Eluterve kärgpere käsiraamat. Katrin Saali Saul

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest kärgpere elugi kulgeb või hakkab kulgema samu faase pidi. Lootuses, et sedapuhku jõutakse oma suhtega kaugemale – rahuldustpakkuva, emotsionaalselt tugeva kiindumussuhteni. Tihti jõutaksegi, sest inimesed on oma valikuis küpsemad ja tahavad vältida eelmise suhte eksimusi. (Või siis mitte…)

      Need, kes on suhtefaaside ja nende õnnetu lõppmänguga – lahkuminekuga – juba hästi kursis, võivad sellest peatükist sujuvalt üle libiseda. Kohtume uuesti peatüki „Tänapäevasem selgitus ehk faktid, miks siis ikkagi kurja võõrasema stereotüüp reaalelus nii levinud on” juures, et vaadata otsa reaalsetele asjaoludele, mitte enam muinasjuttudele, miks kärgpere kui suhtevorm kultiveerib tänapäeval pigem vastiku võõrasema kui – isa kuvandit.

      

Romantiline faas

      Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud, teineteise peale mõeldakse palju, püütakse arvestada partneri vajadustega, enda vajadused lükatakse mõneti tagaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega või vähemalt oma ettekujutusega partneri ootustest.

      Kehaline kontakt on suur, keha toodab mõnuhormoone. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Iha on ju alguses silmipimestav. Pole harvad juhtumid, kus just iha peetakse ekslikult emotsionaalseks sidemeks. Emotsionaalne kiindumus, mida me kõik suhtest otsime ning mis tagab pikaajalise vastastikuse hoidmise nii heas kui halvas, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses, on aga sügavam mõiste kui vaid seksuaalne sobivus. Emotsionaalne side eeldab teineteise mõistmist, väärtustamist, tunnustamist, üksteise abistamist ja psühholoogilist toetamist nii headel kui rasketel hetkedel.

      Inimene pole armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad. (See faas ei kehti pragmaatiliste liitude puhul, kus ollakse omakasu peal väljas.)

      

Argipäeva faas

      Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäeva faas. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäeva faas, et üksteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on.

      Sagedamini aga osutub argipäeva faas avamänguks võimuvõitluse faasile. Mõnedel juhtumitel on avamäng lühike, vaid mõne akordi pikkune, ja võimuvõitluse dramaatiline sümfoonia täidab paari suhtluse.

      Sellisel juhul võib tekkida oht, et üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele. Majandusterminites võiks seda faasi kirjeldada umbes selliselt: „Ma olen juba nii palju sellesse suhtesse investeerinud, on saabunud aeg lõdvestumiseks ja dividendide väljavõtmiseks. Nüüd on partneri kord pingutada ja kanda minu eest parimat hoolt.” See mõte iseenesest toob kurja kiiresti karja. Esile kerkivad esimesed lahkhelid, mis häirivad, kuna tundub, et paariline polegi ühtäkki enam nii ideaalne. Esimese hooga ei kiirustata neid veel kohe välja ütlema, sest tundub ju uskumatu, et kallim on muutunud. Eluline pisiasi, et inimene ise on oma hoolitsevat käitumist muutnud ega pinguta enam partneri heakskiidu nimel nii palju, jääb inimestel sageli kahe silma vahele.

      Hea seks võib tugevdada partnerite emotsionaalset suhet, samas halb seks võib seda nõrgendada. Toredad sotsiaalsed sündmused võivad partnereid emotsionaalselt liita, samas mõru sotsiaalne elu võib teineteisest võõrandada. Materiaalsed väljakutsed võivad ärgitada koostööle, aga võivad ka hoopis tüli külvata.

      Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti” ei pea just alati tähendama „valesti”. Igaühel aga seda võtit taskus pole.

