Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Stefanist peaaegu kümme aastat vanem, aga seda vanusevahet polnud tegelikult kunagi tunda. Algul ei saanud Stefan aru, mispärast ta sellesse naisesse kohe armus, millega too teda köitis. Hiljem mõistis ta, et asi oli selles, et naine oli täiesti tavaline. Ta võttis elu tõsiselt, kuid ei ajanud mitte midagi ülearu keeruliseks. Neil tekkis suhe ja Stefan koges esimest korda elus, et on võimeline tundma ühe naise vastu midagi enamat kui kirglikku iha. Naise nimi oli Elena ja ta elas Norrbys. Stefan veetis iga nädal mõne öö seal.

      Seal avastaski ta ühel hommikul vannitoas seistes, et tal on keele sisse tekkinud imelik mügar.

      Ta lõikas need mõtted läbi. Tema ees oli haigla. Väljas sadas endiselt uduvihma. Kell näitas 7.56. Ta läks haiglast mööda ja lisas sammu. Kui ta oli kord otsustanud kaks tiiru teha, siis nii ka sündigu.

      Kell oli pool üheksa, kui ta kohvikus istet võttis, ees kohvitass ja kohalik ajaleht. Aga leht jäi lugemata ja kohvitass puutumata.

      Tal oli suur hirm nahas, kui ta arstikabineti ukse taga seisis. Ta koputas ja astus sisse. Arst oli naissoost. Stefan püüdis arsti näost välja lugeda, mis teda ootab: surmaotsus või armuandmine. Arst naeratas, aga see ajas teda vaid segadusse. Kas see tuli ebakindlusest, kaastundest või kergendusest, et ei pea inimesele teatama, et tal on vähk?

      Ta istus teisele poole kirjutuslauda. Arst kohendas laual lebavaid pabereid.

      Hiljem seda meenutades oli Stefan tänulik, et arst kohe asja juurde asus.

      „Kahjuks on selgunud, et see mügar sinu keele sees on kasvaja.”

      Stefan noogutas ja neelatas. Seda oli ta kogu aeg teadnud, alates tollest hommikust Norrbys Elena juures. Tal on vähk.

      „Siirdeid ei paista olevat. Kuna jõudsime varakult jaole, saame kohe abinõud tarvitusele võtta.”

      „Mida see tähendab? Kas te lõikate keele ära?”

      „Ei, esialgu teeme kiiritusravi. Ja siis operatsiooni.”

      „Kas ma suren ära?”

      Stefan ei olnud oma küsimust valmis mõelnud. See oli talle hooga otsa tormanud ja ta ei suutnud seda peatada.

      „Vähk on alati tõsine asi,” vastas arst. „Aga me oskame sellega võidelda. Vähidiagnoos ei võrdu enam ammu surmaotsusega.”

*

      Ta istus arsti juures üle tunni aja. Kabinetist väljudes oli ta higist läbimärg. Sügaval tema kõhus oli üks punkt, mis oli täiesti külm. Valu, mis ei kõrvetanud. Aga tekitas sama tunde nagu psühhopaadi käed ümber kõri. Ta sundis end täiesti rahulikuks. Nüüd joob ta kohvi ja loeb kohalikku ajalehte. Seejärel otsustab, kas ta on surija või mitte.

      Aga kohalikku ajalehte ei olnud enam. Selle asemel võttis ta ühe õhtulehe. See täiesti külm sõlm oli tema sees kogu aeg olemas. Ta jõi kohvi ja sirvis ajalehte. Sõnu ja pilte, mis ununesid niipea, kui ta lehte keeras.

      Siis äratas miski tema tähelepanu. Nimi ühe pildi all. Pealkiri, mis teatas jõhkrast mõrvast. Ta jõllitas seda pilti ja nime. Herbert Molin, 76-aastane, endine politseinik.

      Ta lükkas ajalehe kähku eemale ja läks endale kohvi juurde kallama. Ta teadis, et see maksab kaks krooni, kuid ei vaevunud maksma. Tal oli vähk ja ta võis endale teatud vabadusi võtta. Üks mees, kes oli lohiseval sammul leti äärde tulnud, valas endale parajasti kohvi. Ta värises nii tugevasti, et tassi ei jõudnud suurt midagi. Stefan aitas teda. Mees vaatas talle tänulikult otsa.

      Laua juurde tagasi jõudes tõmbas ta ajalehe taas enda ette. Ta luges, mis seal kirjas oli, saamata õigupoolest aru, mida see tähendas.

