Ära võetud. Reelika Lootus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ma tahaks voodisse minna. Sooja teki alla. Mulle tundub, et ma olen liiga kaua siin põrandal istunud … ise endaga võidelnud. Väsimus hakkab taas võimust võtma. Aga ma ei tohi magama jääda. Veel mitte. Hääl peab lahkuma. Hääl on endiselt ukse taga, ma tajun seda. Ma ei tea, kui kaua ma veel jaksan. Mul on palav. Ei, mu pea on lihtsalt kuum.

      Kuulatan kõiki meeli ärksana hoides – see on meeletu pingutus – ja kuulen vaid vaikust. Ent ma tean, et hääl on endiselt seal. Kui kaua veel? Kostab sahin, vist riiete sahin. Ei, sammud. Eemalduvad sammud. Mu südamelöögid? Sammud jäävad vist seisma?

      “Mine edasi … mine edasi … mine edasi …” korrutan ma mõttes rütmiliselt. Kuumus mu peas ja pehme vatt mu ümber sunnib kramplikult pinge all olnud lihaseid lõpuks ometi lõdvestuma. See on hea tunne.

      3

      “Šššš … sa äratad naabrid üles!” Hääled mu peas on tagasi! Kas mul on naabrid? Kisun silmad vägisi lahti, ent mitte midagi ei muutu. Vähemalt pole kõrvetavat valgust.

      Kuskil krõbiseb midagi. Kõlab, nagu kraabiks keegi metalliga vastu metalli. See lõikab teravalt läbi mu kumiseva pea. Mu puusast lööb läbi terav valu. Keskendun jalgade sirutamisele. Ma küll ei näe, kuid mul on tunne, et need on kuidagi ebaloomulikult krõnksus mu keharaskuse all. Terav valu põlveõndlates ja justkui elektrilöögi saanud sääremarjad kinnitavad, et ma aiman enam-vähem õigesti.

      “Kaua sa kohmitsed?” Naisterahva hääl mu peas on rahutu ja rohkem kui närviline.

      “Fuck … pane ometi oma kuradima kasutu suumulk kinni.” Madal mehehääl sisiseb, meenutades õhu lekkimist ventiili vahelt.

      Ma tunnen neid hääli! Paanika võtab hetkega võimust. Põletavad sipelgad mu jalgades pole enam nii hullud kui sekund tagasi. Ja nüüd ma ei tunne neid enam, kuigi tean, et need on alles … jooksevad mööda mu närve sihitult edasi-tagasi.

      Kogu mu keha on taas krampis. Millegi halva ootusärevuses. Ma istun endiselt seljaga vastu valamut toetudes, julgemata end liigutada. Julgemata hingata. Vähemalt ma arvan, et ma istun samas kohas.

      Silmi meeleheitlikult pilgutades ja ühte punkti vahtides ning üritades keskenduda, näen ma lõpuks helendavaid laigukesi pimeduses ringi hõljumas.

      “Hei!"– veel üks hääl. Nõudlikult karm meesterahva hääl, mis ei püüa üldsegi sosistada nagu need teised. “Kui te, tõprad, siit kohe jalga ei lase, siis kutsun maja omaniku!”

      “Omaniku? Ei, ei, mitte seda. Siin on turvaline. Palun mitte seda. Nad ei või mind siit leida!” pomisen ma paaniliselt mõttes, ise pingsalt pimeduses teisi hääli otsides. Vaikus. Mu rinnus kisub, kisub ahistavalt, takistab hingamist.

      “Heh … me siin … me tunneme omanikku.”

      “Jah? Tulite talle külla või?” ütleb uus hääl ja teeb väikese pausi. Mul on silmad pärani lahti, üritades midagigi näha. Ent heledad laigud hõljuvad vaid pimeduses ringi. Kuhu iganes ma püüan vaadata, need jõuavad ennetavalt mu silme ette hõljuma.

      “Heh – sellisel kellaajal.” Ma kujutan ette, kuidas rääkija uskumatusest pead raputab.

      Ma hoian hinge kinni. Mulle meeldib see uus hääl. See hoiab kurjad hääled ukse taga. Mulle tundub. Nad ei saa niiviisi siia sisse, minu juurde.

      Ma hoian endiselt hinge kinni. Ma ootan teiste häälte vastust. Iga viimane kui lihas katkemiseni pingul. Frustreeriv.

      “Proua Tarm on ise reisil. Ta lubas meil siin ööbida.”

