Название: Kodutute küla III: Pilvine taevas
Автор: Erik Tohvri
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная публицистика
isbn: 9789985321690
isbn:
„Ei arva! Aga varem või hiljem võid midagi vihjata küll! Sest sina oled nende pundi mees, parteilane ja ülemus pealegi. Ja oled hakanud aina rohkem nende poole hoidma,” arvas Vessel võtmete hulgast sobivaid valides.
„Robert, mul on ju amet niisugune!” Põiklik polnud sõpra enam ammu eesnimepidi nimetanud. See oli peaaegu palvena kõlav katse teise jäika hoiakut murda.
„Nojah, muidugi! Ja minu amet on jälle sinu autot remontida. Ja muud ka, kui vaja läheb!” Vessel jättis Põikliku keset töökoda harkisjalu seisma ja kõndis joonelt õuele auto poole, et teha mis tarvis.
4
Kuigi Veere küla paiknes tuulte eest kaitsmata mererannal, ei olnud augustitorm seal erilist laastamistööd teinud ega puid murdnud. Küllap oli põhjus selles, et siin lagedal rannaäärsel olid nii majad, puud kui ka inimesed juba aastakümnete jooksul mitmete tormide poolt karastatud. Nõrgaks või nõrganärvilisteks osutunud olid nende hulgast ammugi üles leitud ja lõhutud ning murtud, aga ka minema viidud või lahkuma sunnitud; niisugune looduslik selektsioon on kõige kindlam püsivusvõime eksam ja järjepidevuse tagatis. Mida sügavamal on puude juured pinnases, seda paremini suudavad nad tormidele vastu seista, ning mida sügavamad on inimese tunded oma kodupaiga vastu, seda enam püüab ta oma kodust kinni hoida ja selle eest hoolitseda.
Anne Paat ei olnud küll siitkandist pärit, oli omal ajal miniana Asuvälja tallu toodud, aga see koht oli talle kohe meeldima hakanud. Inimesi, keda rannamaastik ja avar merevaade külmaks ei jäta, on väga palju; märksa vähem on aga neid, kes päev päeva kõrval ja aastate kaupa sellises rannakülas elades suudavad tähelepanuta jätta kõik selle, mis siinse elu ebameeldivaks teeb. Põhjarannikule on külmadel kirde- ja põhjatuultel vaba sissepääs, tuulevaikust kohtab siin haruharva ja sellepärast sajab ka vihm mitte ülalt alla nagu mujal, vaid alailma peaaegu horisontaalselt, nii et lisaks katusele ka hoonete seinad veest nõretavad. Kui eemal sisemaal võib talvel ilusat laia lund sadada, siis rannakülas saab lumesajust pea alati hangi üles kuhjav tuisk, olgu sadu suur või hoopiski tühine. Kevad on rannal alati jahedam, aga selle eest on haruharva ka tapvalt palavaid suvepäevi, mil parmud heinamaal rassijate elu kibedaks teevad. Pole halba ilma heata ja vastupidi, see kehtib alati ja igal pool ning kehtis ka Asuväljal; see tuntud tõde kehtis samuti Anne Paadi igapäevaelu kohta, sest viis aastat kestnud kooselu Eevaldiga oli naisele paratamatult oma raamid seadnud. Üksinda elama harjunud inimene peab koosellu sukeldudes oma senisest vabadusest mingi osa ära andma, teinekord isegi midagi vastu saamata lausa ära kinkima, ja seda tõde tunnetas Anne veel siiamaani. Alistuva loomuga inimesel on sellise loovutamisega kerge leppida, aga Asuvälja perenaine polnud niisuguste killast; otse vastupidi, Anne oli maksimalist selle sõna parimas tähenduses, tema püüdis kõike alati minimaalsete kadudega kätte võita. Niiviisi, et hundid oleksid ilma lambaid puutumata söönuks saanud.
Jevgeni Morozov, keda Anne järjekindlalt ja ainult Eevaldiks nimetas, oli naisele igati lepliku ja järeleandliku mehena tundunud, aga üsna varsti selgus, et ka sellel mehel on piir, kus tema järeleandlikkus lõpeb. Eevaldi nime oli ta naise arvates liigagi lihtsalt omaks võtnud, aga siis, kui nad juba pool aastat peale söögilaua ka ühist voodit jagasid, oli Anne tahtnud nende ühiselu ka seadusesilma ees kehtivaks abieluks vormistada. Küsimus ei olnudki niipalju moraalis – lesepõlves oli Asuvälja perenaine endale ka varem mõnikord ühte kui teist lubanud – kui tema vanaaegses kasvatuses, ta oleks soovinud püsisuhet õige nimega nimetada.
