Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lendu. Giuseppe silmitses oma joonist. Seejärel tõi ta reha, mis oli kuuris, nagu ta teadis. Ta tegi majaesise maapinna siledaks. Vaatas oma töö üle ja vajutas siis verejälgede joonise järgi oma jalad kõvasti kruusa sisse. Ta astus kõrvale ja vaatas. Tegi tiiru jälgede ümber ja vaatas neid mitmest kandist. Seejärel asetas oma jalad ettevaatlikult jälgedesse ja liikus aeglaselt. Ta kordas liigutusi, nüüd kiiremini ja pisut kõverdatud põlvedega.

      Siis sai ta aru, mis tema ees on.

      Üks ekspert tuli trepile ja pani suitsu põlema. Ta silmitses jälgi kruusal.

      „Mis sa teed?”

      „Uurin üht teooriat. Mida sa näed?”

      „Jalajälgi kruusal. Nende jälgede koopiat, mis toas on.”

      „Muud ei midagi?”

      „Ei.”

      Giuseppe noogutas. Teine ekspert tuli välja. Tal oli termos käes.

      „Kas CD-mängijas polnud mitte plaat sees?” küsis Giuseppe.

      „Oli küll,” vastas termosega ekspert.

      „Mis muusika see oli?”

      Ekspert andis termose kolleegi kätte ja läks majja. Ta oli varsti tagasi.

      „Argentiina muusika. Orkester. Ma ei oska seda nime hääldada.”

      Giuseppe kõndis veel ühe tiiru ümber kruusal olevate jälgede. Eksperdid tegid teda vaadates suitsu ja jõid kohvi.

      „Kas te tangot tantsida oskate?” küsis ta.

      „Mitte eriti. Miks sa küsid?”

      Seda ütles termosega mees.

      „Sest meie ees on tangosammud. Umbes nagu lapsepõlves tantsukoolis. Õpetaja kinnitas teibiga põrandale jalajäljed, mille järgi tuli liikuda. See on tango.”

      Oma väite tõestamiseks hakkas Giuseppe ümisema üht tangot, mille pealkirja ta ei teadnud. Samal ajal liikus ta mööda kruusa. Sammud klappisid.

      „Niisiis on toas põrandal tangosammud. Keegi vedas Molini kaasa ja asetas tema veriseid jalgu põrandale nagu tantsutunnis.”

      Eksperdid vahtisid teda umbusklikult, kuid taipasid, et tal on õigus. Nad läksid koos tagasi majja.

      „Tango,” ütles Giuseppe. „Kindel värk. See, kes Molini tappis, tantsis temaga tangot.”

      Vaikides silmitsesid nad verejälgi põrandal.

      „Küsimus on ainult, kes,” sõnas Giuseppe, kui ta jälle suu lahti tegi. „Küsimus on, kes tantsib surnud mehega?”

      4

      Stefan Lindman tundis üha selgemalt, et tema keha on varsti verest tühi. Olgugi et laborandid käisid temaga väga ettevaatlikult ümber, oleks ta nagu aina jõuetumaks jäänud. Proovide andmiseks veetis ta mitu tundi päevas haiglas. Ta vestles ka veel kaks korda arstiga. Mõlemal korral mõtles ta, et tal on hulk küsimusi, millele ta vastuseid soovib, aga need jäid esitamata. Südamepõhjas teadis ta, et soovib vastust ainult ühele küsimusele. Kas ta jääb ellu või mitte? Ja kui sellele küsimusele ei ole võimalik midagi kindlat vastata, kui palju aega saab arst talle garanteerida? Kusagilt oli ta lugenud, et surm on rätsep, kes nähtamatult ja vaikselt võtab mõõte inimese viimse rüü jaoks. Isegi kui ta jääb ellu, oli tal tunne, nagu oleks tema aeg ära mõõdetud – liiga vara.

      Teise päeva õhtul läks ta Dalbogatanile Elena juurde. Ta ei olnud ette helistanud, kuigi tavaliselt helistas. Niipea kui mees lävele ilmus, sai Elena aru, et midagi on juhtunud. Stefan oli püüdnud otsusele jõuda, kas rääkida või mitte. Aga uksekella helistades oli ta ikka veel kahevahel. Ta oli vaevu jõudnud jope varna riputada, kui naine küsis, mis juhtunud on.