      Ei, ei, ei … mitte seda! Palun, mitte seda. Mu jumal, palun tee nii, et hääled püsiksid ukse taga.

      “Jah … mida iganes. Ma helistan politseisse.”

      Ärevad sammud ukse taga tammuvad hetke paigal. Siis eemalduvad. Ma olen üks suur kõrv. Nad lähevad ära? Nii lihtsalt?

      Ma lasen ennast lõdvaks. Mu pea vajub tumeda mütsu saatel vastu mu selga toetavat kappi. Fuck, nad ilmselt kuulsid seda mütsu, mõtlen ma, sest väljas jääb kõik vaikseks.

      Kasutades oma viimaseid jõuvarusid, ajan ma valutava ja ülekuumenenud pea uuesti püsti, pöörates oma parema kõrva taas ukse suunas. Kuigi ma ei näe selles pimeduses, siis tean ja tunnen, et silme ees käib kõik ringi.

      “Veel midagi?” sunnib karmilt paika panev hääl esimesed uuesti liikuma. Sammud eemalduvad. Mul on tunne, et kuulen autoust … ei, kahte ust vaikse klõpsuga avanemas ja siis sulgumas. Mootori käivitumise heli on uskumatult rahustav. Sõiduki eemaldumine laseb mul uuesti pingest vabaneda. Hetkeks. Nüüd pingutan ma selle nimel, et väljas olev hääl mind ei kuuleks.

      Ukse taga on vaikus. Aga ma tean, et see uus hääl on endiselt seal. Sellel uuel häälel on kuidagi rahustav toime. Mulle meeldib see hääl.

      Sammud lähenevad. Ei, ei, ei. Kas ma kujutan endale seda kõike ette? See on ju uni? On ju?

      “Hei, ma tean, et sa siin sees oled. Kas kõik on korras?” Selles paitavalt kõlavas hääles ukse taga on kuulda ehedat muret. Minu pärast? Mu jumal, ta teab, et ma siin olen!

      Ma pean siit jalga laskma. Mis siis saab, kui Proua … umm – Tarm, ütles üks häältest – koju tuleb? Lähen kohe, kui ennast jälle paremini tunnen. Kui ma jaksan.

      Kõik mu närvilõpmed on korraga ametlikult tagajalgadele aetud. Keegi keerab ust lahti. Ma tunnen selle heli une pealt ära. See lõikub mu meeltesse. Halvab mu. Kui ma vaid suudaks, siis ma suruks ennast läbi selja taga oleva kapi. Mu hingamine muutub valusalt kiireks. Paanika! Hirm!

      Uks on nüüd avatud. Ma ei näe, aga ma tunnen väljast tulevat kergelt külma tuuleiili. Paanika minus kasvab. Ukse taga oli see hääl turvaline. Nüüd aga rikkus ta kõik ära – miks ei võinud ta ukse taga püsida?

      Ere valgus laelambi põlema klõpsamise järel sunnib mind karjatama. Enne kui ma jõuan käed silmade ette varjuks tõsta, näen ma ukseavaust täitmas tugeva kehaehitusega meest.

      “Fuck!” nüüd on see hääl pigem vihane, urisev.

      Kas ta nägi mind? Ta nägi mind!

      Isegi oma silmi varjava pihu tagant tunnen ma, kuidas laelamp uuesti kustub ja uks sulgub.

      Kas ta läks uuesti ukse taha? Tee nii, et ta on uuesti ukse taga. Üle toa minu poole liikuvad sammud tapavad mu viimase lootusekiire.

      “Mis nad sinuga teinud on?” Ma tean, et see küsimus ei ole minule mõeldud. Ta küsib seda pigem iseendalt.

      Mis nad minuga teinud on? Mu käsi vajub jõuetult alla tagasi.

      “Ma tõstan su nüüd siit üles. Kõik on korras. Kõik on nüüd korras.” Murelik, ent silitav hääl laseb mul hetkeks uskuda, et kõik on tõesti korras.

      Ma tunnen tugevaid käsi, mis mu kui sule põrandalt üles korjavad. Ma tunnen ärevust tekitavaid südamelööke. Need ei ole minu omad.

      “Fuck, sa lausa põletad. Kaua sul juba palavik on olnud?”

      Mul on palavik? Jah, ilmselt on see palavik. Mulle tundub, et see on ikkagi hea hääl. Mul on palavik.

      Ilma СКАЧАТЬ