Aja kirju. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuli, sest inimesed ei saanud seda jalga kuidagi tagasi sisse surutud, raplev suksu murdis säärekondi.

      Tavaliselt koosnes loomaešelon kahest kuni neljast-viiest vagunist, kuid ma olen ise näinud 50-vagunilist giganti. Ja välja läks see Tartust. Meie teed ristusid täiesti juhuslikult Buis, ühes Kostroma oblasti sõlmjaamas. Oi, kui palju oli seal tuttavat rahvast! See kirjamees, see laulja, see näitleja, see ja see, kõik natuke või rohkemgi kui natuke tuntud nimed. Puhas kohtumisrõõm! Ma juba ütlesin, et mul ei ole täpset statistikat, kuid mulle tundub, et näitlejaid oli boheemsaaturite hulgas kõige rohkem.

      Seismist oli rohkem kui veeremist. Sõlmjaamades haagiti koosseisud lahti, moodustati uued vaguniteread ning see võttis aega. Vähemalt mituteist tundi, mõnikord isegi paar päeva. Kui olid julge, ei kartnud, et rong vahepeal minema sõidab (või et keegi su vagunit tühjaks ei varasta), siis võisid kohalikus linnas tiiru teha. Eriti pikad peatused olid alati Bologojes, raudteekeskuses Moskva ja toonase Leningradi vahel, nõnda et mina tunnen seda armetut kolgast nagu peopesa. Vahel (nagu nüüd kirjutades) tabab mind nostalgialaks, tunnen, et peaks minema vaatama, kas kõik on ikka vanamoodi, nõnda nagu „minu ajal“.

      Vagunisse mahtus neliteist mullikat, kõrge kuhi risttahukakujulisi heinapalle, kaks veetünni, lisaks muudki varustust: hang, kirves, taskulamp, ämbrid. Kontor andis kaasa töökitli, kindad ja kalossidki. Kui sa olid vastutustundeline, söötsid-jootsid loomi kaks-kolm korda päevas ning hoidsid vaguni puhta, jätkus sul tööd kõige rohkem pooleteiseks-kaheks tunniks päevas, ülejäänud aja istusid vaguniuksel, kõlgutasid välja jalgu ning nautisid loodust, tundsid mõnu alistatud kaugustest. Või vedelesid heintel ning lugesid edasi kodus pooleli jäänud raamatut. Sõnnik tuli vagunist heita sõidu ajal rööbaste kõrvale. Asulatevahelistes kohtades! Mina olen korra tabanud perroonil valvel seisnud ja kollast lubasaua käes püsti hoidnud jaamakorrapidaja punast mütsi. Olgu siin enesepuhastuse korras üles tunnistatud, et see ei juhtunud kogemata. Nooruses sai ikka pulli tehtud küll, seda isegi mullikaid vedades. Kauge korrapidaja, palun sult vabandust!

      Mõnest kohast, näiteks Usbeki küladest läbi veeredes tabas vagunit kivirahe – poisikesed ei sallinud võõraid.

      Oli sihiks Ukraina või Moldaavia, kestis sõit umbes nädala. Kui Kaukaasia-kant, siis üheksa-kümme päeva, sama kaua vurasid vagunid Põhja-Kasahstani. Ent Kesk-Aasiasse kulges teekond juba kolm-neli nädalat. Kõrbet või steppi läbides küttis plekist katuse all vaguniõhu teinekord jõletult palavaks, siis piinlesid koos oma sarvelistega. Loomad olid kuumaga jälle loiumad ja rahulikumad, ainult jõid kõvasti. Vaeva oli nendega vähem kui jaheda ilmaga.

      Mina vedasin kokku 18 korda, viimane raks koguni suure loomaveoautoga, siis läks teekond Udmurdimaale. Nõukogude Liit lagunes juba ning raudtee streikis. Ma tean üht inimest, kes vedas 33 korda. See on varalahkunud Tartu soojaettevõtja Tiit Veeberi ema Salme Veber. Vahest just selle tõttu on kangele memmele antud nii pikk iga, üle saja aasta? Kolmkümmend kolm peaks olema rekord või on vähemalt üsna rekordilähedane saavutus. Seda enam, et Salme Veber vedas ainult oma puhkuse ajal, tema ei olnud professionaal, kes aasta läbi sõidus käis.

      Paljud saaturid ajasid äri. Võtsid kaasa asju, mis Venemaal olid hinnas, ning müüsid seda peatusjaamades. Kohalikud teadsid: kui saabub loomaešelon, peab minema devkat ostma. Hästi läksid kaubaks lasterõivad, sukkpüksid, kosmeetika. Eriti minev tavaar oli kilekotid. Nende eest, mis Eestis maksid paarkümmend kopikat, sai kolm kuni viis rubla. Mida uhkem pilt või kiri, seda kallim! Ja kotil ei tohtinud olla ainukestki venekeelset sõna, muidu ei võetud. Tartu kammivabriku toodetelt eemaldati atsetooni abil märkus Cделано в СССР, ja kott läks nagu soe sai. Bisnismenidel oli kaasas neid sadu. Rublad jooksid jõgedena. Mäletan juhust, kui üks kott toodi müüjale tagasi – sellel oli reetev märge kogemata kustutamata jäänud, ostja oli selle hiljem avastanud. Ja ei kõlvanud! Taheti välismaist.

