Aja kirju. Olev Remsu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on dokument, keelega saab valetada, ent keelt ennast ei saa valetama panna, keel paljastab kõik. Peame tõdema, et oleme lasknud kõlada, oleme kirjutanudki ütlusi nagu leheneeger, kaffaneeger, valge neeger, orjab nagu neeger; mine p*sse kui peegel, tule välja kui neeger, mis ei näita just kõige sügavamat lugupidamist mustanahaliste vastu – nad esinevad negatiivses tähenduses.

      Ro(o)madega on meil oma ajaloo vältel olnud kokkupuuteid rohkem ja siin pole me olnud oma eitava hinnangutega kitsid.

      Väljend … nagu mustlane tähendab meie keeles halba. Keeleveebi sõnastik „Kõnekäänud ja fraseologismid“ pakub selle kohta 54 näidet, illustreerivas paralleelsõnastikus „Kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas“ pakub koguni 498 juhtu, mil eesti keeles on tarvitatud sõna mustlane või selle käändeid põlastavas toonis. Toon vaid üksikuid näiteid: Hädas nagu mustlane mädas; Valetab nagu mustlane; Kirikherra ja mustlane ühesugused, manguvad mõlemad armuandi; „Eks see ole ikke parem kui paljas vesi,“ ütles mustlane ja peeretas jooginõu kohal; „Enese suu on lähemal kui lapse suu,“ ütles mustlaseit, kui lapsele mangutud või ja koore ise ära sõi.

      Isegi saame pole me säästnud, meilt on üles kirjutatud kirumiskõnend oh sa pininutt, oh sa laplane!

      Jah, niisugust poeetikat oleme me harrastanud.

      Öeldu on ütleja autoportree ning tegelikult ei iseloomusta need idioomid teisi rahvusi, vaid ainult meid endid.

      Kas me oleme väikestviisi rassistid?

      Õnneks on neist enamik vähekasutatavad, paljusid ilmselt tänane linnaeestlane ei teagi.

      Miks meil ollakse mustanahalise, ro(o)ma ja pisut ka saami vastu? Ehk pahandab meid väliste jõudude sekkumine meie pühasse siseasjasse, nimelt keelde? Tulevad meile igasugused ettekirjutusi tegema, keelama ühtesid ja nõudma teisi sõnu! Just meelega hoian neegrist ja mustlasest kinni!

      Aga see tähendab sektistumist. Juhul, kui me tahame olla endassetõmbunud ja väiklased, et mitte öelda matslikult tahumatud, siis palun väga, laskem keelel vanamoodi käia!

      Tegelikult peaksime siinjuures otsustamisõiguse ära andma. Ja ma ei usu, et selline suuremeelne loovutus meie keelepühadust riivaks.

      Me ju aktsepteerime näiteks president Lennart Meri ning kirjanik Teet Kallase palvet käänata nende nime reeglipäratult Meri/Meri/ Meri (ja mitte Meri/Mere/Merd) ja Kallas/Kallase/Kallast (mitte Kallas/Kalda/Kallast), me peame halvaks tooniks seda, kui inimeste isiklikele soovidele ei tulda vastu.

      On olemas veelgi suurem paralleel. See on nimede eestistamine, mille käigus vahetas perekonnanime umbes 200 000 ja eesnime ligikaudu 25 000 eestlast. Kuidas me oleksime suhtunud inimestesse, kes oleks mühaklikult kuulutanud, et minu jaoks oled sina ikka Berg edasi, mina sind Aristeks kutsuma ei hakka! Olnuks ju näotu?

      Niisiis, inimeste puhul on asi selge: me peame aktsepteerima nende eelistusi, seda nõuab elementaarne taktitunne.

      Aga kuidas on rahvustega? Kellel on õigus esineda oma rahva nimel?

      Saamide puhul ei ole siin mingit kõhklust, neil on Saami Parlamentaarassamblee, mis ühendab saame kolmes riigis, kus see rahvus elab (neljas riik, Venemaa, sinna kahjuks ei kuulu) ning nimepalve on esitatud selle kõrge ja demokraatlikult valitud organi poolt. Põhjusel, et nimetust laplane on nii Soomes, Rootsis kui ka Norras kasutatud halvustavas tähenduses, paluvad saamid sellest loobuda.

      Ro(o)mad on selle rahvuse ühe osa omanimetus ning seda varianti soovitavad nii Eesti ro(o)made organisatsioonid kui ka Euroopa Nõukogu. Me peaksime vaid koostöös asjaosalistega täpsustama, kuidas oleks selle sõna nimetav kääne: kas rooma, roma, romi või rom?

