Soomussüda. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mees ei vastanud. Kaja ootas, kuulatades samal ajal mehe hingamist ning tilkuva vee ohkavaid patsatusi. Siis lõi mees silmad lahti, hõõrus end parema kõrva alt ja ajas ennast küünarnukkidele:

      „Kas sul suitsu on?”

      Kaja raputas pead. Mees viskas lina pealt, tõusis ja astus riidekapi juurde. Inimese kohta, kes on veetnud üle poole aasta subtroopilises kliimas, paistis ta üllatavalt kahvatu ja nii kõhn, et isegi selja tagant võis roideid näha. Kehaehituse põhjal võis oletada, et ta oli kunagi olnud atleetlik, aga nüüd paistsid kõhetunud lihased ta valge naha all kui teravad varjud. Ta avas kapiukse. Kaja nägi üllatunult, et riided on piinliku hoolega kokku lapitud. Mees pani T-särgi selga ja jalga teksad, needsamad, mis tal eelmisel päeval jalas olid olnud, ning õngitses suure vaevaga taskust kägardunud suitsupaki.

      Ta pani plätud jalga, möödus Kajast ning klõpsutas välgumihkliga.

      „Tule,” ütles ta möödudes vaikselt. „Õhtusöök.”

      Kell oli pool kolm öösel. Poodidele ja Chungkingi söögikohtadele olid hallid raudkardinad ette tõmmatud. Aga mitte Li Yuani juures.

      „Nii et kuidas te Hongkongi sattusite?” küsis Kaja ja vaatas Harryt, kes kugistas valgest supikausist läikivaid klaasnuudleid peenutsemata, kuid tõhusalt.

      „Lendasin. On sul külm?”

      Kaja tõmbas käed automaatselt istumise alt välja. „Aga miks siia?”

      „Ma olin teel Manilasse. Hongkongis pidi olema vahepeatus.”

      „Filipiinid. Miks sinna?”

      „Et hüpata vulkaanikraatrisse.”

      „Millisesse neist?”

      „Noh. Milliste nimesid sa tead?”

      „Mitte ühegi. Ma olen ainult lugenud, et neid on palju. Kas osa neist ei ole … ee … Luzonil?”

      „Pole paha. Seal on kokku kaheksateist vulkaani ja kolm neist asuvad Luzonil. Ma kavatsesin Mount Mayoni otsa ronida. Kaks tuhat viissada meetrit. Koonusvulkaan.”

      „Järskude nõlvadega vulkaan, mis on purske järel laavast kihtkihilt moodustunud.”

      Harry katkestas söömise ja vaatas teda. „Uusaja pursked?”

      „Palju. Kolmkümmend?”

      „Ametlikel andmetel alates 1616. aastast nelikümmend seitse. Viimane 2002. Võib vastutusele võtta vähemalt kolme tuhande mõrva eest.”

      „Mis juhtus?”

      „Ei pidanud survele vastu.”

      „Ma mõtlen teiega.”

      „Ma räägingi endast.” Kaja arvas nägevat vaevumärgatavat naeratust. „Ma langesin tsüklisse ja kukkusin lennukis jooma. Mul kästi Hongkongis pardalt lahkuda.”

      „Manilasse läheb teisigi lennukeid.”

      „Ma mõistsin, et kui välja arvata vulkaanid, siis pole Manilas midagi sellist, mida ka Hongkongist ei leiaks.”

      „Nagu näiteks?”

      „Nagu näiteks kaugus Norrast.”

      Kaja noogutas. Ta oli lugenud Lumememme juhtumi aruandeid.

      „Ja mis kõige tähtsam,” ütles Harry ja osutas pulgaga. „Neil on Li Yuani klaasnuudlid. Proovi. See on küllalt hea põhjus, et kodakondsust paluda.”

      „See ja oopium?”

      Polnud Kaja stiil nii otse öelda, aga ta teadis, et peab oma loomupärase häbelikkuse maha suruma, sest see on ta ainus võimalus teha seda, milleks ta tulnud oli.

      Harry kehitas õlgu ja keskendus taas klaasnuudlitele.

      „Kas te suitsetate järjekindlalt oopiumi?”

      „Ebajärjekindlalt.”

      „Ja miks te seda teete?”

      Harry vastas täis suuga: „Et mitte juua. Ma olen joodik. Manilaga võrreldes on see muuseas veel üks Hongkongi eelis. Väiksemad karistused narkootikumide eest. Ja puhtamad vanglad.”

      „Seda alkoholi asja ma teadsin, aga kas te olete narkomaan?”

      „Defineeri narkomaani.”

      „Kas te peate seda tarvitama?”

      „Ei, aga ma tahan seda tarvitada.”

      „Sest?”

      „Tuimestus. See kõlab nagu tööintervjuu töö jaoks, mida ma ei taha, Solness. Kas sa oled oopiumi suitsetanud?”

      Kaja raputas pead. Ta oli paar korda marihuaanat proovinud, kui seljakotituristina Lõuna-Ameerikas käis, aga see ei meeldinud talle eriti.

      „Aga hiinlased küll on. Kakssada aastat tagasi importisid britid oopiumi Indiast, et kaubandusbilanssi parandada. Nad tegid pool Hiinat narkariteks nigu niuhti.” Ta lõi vaba käega nipsu. „Ja kui Hiina võimud siis mõistlikult oopiumi keelustasid, alustasid britid sõda oma õiguse eest Hiina tervenisti uimastada. Kujuta ette, et Kolumbia hakkaks New Yorki pommitama, sest ameeriklased konfiskeerisid piiril natuke kokaiini.”

      „Mis selle jutu mõte on?”

      „Et mina kui eurooplane pean enda kohuseks tõmmata ära mingi osa sellest nuhtlusest, mida me siia riiki oleme toimetanud.”

      Kaja kuulis ennast naermas. Tal oli tõesti vaja magada.

      „Ma jälitasin teid, kui te kraami ostmas käisite,” lausus ta. „Ma nägin, kuidas te seda teete. Raha oli lutipudelis, kui te selle maha panite. Ja pärast oopium, eks?”

      „Mm,” vastas Harry, suu täis nuudleid. „Oled sa narkos töötanud?”

      Kaja raputas pead. „Miks lutipudel?”

      Harry tõstis käed üle pea. Supikauss tema ees oli tühi. „Oopium haiseb jubedalt. Kui sul on kuulike taskus või fooliumis, on narkokoertel naljaasi sind isegi suurest rahvamassist kätte leida. Ja lutipudeleid poodi tagasi ei võeta, nii et pole karta, et mõni laps või joodik selle poole tehingu pealt juhuslikult pihta paneks. Nii on juhtunud.”

      Kaja noogutas pikkamisi. Mees on nüüd hakanud üles sulama, tuleb rauda edasi taguda. Kõik, kes pool aastat emakeelt pole rääkinud, muutuvad kaasmaalast kohates jutukaks. See on loomulik. Tuleb rauda edasi taguda.

      „Teile meeldivad hobused?”

      Harry näris hambaorki. „Tegelikult mitte. Nad on nii kuradima tujukad.”

      „Aga teile meeldib nende peale kihla vedada?”

      „Meeldib jah, aga hasartmängusõltuvus ei kuulu mu pahede hulka.”

      Harry naeratas ja jälle märkas Kaja, kuidas naeratus meest muutis, tegi ta inimlikuks, ligipääsetavaks, poisilikuks. Ja talle meenus Melden Row kohal СКАЧАТЬ