Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingid sõdalased, ainult orjapidajad hobustel.”

      „Just nii,” nõustus Dany. „Ma arvan, et peaksime ründama kolmest küljest. Hall Tõuk, sinu Rikkumatud annavad neile löögi paremalt ja vasakult, minu kod aga murravad minu ratsaväekiiluga nende keskrindest läbi. Sõdurorjad ei suuda ratsudel dothrakkidele vastu seista.” Ta naeratas. „Aga mõistagi olen ma vaid nooruke neid ega tea suurt sõjaasjust. Mida arvate teie, head isandad?”

      „Mina arvan, et te olete Rhaegar Targaryeni õde,” sõnas ser Jorah nukra naeratusevine saatel.

      „Jah, ja lisaks ka kuninganna,” ütles Arstan Valgehabe.

      Kõigi üksikasjade läbiarutamiseks kulus tund aega. Nüüd algab kõige ohtlikum aeg, mõtles Dany, kui tema väepealikud käske täide viima läksid. Ta võis vaid palvetada, et ööpimedus varjab tema ettevalmistusi vaenlase eest.

      Veidi enne keskööd sai ta ehmatuse osaliseks, kui ser Jorah Belwas Tugevast mööda telki trügis. „Rikkumatud püüdsid kinni ühe sõjasulase, kes üritas laagrisse hiilida.”

      „Salakuulaja?” Dany kohkus. Kui üks kinni püüti, siis kui mitu teist oli ehk juba minema lipsanud?

      „Ta väidab, et tuli kingitusi tooma. See on see kollane siniste juustega narr.”

      Daario Naharis. „Ah tema. Ma kuulan ta siis ära.”

      Kui pagulasrüütel Daario kohale tõi, küsis Dany endalt, kas leidub veel kahte erinevamat meest. Tüüroslane oli sale, ser Jorah jässakas; üks nõtke, teine turd; ühel lehvivad kiharad, teisel hõrenevad juuksed; sõjasulasel sile nahk, Mormontil karvane. Ja Dany rüütel rõivastus lihtsalt, tolle teise kõrval aga oleks paabulindki kahvatanud, ehkki ta oli selle käigu puhuks oma uhkete erekollaste riiete peale tõmmanud paksu musta mantli. Tema õlal rippus raske lõuendist kott.

      „Khaleesi,” hõiskas ta, „ma toon kingitusi ja häid sõnumeid. Tormivaresed on teie.” Kui ta naeratas, välgatas tema suus kuldhammas. „Ja Daario Naharis samuti!”

      Dany kahtles. Kui see tüüroslane oli tulnud maad kuulama, siis võis see väide olla vaid meeleheitlik salanõu oma pea päästmiseks. „Mida Prendahl na Ghezn ja Sallor selle peale ütlevad?”

      „Suurt midagi.” Daario pööras kotisuu allapoole ja Dany vaipadele pudenesid Sallor Kiilaspea ja Prendahl na Ghezni pead. „Minu kingitused lohekuningannale.”

      Viserion haistis Prendahli kaelast immitsevat verd ja purskas leegipahvaku, mis tabas surnud meest otse näkku, nii et ta kaamed põsed mustaks ja villi tõmbusid. Drogon ja Rhaegal läksid praeliha lõhna tundes elevile.

      „Kas sina tegid seda?” küsis Dany iiveldustundega.

      „Kes muu.” Kui Daario Naharis lohesid pelgaski, varjas ta seda hästi. Ta ei pööranud neile rohkem tähelepanu kui kolmele hiirega mängivale kassipojale.

      „Miks?”

      „Sest te olete nõnda ilus.” Mehe käed olid suured ja tugevad ja tema kalgid sinised silmad ja suur kongus nina tegid ta mõne uhke sõjaka röövlinnu sarnaseks. „Prendahl rääkis liiga palju ja ütles liiga vähe.” Tema rõivad olid küll uhked, kuid üsna kulunud; tema saabastel olid soolaplekid, tema küünelakk oli maha koordunud, pits higist määrdunud ja Dany nägi, et tema mantlipalistus on viledaks hõõrdunud. „Ja Sallor nokkis nina, nagu oleks tema tatt kuld.” Ta seisis, käed puusas, pihud mõõganuppudele asetatud, kumer dothraki arakh vasakul puusal, myri pistoda paremal. Nende pidemed olid ühesugused – kaks kuldset lopsakat alasti naist.