      Nii või teisiti, olgem viisakad, saagem lahti väiklusest ning ärgem pidagem teiste soovitusi oma identiteeti sekkumiseks.

      Ja nüüd siis mustanahalised. Sõna neeger etümoloogia on teada – meile on see tulnud saksa keelest (Neger), sinna prantsuse keelest (nègre), kokkuvõttes pärineb ladina keelest, kus sel on ainult omadussõnaline funktsioon (niger – must). Kümnetes keeltes aga tähendab selle alussõna tuletis musta rassi esindajat ja ikka on sellel alavääristav mekk man ning ei ole kahtlust, et meie oleme selle konnotatsiooni (teise tähendusvarjundi) endale laenates kaasa võtnud.

      Mustanahalistel mingit ülemaailmset kõiki esindavat organisatsiooni ei ole, põhimõtteliselt ei saagi olla. Neeger-tüvest loobuma kutsusid alul paljud USA mustanahaliste ühendused, ja võttis aega mis võttis, nüüd on hakatud seda pidama tabusõnaks kogu tsiviliseeritud maailmas.

      Kas me tahame sinna kuuluda?

      Me näeme rahvuspoliitilist probleemi isegi selles, kui idanaaber kirjutab meie pealinna nime ühe н-i võrra lühemalt, ja nimelt Таллин. Šovinistid sihukesed!

      Vaat see on kramp! Ma ei ole kuulnud njuujorklaste protesti veidravõitu vene nimekuju Нью-Йорк vastu. Samuti mitte seda, et idanaaber oleks pahandanud meie Pihkva, Oudova või millegi kolmanda-neljanda peale. Mugandamine on asjade loomulik käik, kui teeme ise, siis lubame seda teistelegi. Ja las olla rahulikult käigus kaks paralleelvormi – Таллинн ja Таллин. Ja jätkem inimestele valikuvabadus, las kasutavad nii, nagu etemaks peavad.

      Ärgem sektistugem, ent olgem keeleusku edasi!

      Keel ja rahvuslased, Petserimaa ja kirjavead

      VÕIMSAD RAHVUSLIKUD HOOVUSED mühavad meie ühiskonnas.

      Ma usun, et mühajad võib jagada kaheks. Ühed, keda juhib midagi instinktitaolist, ja teised, kes üsna teadlikult on otsustanud: nüüd on aeg vajutada sellele nupule, selle nupu all võib olla vähk, kes mu viimaks ometi kõrgele lennutab. Vahest on eeskujuks ülelahehullud perussuomalaiset või võõrleegioni veteran Jean-Marie Le Pen sealt kaugelt Pariisi-maalt.

      Võimalikud eeskujud siiski Karjalat või Ruhrgebieti tagasi ei soovi, meil poolt Petserimaad ja Narva-tagust nõutakse. Meil ollakse paavstist paavstimad. Koostatakse apelle, kaevatakse kohtusse ministreid ja riigikoguliikmeid, lüüakse kõvasti lokku nii internetis kui ka mujal, köetakse üksteist aina käredamaks. Vennad, meile on tehtud ülekohut, seda me ei jäta!

      Ega siin oska muud öelda, kui edastada rõõmusõnum Lennart Merile: taevas on meile selgi puhul appi tulnud, mustanahaline on Tallinna volikokku valitud.

      Aga siiski. Mis selliseid instinkti-käremeelseid tagant kihutab? Eluruumivajadus? Zooloogiline territooriumihõivamise tarvidus?

      Mulle tundub, et meie ägedad ja veel ägedamad rahvuslased on unustanud ajaloo, isegi lähiajaloo. Mis teha, kui kirg möllab ja pimestab.

      Ometi tõestab terve 20. sajand: mida radikaalsem on olnud rahvuslus, seda suurema katastroofi on see toonud riigile ja rahvale. Meenutame Hitlerit, Mussolinit, poolakaid, ungarlasi, rumeenlasi, serblasi, horvaate ja teisi, kui piirduda ainult Euroopaga. Ja kui võimsalt on domineerinud britid, kes pole kunagi rahvuslased olnud, oma impeeriumigi lõid pragmaatikast lähtudes. Millist kasu aga annaks meile Petserimaa? Turismi saaks arendada piiri- ja viisarežiimi reguleerimisega, mitte Irboska kindlust ja Petseri kloostrit enda käes hoides.

      Kui nüüd küsiks: mida on meile rohkem vaja, kas lisaterritooriumi või puhast emakeelt?

      Kust ma selle võtan?

      Ma olen interneti vahendusel lasknud pilgu üle joosta rahvuslaste СКАЧАТЬ