      Leidus neidki, kes tegid rahaks ka varumiskontori poolt kaasa antud varustuse: tünnid, viglad, ämbrid, kirve, raudnaelad, nöörid. Müüdi maha isegi loomadele mõeldud hein ja jõusööt. Viimast kutsuti toona üksmeelselt kombikormiks ning teatud hetkest alates seda enam mullikate vedajaile kaasa ei antud – niikuinii ei lähe sihtotstarbeliselt.

      Ma ei taha endale õlale patsutada (kuigi ma ju seda teen!), ent minu jaoks oli see värk kuidagi madal ning mina ei parseldanud.

      Mis vedas mind loomi vedama? Ei hakka salgama ega teesklema. See oli kauguste kutse, rännukihk. Ja teisele kohale paneksin ma raha. Maksti kõvasti. Kui olid üksinda vagunis, teenisid üle 20 rubla päevas. Meenutan: stipp ülikoolis oli 35 rubla kuus. Vedasin ka vabakutselise-boheemlaspõlve aegadel, siis ei saanudki ma mujalt palka. Kui viimaks koju tagasi jõudsid, ootas sind kontoris 300–400 rubla, kusjuures enne väljasõitu oli antud avanssigi, seda sihtkoha kaugusest sõltuvalt kas mõnikümmend või sadakond ruublit.

      Minu jaoks algas asi seal, kus teistele lõppes. Nimelt mahalaadimisjaamas. Sealt oli ligem pääseda Siberisse ja põhja, isegi Vene Arktikasse. Loomavedu kasutasin ma seikluste stardijoone kaugele ette nihutamiseks. Nõnda said kauged kohad läbi vänderdatud.

      Paljud sõidukaaslased on ikka ja jälle elavatena silme ees. Üks kena neiu. Üks viienda põlve arst. Üks filmi- ja üks teatrinäitleja. Üks astronoom. Ja paljud teised. Tänan teid hea seltskonna eest!

      Igal ajastul on oma kordumatud eripärad. Loomavedamine niisugusel kujul ei tule enam eales tagasi. Ma usun, et asi on väärt üht stendi nii põllumajandus- kui ka eesti rahva muuseumis.

      Meie versus musta nahalised, ro(o)mad ja saamid

      MEIE IDENTITEEDI ALUSEKS ON KEEL. Meie eesti keel. Naabritest ei lahuta meid ei mäed ega suured veed, füüsilise antropoloogia määratlusel oleme me oma piirirahvastega ühte valgemere-balti rassi, me ei erine neist ei välimuselt ega temperamendilt. Meie ümber elavad meie moodi (vähemalt aluspõhjaliselt) kristlased, põhja- ja suuresti lõunanaabritega jagame sama luteri konfessiooni. Lätlastega on meil ka enam-vähem ühte plaani ajalugu, seda juba viimased kolmveerand tuhat aastat.

      Meid individualiseerib ainult keel.

      Leidub rahvusi, kelle jaoks keel on sootuks kolmandat järku identiteediotsustaja, esimesena tulevad praegu meelde emakeelena inglise või hispaania keelt rääkivad sajad miljonid inimesed. Peruulase ja mehhiklase puhul ei määra nende rahvust emakeel, vaid teised tunnused. Sama lugu sootuks erineval viisil on näiteks armeenlastega. Armeenlane võib olla ning sellena ka rahvuskaaslaste poolt tunnustatud-tunnistatud, ilma et inimene armeenia keelt oskaks. Rolli mängivad hoopis usk, hoiakud mitmes ajaloo- ja poliitikaküsimuses, ka selline tegur nagu välimus: näo, silmade ja juuste värv. Viimaste puhul on erandid lubatud, ent esimesed peavad olema normis.

      Mõne rahvuse põhitunnus on viha kellegi teise vastu – suuname pilgu esmalt Balkanile.

      Sellelaadilisi ja teisigi identiteete on rohkemgi, ent meid need õnneks ei iseloomusta.

      Me peaksime olema lõpmatult tänulikud oma emadele tuhandete aastate jooksul, kes on meie keele (muutustega loomulikult) säilitanud ning seda põlvest põlve edasi pärandanud. Sügav kummardus samuti kõigi keeleinimeste ees, kes on meie keelest kultuurkeele teinud ning selle ka alal hoidnud. Viimaste hulgas pean ma silmas keelehooldajaid, kes Nõukogude okupatsiooni ajalgi meie keele eest muretsesid ning seda ka edasi arendasid.

      Niisiis, me oleme keeleusku, on ka need, kes seda endale ei teadvusta. Ent iga usk pöördub eneseparoodiaks, kui sellest, hambad ristis, kinni hoida.

      Tsiviliseeritud maailma mõjul on meilgi kerkinud dilemma, kas pruukida sõna neeger või mustanahaline, ro(o)ma või mustlane, saam(lane) või laplane?

      Inimesed, kes tahavad edasi kasutada sõna neeger, СКАЧАТЬ