      „Ma olen haige,” vastas ta.

      „Haige?”

      „Mul on vähk.”

      Seejärel polnud tal enam millegi taha pugeda. Nüüd võis ta sama hästi kõik otse välja laduda. Tal oli vaja kellelegi südant puistata ja peale Elena ei olnud tal kedagi. Nad istusid tol ööl kaua üleval ja Elena oli küllalt tark, et mitte üritada teda lohutada. Mehel oli vaja julgust. Elena tõi talle peegli ja ütles, et ta näeb ju ise, et seal istub elus inimene, mitte mingi surnu, ja just niimoodi peabki ta mõtlema. Stefan jäi ööseks sinna ja lebas veel kaua ärkvel, kui naine oli magama jäänud.

      Koidu ajal tõusis ta ettevaatlikult, et Elenat mitte äratada, ja väljus vaikselt korterist. Aga ta ei läinud otseteed Allégatanile tagasi. Ta tegi pika ringi ümber Ramna järve ega pööranud enne kodu poole, kui oli juba Druveforsis. Arst oli öelnud, et täna saavad nad proovide võtmisega ühele poole. Stefan oli küsinud, kas ta võib ära käia, võib-olla välismaal, enne kui ravi pihta hakkab, ja arst oli vastanud, et tehku, mida tahab. Jõudnud koju, jõi Stefan tassi kohvi ja kuulas automaatvastajat. Elena oli hakanud muretsema, kui oli ärgates näinud, et ta on kadunud.

      Veidi pärast kella kümmet läks ta Västerlånggatanil asuvase reisibüroosse. Ta istus diivanile ja hakkas reisikatalooge sirvima. Ta oli juba peaaegu otsustanud Mallorcale sõita, kui talle tuli taas meelde Herbert Molin. Äkitselt teadis ta, mida teha. Ta ei sõida Mallorcale. Seal kõnniks ta ainult võõraste inimeste seas ringi ja ketraks oma peas seda, mis on juhtunud ja mis nüüd edasi saab. Kui ta sõidaks hoopis Härjedalenisse, poleks tema üksildus küll väiksem, sest ka seal ei tunne ta kedagi. Aga ta saaks seal siiski pühenduda millelegi, mis ei ole tema endaga seotud. Ta ei teadnud õieti isegi, mida ta seal tegema hakkab. Aga ta väljus reisibüroost ja läks Stora Torgetil asuvasse raamatupoodi ning ostis Jämtlandi lääni kaardi. Jõudnud koju, laotas ta selle köögilauale laiali. Ta mõtles, et Härjedalenisse sõidab ta nii kaksteist-viisteist tundi. Kui ta ära väsib, saab kuskil tee ääres ööbida.

      Pärast lõunat käis ta veel korra haiglas viimaseid proove andmas. Arst oli juba teatanud talle aja, millal ta peab tagasi tulema ja ravi alustama. Stefan oli selle oma kalendrisse kirja pannud, tavapärase nurgelise käekirjaga, justkui oleks üles märkinud oma puhkuse või kellegi sünnipäeva. Reede, 19. november. Kell 8.15.

      Jõudnud koju, pakkis ta asjad. Otsis tekstitelevisioonist välja rubriigi „Ilm” ja nägi, et Östersundis tuleb järgmisel päeval viis kuni kümme kraadi sooja. Ta oletas, et Östersundi ja Svegi vahel pole suurt vahet. Enne magamaminekut mõtles ta, et peaks Elenale oma ärasõidust rääkima. Naine hakkab muretsema, kui ta lihtsalt ära kaob. Aga ta ei kiirustanud sellega. Tal on mobiiltelefon kaasas ja Elenal on number olemas. Äkki ta tahabki, et Elena muretsema hakkaks? Justkui maksaks ta süütule inimesele selle eest kätte, et on haigeks jäänud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой СКАЧАТЬ