekt pani järelikult ette, et nad saadaksid Bangkokki Harry Hole. Prefekt oli ta selleks kohale kutsunud, et ta kinnitaks, et Harry Hole on parim, keda politseil on välja käia, ja et too on selle töö jaoks ideaalne inimene.

      Ta heitis pilgu lauas istujatele. Poliitika ja võimukoridorid. See oli mäng, millest ta mõhkugi ei taibanud, kuid mõistis, et kuidagiviisi mõjutab see tema isiklikku käekäiku. Talle oli just kohale jõudnud, et sel, mida ta praegu ütleb ja teeb, on tagajärjed tema edasisele karjäärile. Politseiprefekt oli Hole nime väljakäimisega pannud oma pea pakule. Tõenäoliselt olid kõrged ninad palunud Hole otseselt ülemuselt tema kutseoskustele kinnitust. Ta vaatas prefekti poole ja püüdis tolle pilku lahti mõtestada. Loomulikult võis juhtuda, et Hole asja untsu ei keera. Ja kui ta laidab nende mõtte maha, kas ei aseta see siis prefekti halba valgusesse? Tal palutaks soovitada kedagi teist, ja kas poleks siis pakul üksnes tema pea, kui kõnealune asja vussi keerab?

      Møller tõstis pilgu politseiprefekti pea kohal olevale maalile, kust Trygve Lie, ÜRO peasekretär, talle käskival pilgul otsa vaatas. Ka tema oli poliitik. Aknast nägi ta lamedas tuhmis talvevalguses linnamajade katuseid, Akershusi kindlust ja tuulelippu, mis Hotel Continentali tipus jäistes tuuleiilides võbises.

      Bjarne Møller teadis, et ta on tubli politseinik, aga see siin oli midagi muud ja selle mängu reegleid ta ei tundnud. Mis nõu isa talle andnud oleks? Tjaa, konstaabel Mølleril ei olnud kunagi tulnud poliitikaga tegemist teha. Kuid ta oli mõistnud, mis on selleks oluline, et temaga kuigivõrd arvestataks, ja keelanud pojal politseikooli astuda, kui too ei soorita esimest poolt juuraõpingutest enne. Ja ülejäänut pärast. Bjarne oli teinud, nagu isa käskis, ja pärast pidulikku ülikooli lõpuaktust oli isa muudkui köhatanud ja patsutanud teda turjale, kuni ta palus, et isa järele jätaks.

      „Hea ettepanek,” kuulis Bjarne Møller end valjusti ja selgesti lausumas.

      „Siis on hästi,” vastas Torhus. „Meil oli teie arvamust nii kiiresti vaja sellepärast, et asjaga on endastki mõista tuli takus. Jätku kõik muud tööd sinnapaika, ta sõidab hommepäev.”

      Noh, äkki ongi see niisugune tööots, mida Hole praegu vajab, mõtles Møller lootusrikkalt.

      „Kahju küll, et me nii tähtsa mehe teilt üle lööme,” sõnas Askildsen.

      Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller pidi end kokku võtma, et mitte naerma pahvatada.

      3. PEATÜKK

      NAD LEIDSID TA WALDEMAR THRANE tänavalt Schrøderi restoranist, vanast ja auväärsest joomakohast, mis asus Lääne- ja Ida-Oslo piiril. Kui aus olla, siis oli koht pigem vana kui auväärne. Auväärsus peitus põhiliselt selles, et linnaantikvaar oli arvanud heaks need pruunid täissuitsetatud ruumid muinsuskaitse alla võtta. Aga muinsuskaitseline staatus ei laienenud klientuurile, vanade taltumatute ja väljasuremisohus joodikute kambale, igavestele maakatest tudengitele ja allakäinud naisteküttidele, kelle „parim enne” oli ammu möödas.