      „Oskad sa nende kenade relvadega hästi ümber käia?” küsis Dany.

      „Prendahl ja Sallor kinnitaksid seda, kui surnud rääkida saaksid. Minu elus pole olnud ainsatki päeva, mil ma poleks armastanud mõnda naist, tapnud mõnda vaenlast ja hästi söönud… ja minu elupäevad on sama loendamatud nagu tähed taevas. Ma teen tapmisest iluasja ja paljud mustkunstnikud ja tuletantsijad on jumalaid anunud, et nad oleksid pooltki sama kärmed, neljandiku sama nõtked. Ma võiksin sulle öelda kõigi meeste nimed, kelle ma olen tapnud, aga enne kui ma lõpetada jõuaksin, kasvaksid su lohed lossisuurusteks, Yunkai müürid pudeneksid kollaseks tolmuks ja talv tuleks ja läheks ja tuleks taas.”

      Dany naeris. Talle meeldis see praalimine, mida ta Daario Naharises nägi. „Tõmba oma mõõk tupest ja vannu mulle truudust.”

      Silmapilgu pärast oli Daario arakh tupest väljas. Ta kuuletus talle omase pöörasusega ja viskus sellise hooga põlvili, et ta nägu oleks peaaegu Dany varbaid puudutanud. „Mu mõõk on sinu. Mu elu on sinu. Mu armastus on sinu. Mu veri, mu keha, mu laulud – need kõik on sinu. Ma elan ja suren sinu käsul, kaunis kuninganna.”

      „Siis ela ja võitle minu nimel täna öösel,” ütles Dany.

      „See pole tark mõte, mu kuninganna.” Ser Jorah heitis Daariole külma kalgi pilgu. „Hoidke seda meest vahi all, kuni lahing on läbi ja võit käes.”

      Dany mõtles hetke ja raputas siis pead. „Kui ta Tormivaresed meie poole üle toob, on üllatus kindel.”

      „Ja kui ta teid reedab, on üllatus hukas.”

      Dany heitis veel kord pilgu sõjasulasele. Mees vastas talle sellise naeratusega, et Dany punastas ja pööras näo kõrvale. „Ta ei reeda.”

      „Kust te seda teate?”

      Dany osutas söestunud lihakäntsakatele, millest lohed kordamööda veriseid suutäisi haukasid. „Minu meelest tõendab see tema ausust. Daario Naharis, valmistu oma Tormivarestega ründama Yunkai väe tagalat, kui ma rünnakut alustan. Jõuad sa tervelt tagasi?”

      „Kui mind kinni peetakse, ütlen ma, et käisin luurel ega räägi midagi.” Tüüroslane tõusis püsti, kummardas ja lahkus kärmelt.

      Ser Mormont jäi paigale. „See oli viga, Majesteet,” sõnas ta järsult. „Me ei tea sellest mehest midagi –”

      „Me teame, et ta on suur võitleja.”

      „See tähendab, suur jutumees.”

      „Ta toob Tormivaresed meie poole üle.” Ja tal on sinised silmad.

      „Viissada sõjasulast, kelles ei saa kindel olla.”

      „Praegustel aegadel ei saa kellegi peale kindel olla,” manitses Dany. Ja mind reedetakse veel kaks korda, üks kord kulla ja teine kord armastuse pärast.

      „Daenerys, ma olen sinust kolm korda vanem,” ütles ser Jorah. „Ma olen näinud, kui reetlikud on mehed. Vähesed väärivad usaldust ja Daario Naharis ei kuulu nende hulka. Isegi ta habe on võltsi karva.”

      See vihastas Danyt. „Kas tahate sellega mulle öelda, et teil on aus habe? Et te olete ainuke mees, keda ma võiksin usaldada?”

      Rüütel tardus. „Ma ei öelnud nii.”

      „Te ütlete seda iga päev. Pyat Pree on valetaja, Xaro salasepitseja, Belwas kiidukukk, Arstan salamõrtsukas… kas ma olen teie arvates ikka veel mõni plikake, kes ei kuule sõnu sõnade taga?”

      „Majesteet –”

      Dany ei lasknud tal rääkida. „Te olete mulle olnud parem sõber kui keegi СКАЧАТЬ