Eluterve kärgpere käsiraamat. Katrin Saali Saul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suhtes. Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole, kas ühised või partneri eelmisest suhtest).

      Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele „Mis viga on?” tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!”. Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu. Paraku ei tähista hea nägu ja naeratus alati sisemise rahulolematuse puudumist. Näiliselt harmooniline mask võib peita ärritust ja viha.

      Teised kritiseerivad partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Kriitika läheb sujuvalt süüdistamiseks üle. Tihti väljendatakse oma kriitikat armutult ka kõrvalseisjate ees. Siin võib salvata keel valusamalt saablist ja torgata sügavamale kui pistoda. Kriitika võib lähtuda loogikast, et kui valmistada partnerile piisavalt emotsionaalset valu, siis hakkab ta heaks. Et etteheited motiveerivad ja mobiliseerivad. See taktika toob võidu haruharva.

      Frustratsioon keeb vihaks, välja elamata viha moondub kurbuseks. Oma emotsioonide välja elamine teise peal ei tööta siiski sama hästi kui mehaaniline aurukatel, kus surve vähendamine hoiab plahvatuse ära. Paratamatult saab enamik rünnakuid väärika vasturünnaku osaliseks ja nii aur mitte ainult ei välju vile näol, vaid katel saab ka uut hagu juurde, mis hoopistükkis suurendab plahvatuse võimalust. Inimesed kipuvad uskuma seda, mida nad kuulevad end välja ütlevat. Kui eelnevalt on inimesel ainult mõte, et partner on rahaplaneerimises käpard, paarisuhtes nartsissistlik või inimkäitumises puhas psühhopaat, siis olles kuulnud oma häält seda selgelt väljendamas, on ka inimese veendumus selles partneri puudujäägis oluliselt suurem. Ja pinge vähenemist ei ole kusagil…

      Enamasti on kriitika ja süüdistused siiski omamoodi protest emotsionaalse sideme lõdvenemise või kärisemise vastu. Viha all, mida partnerile väljendatakse nõudmiste ja kriitika näol, on enamasti peidus hoopis hirm, et meie emotsionaalne side laguneb. Tekib valus lootusetuse tunne, et ma pole tähtis sinu jaoks ning et sind pole kohal minu jaoks siis, kui ma sind vajan ja just sellisel viisil, nagu ma sind vajan.

      Valdav osa kriitikast on appihüüe: „Ma tahan, et mu vajadused sulle korda läheksid ning ma tahan tunda sinu mõistmist ja tuge!” Enamik negatiivsena tajutavast käitumisest – kurjustamine, kritiseerimine, näägutamine, kamandamine, kontrollimine, aga ka karistav vaikimine ja ignoreerimine – tuleb sellest, et me tahame, et juhtuks midagi või siis vastupidi, me tahame ära hoida millegi juhtumist. Soovides enesele head tagajärge inimene kas ründab sõnas aktiivselt või siis tõmbub endasse, vaikib ja väldib kontakti.

      Kahjuks algab paaridel, kelle emotsionaalne side on nõrk, siinkohal tihti omamoodi tants – isegi kui üks partneritest ei taha enam vastastikku varvastel talluda ning otsib lepitust ja astub sammu lähemale, astub teine tahtlikult sammu kõrvale või keerab suisa selja. Partner pole teise partneri jaoks enam emotsionaalselt kohal. Süüdistamine vaheldub eemaletõmbumisega. See, keda süüdistatakse, võib hakata end tundma partneri jaoks väheväärtuslikuna. Paraku on pindu partneri käes lihtsam märgata kui palki enda silmas.

      Partnerid ei suuda enam sageli teineteist rahulikult ära kuulata. Ühed funktsioneerivad üle, muutudes üliemotsionaalseks, närviliseks, nõudlikuks ja klammerduvaks, teised aga suruvad oma emotsioonid maha, muutudes vältivaks ning eemalduvad. Vahet pole, kumb taktika valida, partneri vastureaktsioon valab sageli õli tulle.

      Kui üks partner nõuab teise tähelepanu valjuhäälse sõnavalinguga, võib teine reageerida endassetõmbumisega. Eemaldumine provotseerib esimest veel intensiivsemale sõnalisele rünnakule, mille tagajärjel teine soovib sündmuskoha tolmu oma jalgelt võimalikult kiiresti pühkida ja kaduda. Kasvõi ajalehe taha, kui füüsiline põgenemine võimalik pole.

