Ära võetud. Reelika Lootus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda tunnet. Pehmet voodit. Tahtmatult tuleb mälestus, et olen veetnud päris mitu ööpäeva kuskil põrandal. Ma otsustan mitte piinata ennast meenutamisega, seda mõtterada mitte järgida, ja keskendun väljast tulevatele helidele.

      Linnulaul. Kuskilt, mitte kaugelt kostab autohääl. Mu meeled muutuvad teravaks. Kas ma olen kuskil tee ääres?

      Rahunen uuesti, kui mootorimüra kaugeneb. Püüan oma enesetunnet tajuda. Mu rinnus ahistab piinavalt. Nagu oleks kõik mu sees pingule tõmmatud, nagu keegi takistaks mind hingamast. Mitte midagi pole hästi. Ma ei saa aru, miks mitte midagi muutunud pole.

      Aga hullu kuumust mu peas enam pole ja ma otsustan kõigest hoolimata oma meeltes keerlevatele küsimustele vastuseid otsida. Ennast proovile panna. Ka füüsiliselt.

      Ma lükkan teki kõrvale. Endiselt valutavad lihased meenutavad mulle eelmisest ööst sõnu “palavik” ja “fuck”. Ja veel midagi.

      Mu varbaotsad peatuvad hetkeks põrandaga kokku puutudes, alles siis panen tallad maha, et selle soojust täielikult tunda. Kuskilt mu mälusopist kerkivad üles hoolivad sõnad “kõik on korras, kõik on nüüd korras”.

      Võibolla ongi nüüd kõik korras. Üks samm korraga. Ma toetan jalad tugevamalt põrandale ja otsustan ennast püsti lükata. Kerge ju. Hmm, kas ikka on? Kaotan tasakaalu just samal momendil, kui arvasin selle saavutanud olevat. Mu jalad annavad alla. Lootes, et suudan oma keha tagasi voodisse kukutada ja vältida paratamatust, kallutan ma seda veidi tagasi. Vähemalt ma plaanin seda teha, aga näen kohe, kuidas põrand liiga kiiresti läheneb. Mu pea käib ringi ja gravitatsioon osutub taaskord ületamatuks vastaseks. Kõige tipuks suudan ma veel öökapil oleva lambi endaga kaasa haarata ja selle pirn puruneb.

      “Fuck!” – see tundub olevat sõna, mida ma ise ja need teised hääled kõige rohkem kasutavad.

      “Fuck!” kordab tuttav hääl. Kas ta tõesti ootas ukse taga? Needsamad käed korjavad mu uuesti põrandalt üles. Ma olen taas voodis.

      “Ja kuhu sa omast arust minna plaanid?”

      Kuhu ma plaanisingi minna? Ma tõesti ei tea. Kui ma vaid mäletaks. Ta saab vist aru, et vastust minult on veidi palju loota.

      “Hmm … ma tõmban nüüd kardinad eest, väljas on ilus ilm.”

      Ma kahtlustan, et tegelikult tahab ta mind lihtsalt vaadata. Sest see, kuidas ta viimati reageeris, reetis, et mu välimuses on midagi šokeerivat. Tegelikult ma ei saa aru, kas ma tahan või ei taha, et ta mind vaataks.

      Reflektoorselt tõuseb mu ranne silmade kaitseks üles. Ja siis vajub uuesti alla. Pehme päikesevalgus tundub hea.

      Justkui teades, mida oodata, keerab see suur kogu ennast aeglaselt ümber. Ta teeb paar sammu voodile lähemale ja vormib huultega välja tähe F … ja siis peatub. Ta on hetke päris vait ja siis küsib: “Millal sa viimati sõid?”

      Mis see siia puutub? Ma sobran oma peas paaniliselt ringi. Ma ei tea! Ma ei tea, millal ma viimati sõin! Nühin oma pöialt ja nimetissõrme tugevasti üksteise vastu. Need muutuvad tuliseks.

      Ta astub voodile lähemale ja istub mu kõrvale. “Okei, kas ma saan õieti aru, et sa ei tea?”

      Ma noogutan. Ja see teadmatus tekitab minus uue paanikahoo. Mu silmad ei allu mu tahtele ja hakkavad ruumist hullunult väljapääsu otsima. Ennem kui ma jõuan oma tegevuse mõttetusest aru saada, haarab ta mu käest, peatades mu sõrmede hõõrumise: “Kõik on korras, rahu. Kõik on nüüd korras.”

      Annan endale aru, et tegelikult pole mitte midagi korras. Ma ei tea, millal ma viimati sõin, ma ei tea, kui kaua ma põrandal maganud olen, ma ei tea, kus ma olin enne siia jõudmist, ma ei tea, kui kaua ma kuskil olen olnud, ma ei tea, milline ma välja näen. Ma ei tea isegi oma nime … vanusest rääkimata. Ma ei tea, kellele kuuluvad need hääled minu ümber ja mu peas. Ma ei tunne omaenda häält. Ma ei tea, kus ma olen. Ma ei tea, kuidas ma siia sain.