      Kaks politseinikku leidsid vibaliku mehe istumas ühe vana maali all, mis kujutas Akeri kirikut, kui uksest kanduv tuulepahvak korraks suitsuloori kergitas. Heledad juuksed olid aetud nii lühikeseks, et seisid harjastena püsti, ning kõhna ja ilmeka näo kolmepäevases habemetüükas helkis halli, kuigi mees ei võinud olla vanem kui kolmekümnendate keskpaigas. Ta istus üksi ja rühikalt, meremehekuub seljas, nagu hakkaks just lahkuma. Nagu poleks tal mingit mõnu tema ees seisvast õllest, vaid see on töö, mis tuleb ära teha.

      „Nad ütlesid, et me su siit leiame,” ütles vanem tulijatest ja istus teisele poole lauda. „Mina olen nooremuurija Waaler.”

      „Kas näete toda seal nurgalauas?” küsis Hole pilku tõstmata.

      Waaler keeras pead ja märkas luidrat vanameest, kes põrnitses end edasi-tagasi õõtsutades punase veini klaasi. Paistis, nagu oleks tal külm.

      „Teda nimetatakse viimaseks mohikaanlaseks.”

      Hole pööras näo nende poole ja naeratas laialt. Tema silmad olid nagu sinivalged nipsukuulid, mida kattis punane soontevõrk, ja ta pilk kinnitus Waaleri rinnaesisele.

      „Sõjaaegne merekaru,” lausus ta püüdlikult täpse diktsiooniga.

      „Paari aasta eest olevat neid siin palju olnud, aga nüüd pole neid järel kuigi palju. Teda seal torpedeeriti sõja ajal kaks korda. Ta peab ennast surematuks. Eelmisel nädalal leidsin ma ta pärast kõrtsi sulgemist Glückstadgatalt lumehanges magamas. Läheduses polnud ühtki inimest, oli kottpime ja miinus kaheksateist kraadi. Kui ma talle elu sisse sakutasin, vaatas ta mulle otsa ja saatis mu kuradile.”

      Ta puhkes laginal naerma.

      „Kuula, Hole …”

      „Ma läksin eile õhtul ta laua juurde ja küsisin, kas ta mäletab, mis juhtus, ses mõttes, et ma päästsin ju ta külmasurmast. Teate, mis ta vastas?”

      „Møller tahab sind kätte saada, Hole.”

      „Ta ütles, et on surematu. „Sellest saan ma veel aru, et minusugust sõjaveterani selles kuradi riigis mitte kellelegi vaja ei ole,” ütles ta. „Aga see on küll kuradi lugu, et isegi püha Peetrus minuga tegemist ei taha teha.” Kuulsite? Isegi püha Peetrus …”

      „Meil on korraldus sind jaoskonda toimetada.”

      Uus klaas õlut maandus kolksti Hole ette lauale.

      „Paluks arvet, Nina,” ütles ta.

      „280,” vastas ettekandja, kes ei pidanud summat märkmetest järelegi vaatama.

      „Vaat kus tont,” pomises noorem politseinik.

      „See on täpne, Nina.”

      „Oi, aitäh.” Ja oligi läinud.

      „Linna parim teenindus,” selgitas Harry. „Vahel näeb ta sind isegi siis, kui sa mõlema käega ei vehi.”

      Waaler oli kõrvad taha tõmmanud, nii et nahk tõmbus otsmikul pingule ja tõi nähtavale veresoone, mis vonkles kui sinine madu.

      „Meil pole siin aega istuda ja joobnu loba kuulata, Hole. Ma soovitan sul jätta see klaas …”

      Hole oli juba klaasi ettevaatlikult huultele tõstnud ja rüüpas.

      Waaler kummardus üle laua lähemale ja püüdis oma häält summutada: „Ma tunnen sind, Hole. Ja sa ei meeldi mulle. Minu meelest oleks sind tulnud politseist ammu lahti lasta. Sinusuguste närude pärast kaotavad inimesed politsei vastu austuse. Aga me ei tulnud siia sellepärast. Me tulime sulle järele. Boss on kena inimene ja võib sulle anda veel ühe võimaluse.”

      Hole röhatas ja Waaler tõmbus ruttu tagasi.

      „Võimaluse СКАЧАТЬ