Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vahti. Ned, Gendry ja paljud teised olid juba sügavas unes, kui Arya märkas hobuste taga hiilimas tillukest heledat naisekogu, kes toetus pahklikule kepile, hõredad valged juuksed ägedalt lehvimas. Naine oli kõige rohkem kolme jala pikkune. Lõkkekumas helkisid ta silmad sama punaselt nagu Joni hundi silmad. Ka tema oli viirastus. Arya hiilis lähemale, laskus põlvili ja jäi vaatama.

      Thoros ja Sid olid isand Bericu juures, kui kääbusnaine kutset ootamata lõkke äärde istus. Ta kõõritas neid silmadega, mis hõõgusid nagu söed. „Säde ja Sidrun tulid taas mulle austust osutama ja Tema Kõrgus Laipade Isand ka.”

      „Sellel nimel on kuri kõla. Ma palusin, et sa seda ei kasutaks.”

      „Palusid tõesti. Kuid sul on värske laibalehk juures, mu isand.” Naisel oli suus veel vaid üksainuke hammas. „Paku mulle veini, muidu lähen ma ära. Mu kondid on vanad. Mu liigesed valutavad, kui tuul lõõtsub, ja siin kõrgel lõõtsub tuul kogu aeg.”

      „Hõbemünt sinu unenägude eest, emand,” sõnas isand Beric tõsimeelse viisakusega. „Ja teine lisaks, kui sul on meile uudiseid.”

      „Hõbemünt ei sünni süüa ja selle seljas ei saa sõita. Lähker veini mu unenägude eest ja minu uudiste eest üks suudlus sellelt suurelt oinalt kollases mantlis.” Tilluke naine kõkutas. „Jajah, üks märg musi, natuke keelt ka. Seda pole nii ammu, nii ammu saanud. Tema huultel on sidrunite ja minu huultel põrmu maitse. Ma olen liiga vana.”

      „Just,” porises Sid. „Liiga vana veini ja suudluste jaoks. Ma võin sulle ainult lapiti mõõka maitsta anda, vanamoor.”

      „Mul tulevad juuksed kamalutäitena peast ja keegi pole mind tuhat aastat suudelnud. Raske on olla nii vana. Hästi, ma lepin siis lauluga. Ühe lauluga Seitsme-Tomilt mu uudiste eest.”

      „Tom laulab sulle su laulu,” lubas isand Beric. Ta andis ise naisele veinilähkri.

      Kääbusnaine rüüpas suure sõõmu, nii et vein üle ta lõua nirises. Kui ta lähkri alla lasi, pühkis ta krimpsus käeseljaga suud ja ütles: „Mõru vein mõrude sõnumite eest, eks sobi need hästi kokku? Kuningas on surnud, on see sinu jaoks küllalt mõru?”

      Aryal tõusis süda kurku.

      „Milline kuramuse kuningas on surnud, vanamoor?” nõudis Sid.

      „Märg kuningas. Kaheksajala-kuningas, head isandad. Ma nägin ta surmast und ja ta suri ja raudkaheksajalad pööravad nüüd omavahel tülli. Aa, ja isand Hoster Tully on ka surnud, aga seda te juba teate, eks ole? Kuningate kojas istub sikk, üksi ja ärevil, ja suur koer on ta kallale sööstmas.” Vanaeit rüüpas uue suure sõõmu veini, huultele tõstetud lähkrit käte vahel pigistades.

      Suur koer. Kas ta mõtles Hagijat? Või ehk tema venda, Ratsutavat Mäge? Arya ei osanud seda arvata. Nad kandsid ühesugust vappi – kolm musta koera kollasel põhjal. Pooled neist, kelle surma Arya soovis, olid ser Gregor Clegane’i mehed: Polliver, Dunsen, Leebe Raff, Kõditaja ja ser Gregor ise. Võib-olla poob isand Beric nad kõik üles.

      „Ma nägin vihma käes ulguvat hunti, kuid keegi ei kuulnud tema leina,” jätkas kääbusnaine. „Ma kuulsin sellist mürglit, et pea tahtis otsas lõhki minna – trummid ja sarved ja vilepillid ja karjed, kuid kõige kurvemalt kõlas kellukeste tilin. Ma nägin peol neidu, kelle juustes olid tumepunased maod ja nende kihvad tilkusid mürgist. Ja hiljem nägin ma sedasama neidu, kes tappis metsiku hiiglase lumest tehtud lossis.” Ta pööras järsult pead ja naeratas läbi hämaruse otse Arya poole. „Minu eest sa end ei peida, laps. Tule nüüd siia.”

      Aryal jooksis külmavärin üle kaela. Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad, tuletas ta meelde. Ta tõusis ja ligines ettevaatlikult lõkkele, kergelt päkkadele toetudes, valmis plehku pistma.