      Ma ei taha, et ta laseks lahti mu käest, kui ta uuesti püsti tõuseb. Aga ma lasen tal minna. Ta kaob silmapiirilt. Ma kuulen vaid samme, mis liiguvad trepist alla, liikumist alumisel korrusel ja siis uuesti üles tagasi. Ta asetab klaasi veega mu öökapile. Sinna kõrvale jätab ühe tableti. See on palju suurem kui need, mida mind varem sunniti neelama, palju suurem kui need, mis mu olemise heaks teevad. Mul on tunne, et need väikesed valged tabletid – et ma ikkagi vajan neid. Jah, need on head. Ma ikkagi tahaks neid.

      “Aspiriin,” on ta napisõnaline.

      6

      Mööduv auto äratab mind ehmatusega. Ma toetun küünarnukkidele ja ahmin sisse ümbrust. Seesama magamistuba. Need palkseinad ja laudpõrandad. Kardinad on akna eest eemale lükatud, nii nagu mingi aeg tagasi. Lamp on taas öökapil ja purunenud pirni kildudest pole jälgegi. Või juhtus see unes? Kallutan ennast öökapi poole. Ei, see juhtus päriselt. Kreemjat tooni lambikatte alt pirni ei paista.

      Miks ma mäletan asju tänasest … eilsest, aga mitte midagi üleeilsest, üleüleeilsest ja veel varasemast?

      Kardinad. Mis siis saab, kui omanik või mõni naaber paneb tähele, et kardinad on eemale lükatud?

      Kontrollimatult muutub hingamine kiiremaks. Neelatan, tunnetades selgelt valu oma kurgus. Surun sõrmed teki sisse ja jälgin, kuidas mu sõrmenukid valgemaks muutuvad, kuni mu hingamine uuesti aeglaseks, normaalsemaks muutub. Ent rusuv tunne rinnus jääb. Mul on tunne, et ma ei saa sellest enam kunagi päriselt lahti. Võib-olla on see nii olnud alati? Võib-olla ma lihtsalt olengi selline?

      Mitte ainult ruum, kus ma viibin, pole vaikne, vaid ka terve maja. Ma ei kuule kedagi ega midagi. Vaikus hakkab mu kõrvades kumisema. Ma olen harjunud kuulatama. Mu kõrvad on olnud mu silmad. See on veider tunne, kui ka hääli enam pole. Ometi ütleb mu sisemine meel, et ma peaksin kuskil kaugel pikas koridoris kuulma uksi avanemas ja sulgumas. Riiete sahinat, uksest mööduvaid samme, kaeblikke oigeid, isegi karjatusi aeg-ajalt. Ainuüksi see kujutlus teeb mu uuesti ärevaks.

      Ma süüdistan oma luuludes palavikku, mis mul tõenäoliselt oli. Praegu tunnen ma ennast juba päris hästi. Ainult veidi nõrgana. Tegelikult tunnen ma ennast kohutavalt nõrgana. Aga mu pea ei ole enam raske ja meelekohtades on pidev haamerdamine lõppenud.

      Teki eemale lükanud, otsustan ma sihikindlalt seekord voodist ja voodiesisest kaugemale jõuda. Kas või roomates.

      Ma tõusen aeglaselt. Palju aeglasemalt kui eelmine kord. See nõuab kohutavat pingutust. Ma ootan, et veri mu soontes kuuma joana oma tavapärasele ringile suunduks, ja teeks seda veidi kiiremini kui mõned päevad tagasi.

      Oma mõtetes olen ma juba akna juures, kardinaid ette tõmbamas. Ma ei vaja tähelepanu. Ent kõigepealt pean ma sinna jõudma. Kuskil mu ajusopis seletab kellegi soe ja kodune hääl, et üks samm korraga.

      See segab vaikset keskendumist. Sunnib mind meelde tuletama, kellele see hääl kuulub. Hiljem. Praegu kulub kogu mu allesjäänud energia ühe jala teise ette asetamisele. Proovin neid taas asetada nii, et tasakaal ei kaoks. Ma saan palju paremini hakkama, kui viimati seda tegin.

      Põranda jälgimise asemel hoian aknale lähenedes oma pilku sellel. Ma näen vist esimest korda rohelist muru. Asfalteeritud sõidutee, korralikult hooldatud kõnniteed, ridamisi on teeserva pikitud puid, pungad on suured ja jätavad peaaegu roheka mulje. Kevad?

      Üle tee paistavad paar-kolm uhkemat sorti eramut. Ma oletan, et neid on ka siinpool tänavat. Ma olen ilmselt kuskil vaikses eramurajoonis. Ükski neist majadest ei paista СКАЧАТЬ