Soomussüda. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Kahe. See oli quinella. Tuleb valida kaks hobust, kes esimeseks ja teiseks tulevad, ükskõik kumb võidab.”

      „Ja te laenasite raha Triaadilt?”

      Esimest korda märkas Kaja Harry pilgus üllatust.

      „Mis põhjusel peaks üks tõsine Hiina kuritegelik kartell laenama raha oopiumi suitsetavale välismaalasele, kel ei ole midagi kaotada?”

      „Noh,” ütles Harry ja õngitses pakist sigareti. „Välismaalasel on Happy Valley traavirajal kolmel esimesel nädalal peale passi tembeldamist õigus pääseda VIP-looži.” Ta sai sigareti põlema ja puhus suitsu laeventilaatori poole, mis tiirles nii aeglaselt, et kärbsed sellega karusselli sõitsid. „Seal on riietusele ranged nõuded, nii et lasin endale ülikonna õmmelda. Kahest esimesest nädalast piisas, et maitse suhu saada. Ma tutvusin Herman Kluitiga, lõuna-aafriklasega, kes üheksakümnendatel Aafrikas mineraalidega pururikkaks sai. Tema õpetas mulle, kuidas stiilselt suuri summasid kaotada. Mulle lihtsalt istus see. Kolmandal nädalal jooksupäeva eelõhtul olin kutsutud õhtusöögile Kluiti poole, kes lõbustas külalisi sellega, et demonstreeris oma Gomast pärit Aafrika piinariistade kollektsiooni. Ja seal sain ma Kluiti autojuhilt siseinfot. Ühe jooksu favoriit oli viga saanud, aga see vaikiti maha, sest ta pidi siiski starti ilmuma. Nõks oli selles, et suksu oli nii kindel favoriit, et sellest oleks tulnud minus pool, see tähendab, et tema peale mängides poleks raha teeninud. Seevastu võis teenida kavaldades ja raha mõne teise suksu peale pannes. Näiteks quinella’dega. Aga mõistagi oli selleks vaja tublisti kapitali, et tehing sisse tooks. Ma sain Kluitilt laenu – tagatiseks mu aus nägu ja rätsepaülikond.” Harry takseeris hõõguvat sigaretiotsa ja näis, nagu paneks see mõte ta muigama.

      „Ja siis?” küsis Kaja.

      „Ja favoriit võitis kuue kehapikkusega.” Harry kehitas õlgu. „Kui ma Kluitile seletasin, et olen paljas nagu püksinööp, paistis tal minust siiralt kahju olevat ja ta seletas viisakalt, et ärimehena peab ta oma äripõhimõtetele kindlaks jääma. Ta kinnitas mulle, et need ei sisalda Kongo piinariistade kasutamist, vaid lihtsalt võla alla omahinna Triaadile müümist. Ja ta tunnistas, et see pole põrmugi parem. Aga minu puhul lubas ta müümisega oodata kolmkümmend kuus tundi, et jõuaksin Hongkongist lahkuda.”

      „Aga te ei lahkunud?”

      „Ma olen vahel pika taibuga.”

      „Ja mis siis sai?”

      Harry laotas käsi. „See. Chungking.”

      „Ja tulevikuplaanid?”

      Harry kehitas õlgu ja kustutas koni. Ning Kaja mõte liikus Sex Pistolsi Sid Viciousiga plaadiümbrisele, mida Even talle näidanud oli. Ning taustal mängis muusika: „No fu-ture, no fu-ture.”

      Harry kustutas koni. „Nüüd tead, mis vaja, Kaja Solness.”

      „Vaja?” Kaja kortsutas kulmu. „Ma ei saa aru.”

      „Ei saa või?” Harry tõusis. „Kas sa arvasid, et ma jahvatan oopiumist ja võlast ainult sellepärast, et olen üksildane norralane, kes on viimaks kaasmaalast kohanud?”

      Kaja ei vastanud.

      „Hoopis sellepärast, et ma tahan, et sa mõistaksid: mina ei ole see mees, keda te vajate. Nii et sa ei pruugi koju tagasi sõita teadmisega, et ei saanud oma tööga hakkama. Nii et sa ei satu enam trepikodades jamadesse ja mina võin magada rahulikult ega pea kartma, et sa võlausaldajad mu jälgedele juhatad.”