      Teine omadus, mis on hädavajalik, et hoida ära järgmise, juba palju hapuma suhtefaasi bakteriaalset vohamist, on oma partnerile just sellise toetuse pakkumine, mida ta vajab. Heaks suhteks on oluline, et partner oleks mitte lihtsalt kohal, vaid olemas ka just sellisel viisil, nagu mul vaja on. Just rasketel hetkedel ei vaja inimene oma niigi hapra enesetunde kõigutamiseks partneri kriitikat, tänitamist või muud emotsionaalset peapesu selle eest, et ta ei oska olla parem, targem, tugevam. Ja kõige vähem vajab inimene seda, et partner riidleks, et ta tunneb nii nagu tunneb, justkui tal poleks õigus tunda mingit negatiivset tunnet.

      Kujutage ette olukorda, kus üks partnereist kardab. Näiteks lennukisõitu. Ta vajab sel hetkel, et partner ütleks, et kõik saab korda, oleks tema kõrval ja hoiaks kätt. Partner aga ütleb talle, et ära karda, pole hullu, lennukisõit on kordades ohutum kui autosõit, mida ju keegi ei pelga, et lennundus on üldse kõige turvalisem liiklusvorm, et lennuhirm on ebaratsionaalne ning et lõppude lõpuks oleks nüüd vaja ennast kokku võtta, sest selline käitumine on lapsik.

      Või kui üks partner on kogemata autot mõlkinud ning vajab mõistmist ja lohutust, aga saab teiselt hoopis vihakõne: „Tüüpiline! See on nii sinu moodi, sa oled lohakas ega vaata ette! Kus olid su silmad! Kas sa kujutad ette, palju selle parandamine maksma läheb? Ja millega me niikaua sõidame?” Kui suur on tõenäosus, et esimene partner tunneb selles olukorras, et teine partner on tema jaoks olemas sel viisil, nagu tema seda vajab? Kui suur on tõenäosus, et emotsionaalne side nende kahe vahel saab selle vahejuhtumi käigus kahjustada? Suur, väga suur.

      Pole mõtet öelda partnerile: „Mis sa teed tühjast tüli? Kuidas sa aru ei saa? Kui rumal sa oled!”, kui partner vajab tegelikult, et Sa ta mure lihtsalt ära kuulaksid ning mõistaksid. „Kallis, kõik saab korda, tule istu mu juurde ja räägi, mis juhtus!” mõjub tuhat korda paremini kui kriitika: „Sa mõtled üle! Mis sa ilmaasjata paanitsed!” või etteheide: „Miks sa ometi nii tegid? Mis sul viga on?!”

      Rahulikuks jäämine ja partnerile vastamine, kes on sulle just käratanud: „Sa pead õppima oma emotsioone talitsema!”, et Sa ei vaja manitsust, vaid hoopis kallistust, nõuab suurt isiksuslikku küpsust. Sagedamini reageerivad inimesed endassetõmbumise ja solvumisega või siis tulise vasturünnakuga. Ja sama suurt küpsust nõuab teiselt partnerilt tunnistamine, et tema lähenemine ei arvestanud partneri vajaduste ja lainepikkusega.

      Küsimus „Mida sa, kallis, praegu vajad?” aitab paremini kui partneri ignoreerimine või endale konstruktiivsena näiv parandusettepanek „Sa peaksid hoopis tegema…”. Tingimusel muidugi, et teine ise ka teab, millist toetust ta hetkel vajab. Kõige raskemad juhud partnerile taluda ongi sellised, kui teine teda kunagi ei vaja. Oma partneri jaoks olemas olemine on suurim emotsionaalne kink, mida üks partner teisele anda võib. Muidugi peab vajaduste puhul arvestama, et nad jääksid mõistlikkuse piiresse. Ei saa ju näiteks nõuda, et partner 24/7 Su jaoks olemas oleks või alati eelistaks Sinu vajadusi enda omadele.

      Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi mõnusale kulgemisele tugevalt kaasa.

      Kui aga lahkhelid kõlavad kõvemini, kogunevad väljaütlematused ärrituseks, ärritus vormub solvumiseks ning illusioonid purunevad. Argipäeva faasis tekivad suhtevundamenti esimesed praod, mis hooldusvigade tõttu sageli kogu pealisehituse ebastabiilseks muudavad.

      СКАЧАТЬ