      Kui üks partner elab uskumuse järgi, et rääkimine on nõrkadele ning ta ei soovi midagi arutada, vaid eemaldub suhtest, tõukab ta paratamatult teise, kes tahab rääkida, hulluksajavasse teadmatusse ja saab enda kaela partneri (talle nii näiva) üliemotsionaalse reaktsiooni.

      Paljud paarid aga elavad aastaid, ilma et nad räägiksid oma suhtest, sest nad arvavad, et kui nad hakkaksid rääkima, siis suhe puruneks. Nad ei oskaks seda ei parandada ega lõpetada ning seega valivad nad vaikimise.

      Lähedus väheneb, sellega käsikäes väheneb enamasti ka usaldus ja turvatunne tuleviku suhtes. Aga lähedus, häälestatus teineteise vajadustele, usaldus ja turvatunne nii oleviku kui tulevikus suhtes moodustavad kokku ju mõnusa paarisuhte psühholoogilise vundamendi. Vundamendis on nüüdseks tülide ja kriitika tagajärjel praod otsekui maavärina järel.

      

Võõrandumise faas

      Paar jõuab ummikusse. Mida rohkem emotsionaalne side nõrgeneb, seda kirglikumaks võib minna protest selle kärisemise peale, seda rohkem kõlab etteheiteid, nõudmisi ja süüdistusi. Iga nurjunud leppimine süvendab pragusid vundamendis veelgi. Pikaajalise kriitika ja võimuvõitluse tulemusena tekib neljas, võõrandumise faas ning emotsionaalne side partnerite vahel puruneb.

      Mõnikord leiab vähemalt üks partnereist, et ta ei suuda enam tülitseda, ta sulgub justkui keskaegsesse linnusesse, kus lossi ümbritseb müür, müüri vallikraav. Jah, aeg-ajalt prõmmib partner küll veel suletud väravale. Kuni ühel päeval on ka kraavi ületav sild üles tõmmatud. Partner, kes esimeses suhte faasis oli sõber, on nüüd võõras, aga halvemal juhul hoopis vaenlane, keda peab tüssama, kelle eest peab peitma oma tegelikku nägu, kellele ei taha enam midagi oma sisemaailmast usaldada.

      Sageli pole kaitsekindluses viibiv partner siiski ükskõikne oma partneri suhtes. Ta tunneb viha ja/või kurbust, et emotsionaalne side purunes, et ta on haiget saanud, võib-olla ta on hirmul. Näilise ükskõiksuse all peidab end tavaliselt valu. Mida vihasem ta on, seda suurema tõenäosusega kallab ta aeg-ajalt kõrgelt müürilt alla tünnitäie kuuma tõrva või lennutab vastase suunas põlevaid nooli, et maksta kätte enda valu eest. Ja oh häda, kui sellises faasis paari elus on lapsed, kes seda kõike pealt näevad. Nende turvatunne saab vanemate sõjast puudutatud.

      Mõned paarid ei kuluta närve sõjapidamise peale, nad jätkavad teineteise kõrval, võib-olla mitte just keskaegse linnuse kõrguste müüride taga, aga siiski teineteisest eemale tõmbununa. Nad süvenevad millessegi muusse – töösse, lastesse, internetti, hobidesse, alkoholi, sporti, sudokudesse, ristsõnadesse, raamatutesse, pidutsemisesse, koristamisesse, kõrvalsuhtesse. Isegi kui nad on kodus, pole neid üksteise jaoks kohal.

      Kui logisev paarisuhe on vähemalt ühes partneris tekitanud tunde, et jätkamine on võimatu, et erimeelsused on suured või et suhtesse jäämine toob endaga kaasa rohkem kahju kui kasu, tekib revolutsiooniline situatsioon, kus üks ei taha enam endistviisi jätkata ning temast johtuvalt teine enam ei saa.

      Siit edasi on kolm valikut:

      1. Teha otsus saada kokku uuel tasandil ehk pühenduda teineteisele uuesti

      2. Minna lahku

      3. Elada samamoodi edasi

      

Pühendumise faas

      Tekkinud kriis viib ühed paarid läbimurdeni, kus suhtekriis raputab jäigastunud mustrid lahti. Tekkinud kildudest ehitatakse üles uus suhe justkui mosaiik, mis võib olla palju tugevam ja elujõulisem kui eelmine versioon. Sidusainena kasutatakse sedapuhku vastastikust huvi anda teineteisele võimalus taasluua suhe, kus mõlema vajadused on rahuldatud. Sillad lastakse alla, väljutakse kaitsvate müüride vahelt. Räägitakse läbi oma valud, mis tulid suhte СКАЧАТЬ