      Kaja vaatas mehele otsa. Harrys oli midagi ranget ja askeetlikku, mille vastu rääkis silmis tantsiv lõbus tuluke, mis ütles, et kõike ei maksa võtta puhta kullana. Või õigemini: et tal pole sooja ega külma.

      „Oodake.” Kaja tegi koti lahti, võttis sealt punase raamatukese, ulatas mehele ja jälgis selle mõju. Ta nägi, kuidas jahmatus levis üle mehe näo, kui too raamatukest lehitses.

      „Kurat küll, see näeb välja nagu mu ehtne pass.”

      „See ongi.”

      „Vaevalt mõrvarühma eelarve seda võimaldas.”

      „Teie võla kurss on langenud,” valetas Kaja. „Ma sain allahindlust.”

      „Ma loodan seda sinu pärast, sest mina küll Oslosse tulla ei kavatse.”

      Kaja vahtis teda üksisilmi. Närveeris. Sest pääsu ei olnud. Ta oli sunnitud käima välja viimase kaardi, mille kohta Gunnar Hagen oli öelnud, et ta jätaks selle kõige lõpuks, kui vana sokk sõrad vastu ajab.

      „Üks asi on veel,” lausus Kaja ja võttis hoogu.

      Harry kulm kerkis – võib-olla tajus ta midagi naise toonis.

      „Asi on teie isas, Harry.” Kaja märkas, et kasutab automaatselt mehe eesnime. Ta ütles endale, et see on ausalt mõeldud ja mitte efekti pärast.

      „Minu isas?” Harry kordas seda niisugusel toonil, nagu imestaks, et tal üldse isa on.

      „Jah. Me võtsime temaga ühendust, et uurida, kus te viibite. Tuli välja, et ta on haige.”

      Kaja lõi pilgu lauaplaadile.

      Ta kuulis Harry hingetõmbeid. Mehe hääl oli jälle rögisev. „Tõsiselt haige?”

      „Jah. Ja mul on kahju, et mina selle sõnumi pidin tooma.”

      Naine ei julgenud ikka veel pilku tõsta. Tundis häbi. Ootas. Kuulas Li Yuani leti tagant telekast kostvat luikavat Kantoni murret. Neelatas ja ootas. Tal oli õige pea vaja magada.

      „Millal lennuk läheb?”

      „Kell kaheksa,” ütles Kaja. „Ma sõidan kolme tunni pärast siia maja ette.”

      „Ma saan ise tuldud, pean enne üht-teist joonde ajama.”

      Harry sirutas ette lahtise pihu. Kaja vaatas teda küsivalt. „Mul on selleks passi vaja. Ja sa peaksid sööma. Natuke liha luudele.”

      Kaja kõhkles. Siis ulatas ta passi ja lennupileti.

      „Ma usaldan teid,” ütles ta.

      Harry vaatas naist ilmetul pilgul.

      Järgmisel hetkel oli ta kadunud.

      Värava C4 kohal asuv kell Chek Lap Koki lennujaamas näitas kolmveerand kaheksa ja Kaja oli lootuse kaotanud. Mõistagi jätab Harry tulemata. Haavatud loomadel ja inimestel on loomupärane refleks pugeda peitu. Ja Harry Hole oli vaieldamatult haavatud. Lumememme juhtumi aruanded olid naiste mõrvu üksikasjaliselt kirjeldanud. Aga Gunnar Hagen oli talle lisaks rääkinud seda, mida seal kirjas polnud. Kuidas Harry Hole ekskallim Rakel ja tolle poeg Oleg olid sattunud hullumeelse mõrtsuka küüsi. Ning et Rakel kolis pojaga otsekohe välismaale, kui lugu läbi sai. Ning Harry esitas lahkumisavalduse ja läks oma teed. Ta oli hoopis rohkem haavatud, kui Kaja oli arvanud.

      Kaja oli juba esitanud pardakaardi, sammus trapi poole ja mõtles tasapisi, kuidas luhtunud ülesande aruannet sõnastada, kui nägi, kuidas Harry läheneb sörkides läbi terminalihoone langeva viilitise päikesepaiste. Õlal oli tal lihtne riidest märss, käes tax-free kilekott ja suus sigaret, mida СКАЧАТЬ