      Kääbusnaine uuris teda oma ähmaste punaste silmadega. „Ma näen sind,” sosistas ta. „Ma näen sind, hundilaps. Verelaps. Ma arvasin, et see surmalõhn tuleb isandast…” Vanaeit hakkas nuuksuma, nii et ta väike keha vappus. „See on sinust julm, julm, et sa mu künkale tulid. Suvelossi kurbus täitis mu pilgeni, mul pole sinu oma tarvis. Kao siit, must süda! Kao siit!”

      Tema hääles kõlas selline hirm, et Arya taganes sammu, ise mõistatades, kas see naine on hull. „Ära hirmuta last,” nurises Thoros. „Temast pole mingit kurja.”

      Sid Sidrunimantel katsus sõrmega oma lömmis nina. „Ära ole selles nii kuramuse kindel.”

      „Ta lahkub siit homme koos meiega,” rahustas isand Beric väikest naist. „Me viime ta Vetevoole tema ema juurde.”

      „Ei,” sõnas kääbus. „Seda te ei tee. Jõgede üle valitseb nüüd must kala. Kui tahate tüdruku ema leida, siis otsige teda Kaksikutelt. Sest seal peavad tulema pulmad.” Ta kõkutas jälle. „Vaata oma tulle, roosa preester, ja küll sa siis näed. Aga mitte praegu ja siin, sest siin ei näe sa midagi. See koht on ikka veel vanade jumalate päralt… nad püsivad siin nagu minagi, kuhtunud ja nõrkenud, kuid mitte veel surnud. Ja neile ei meeldi leegid. Sest tamm mäletab tõru, tõru näeb unes tamme, känd elab neis mõlemais. Ja nad mäletavad, kuidas Esimene Rahvas siia jõudis, tuli peos.” Ta jõi lähkri nelja pika sõõmuga tühjaks, viskas selle käest ja sihtis oma kepiga isand Bericut. „Ma tahan nüüd oma tasu. Ma tahan kuulda seda laulu, mille sa mulle lubasid.”

      Niisiis ajas Sid karusnahkade all põõnava Tom Seitsekeele üles ja tõi haigutava lauliku koos tema kandlega lõkke äärde. „Sama laul, mis ikka?” küsis Tom.

      „Oo jaa. Minu Jenny laul. Milline siis veel?”

      Ja nii alustas mees laulu ja kääbusnaine sulges silmad ja õõtsutas ennast aeglaselt ette-taha, sõnu kaasa pomisedes ja nuttes. Thoros võttis Aryal kõvasti käest kinni ja viis ta kõrvale. „Las ta naudib rahus oma laulu,” ütles ta. „Muud pole talle enam jäänud.”

      Ma ei tahtnud talle midagi kurja teha, mõtles Arya. „Mida ta nende Kaksikute kohta rääkis? Mu ema on ju Vetevool?”

      „Oli igatahes.” Punane preester mudis oma lõuga. „Ta rääkis pulmadest. Eks me näe. Aga kus ta ka poleks, leiab isand Beric ta üles.”

      Varsti pärast seda avanesid taevaluugid. Sähvatas välk ja kõuekõmin rullus üle küngaste ja hakkas sadama paduvihma. Kääbusnaine kadus sama äkitselt, nagu oli ilmunudki, lindpriid aga kogusid oksi ja tegid endale hädapärased varjualused.

      Sadas terve öö ja kui saabus hommik, ärkasid Ned, Sid ja Watty Mölder külmavärinatega. Wattyle ei jäänud hommikusöök kõhtu pidama ja noore Nedi palavik vaheldus külmahoogudega ja tema nahk oli katsudes külma higiga kaetud. Sälk ütles isand Bericule, et poolepäevase ratsatee kaugusel on üks mahajäetud küla ja neil tasuks seal peavarju otsida ja oodata, kuni kõige suurem sadu mööda läheb. Niisiis ronisid nad taas sadulasse ja juhtisid hobused kõrgest künkast alla.

      Vihm ei jäänud vähemaks. Nad ratsutasid läbi metsade ja üle nurmede, ületades paisunud ojasid, kus tormav vesi nende ratsudele kõhuni tõusis. Läbimärg ja lõdisev Arya tõmbas mantli peakoti üles ja kössitas sadulas, kuid ei mõelnudki toppama jääda. Merritt ja Mudge köhisid varsti sama hullusti nagu Watty ja vaesel Nedil tundus iga penikoormaga üha kehvemaks minevat. „Kui ma kiivri pähe panen, peksab vihm vastu terast ja ajab mul pea valutama,” kurtis ta. „Aga kui ma selle ära võtan, saavad mu juuksed märjaks ja kleepuvad vastu nägu ja mulle suhu.”

      „Sul on nuga olemas,” soovitas Gendry. „Kui su juuksed sind nii segavad, siis aja oma kuramuse СКАЧАТЬ