      Kui ta politseikadetina Boråsi politseimajja saabus, esitleti teda vanimale ja kogenuimale kriminaalpolitseinikule Herbert Molinile. Paar aastat töötasid nad vägivallakuritegude osakonnas koos, kuni Molin pensionile läks. Stefan oli hiljem tihti tema peale mõelnud. Selle peale, kui pingsalt ta seoseid ja jälgi otsis. Paljud rääkisid temast selja taga halba. Aga Stefanile oli ta rikkalik teadmiste varasalv. Muu hulgas õpetas Molin, et tõelise kriminaalpolitseiniku kõige tähtsam ja kõige alahinnatum ressurss on vaist. Ja kogemuste lisandudes sai Stefan aru, et tal oli õigus.

      Herbert Molin oli erak. Stefan ei tundnud kedagi, kes oleks kunagi käinud tal külas – Brämbultsvägenil kohtumaja vastas asuvas eramajas. Mõni aasta pärast tema pensionile minekut oli Stefan juhuslikult kuulnud, et ta oli linnast ära kolinud. Aga keegi ei teadnud, kuhu.

      Stefan lükkas ajalehe kõrvale.

      Niisiis oli Herbert Molin kolinud Härjedalenisse. Ajalehe andmetel oli ta asunud elama üksikusse tallu paksu metsa sees. Ja seal oli ta jõhkralt mõrvatud. Ilmselget motiivi ei olnud. Ka tapjast ei olnud jälgegi. Mõrv oli toime pandud mitu päeva tagasi, aga arstivisiidi-eelse ärevuse tõttu oli Stefan end ülejäänud maailmast isoleerinud ja uudis jõudis temani alles nüüd, selle kapsaks loetud õhtulehe kaudu.

      Ta tõusis tõtakalt laua äärest püsti. Praegu piisas talle omaenda surelikkusest. Ta väljus haiglast. Väljas tibutas endiselt uduvihma. Ta tõmbas jopehõlmad koomale ja hakkas kesklinna poole minema. Herbert Molin oli surnud. Ja talle endale oli teatatud, et ta kuulub nüüd nende inimeste hulka, kelle aeg võib olla piiratud. Ta oli kolmekümne seitsme aastane ja polnud vanadusele kunagi eriti mõelnud. Nüüd oli äkitselt tunne, et kõik uksed on tema ees suletud. Justkui oleks ta paadiga avamerel viibinud ja siis äkki paisatud kitsasse, kõrgetest kaljuseintest ümbritsetud lahte. Ta seisatas kõnniteel ja hingas järsult sisse. Vähe sellest, et tal oli hirm. Tal oli ka tunne, et teda tahetakse petta. Seda teeb miski, mis on nähtamatult ja märkamatult tema kehasse tunginud ja püüab teda nüüd hävitada.

      Talle tundus ka tobe, et ta peab inimestele seletama, miks tal on vähk just keeles.

      Vähki tuleb inimestel ikka ette, sellest räägitakse sageli. Aga keelevähk?

      Ta kõndis edasi. Et endale aega anda, otsustas ta hoida pea täiesti tühi, kuni jõuab gümnaasiumi juurde. Seal otsustab ta, mida teha. Arst oli andnud talle järgmiseks päevaks aja täiendavate proovide võtmiseks. Ta oli ka pikendanud Stefani haiguslehte esialgu kuu aja võrra. Kiiritusravi pidi algama kolme nädala pärast.

      Teatri sissepääsu juures seisid mõned kostüümides ja parukatega näitlejad ja lasksid endast pilti teha. Nad olid noored ja naersid väga valjusti. Stefan Lindman ei olnud kordagi Boråsi teatrisse sattunud. Ta polnud üldse kunagi teatris käinud. Näitlejate naeru kuuldes kiirendas ta sammu.

      Ta läks linnaraamatukokku ja võttis ajakirjanduse saalis istet. Üks vana mees sirvis kirillitsas ajalehte. Stefan oli huupi haaranud ringrajasõidu-teemalise ajakirja, enne kui maha istus. Ta varjas end selle taga. Vahtis mootorrattapilti ja püüdis otsusele jõuda.

      Arst oli öelnud, et ta ei sure. Igatahes mitte kohe.

      Samas taipas ta, et on oht, et kasvaja suureneb ning vähk võib siiretena levida. Sellest tuleb kahevõitlus. Ta kas võidab või kaotab. Seis ei saa viiki jääda.

      Ta vahtis mootorratast ja mõtles, et esimest korda üle mitme aasta tunneb ta emast puudust. Emaga saaks ta rääkida. Nüüd ei ole tal kedagi. Mõte, et ta võiks Elenale südant puistata, tundus äkitselt võõrastav. Miks? Ta ei saanud sellest aru. Kui üldse on kedagi, kellega ta peaks rääkima ja kes võiks talle toeks olla, siis just tema. Ometi ei suutnud ta Elenale helistada. Ta justkui häbenes naisele rääkida, et tal on vähk. Ta polnud Elenale sedagi öelnud, et tal haiglasse asja on.

      Ta sirvis aeglaselt lehti, kus olid mootorrataste СКАЧАТЬ