„Me võiksime ju päris seaduslikult abielluda,” oli ta Eevaldile nende teisel kooseluaastal öelnud ja mees oli sellest mõninga üleseletamise järel ka aru saanud.
„See et… siis zakonnõi brak, sina mõtled?”
„Mis kuradi praak! Mina tahan õnnelikku abielu,” väitis Anne lõbusalt. Seda sõna oli ta Eevaldi suust ka varem kuulnud, aga kõlaline sarnasus lausa kutsus niimoodi ütlema.
„Abii-jelu. Sina minu naine! Siis kõik hea, mina valmis,” seletas mees.
„Aga tead, mis mina tahan? Et sina minu perekonnanime võtad! Ja eesnime ka ametlikult muudad. Sinu uus nimi on siis Eevald Paat!”
Läks jälle jupike aega, enne kui Anne pikk tiraad, õigemini selle sisu, Eevaldini jõudis. Aga siis raputas mees pead.
„Ei mina Paat. Mina Morozov, sina Morozova. Vot!”
„Ah, mine kuu peale oma lolli jutuga!” Anne rehmas käega ega võtnud mehe öeldut üldse tõsiselt, aga Eevald jäi teda teraselt silmitsema. Ta oli naise reaktsiooni mõistnud rohkem tooni kui sisu järgi.
„Ei loll jutt! Sina siis Morozova tuled!” Muidu lepliku mehe suust kõlas öeldu vaieldamatu tõena. Või koguni ultimatiivse nõudmisena, nii et naine omakorda hakkas meest umbuskliku, isegi kahtlustava pilguga uurima.
„Räägid sa tõsiselt või?” Anne toon ei tõotanud midagi head.
„Jaa! Mina tahan sina Morozova tuled!”
„Aga mina ei taha vene eideks muutuda! Mina olen eestlane, mina olen Anne Paat ja selleks ma ka jään!” kinnitas naine juba tigedalt, aga mõte kappas mööda kõrvalrada ettepoole – kui Eevald oleks eesti mees, siis poleks probleemi, siis oleks nime muutmine loomulik. Aga ikkagi peaks see läbinisti eesti perekonnanimi olema.
Eevald tegi naise ütluse peale rahulolematu näo ja jäi vait, aga Annel pani mehe pretensioonikas esinemine hinge kripeldama ja ta hakkas pahandusemulli suureks puhuma. Kurat, mina olen teda siin toitnud ja kasinud, elame koos ja magame juba ammu ühise teki all, aga nüüd tuleb välja, et mees on sisimas endiselt vene jurakaks jäänud ja näitab mulle täiesti loomuliku, minu isegi ennastohverdava ettepaneku peale trääsa! Just nagu oleksin mina temalt midagi ilmvõimatut tahtnud, kirus naine omaette.
Eevald oli aga otsustanud seekord tõesti jonnida ja oma tahtmise lõpuni maksma panna ning kordas uuesti:
„Kui meil abi-jeelu, siis sina Morozova. Veel parem siis Anastassia Morozova!” lisas mees juba tuntava kiusuga.
„Ah nii? Et sina hakkad nüüd hambaid näitama ja oma tahtmist peale ajama? Siis võta oma seitse asja ja käi siit kuradile!” käratas Anne juba tõesti tigedalt. „See valge puusärk siit köögist kõigepealt, minul pole seda vaja!” Ta virutas rusikaga vastu külmkapi nurka, kuigi oli seda suvel hädatarvilikku asjandust nii sisimas kui ka avalikult kiitnud. Isegi tööl seletanud, kui hea elu tal nüüd on tänu Eevaldi toodud külmutuskapile.
„Anne, sina rumalast ütled!” manitses mees, aga tema hääles oli kohkumist tunda. Küllap meenus, kuidas Anne oli ta kunagi kommunisti pähe uksest välja visanud, ja kuigi sellest ajast oli palju muutunud, mine sa teda praegugi tea! Inimese tundmaõppimiseks pidavat olema vaja puud soola koos ära süüa, aga nemad polnud veel mõne kilogagi hakkama saanud.
Mossitasid mõlemad mis nad mossitasid, aga leppisid jälle, leppisid samamoodi kui õiged abieluinimesed, kellele on ametlikult sõnad peale loetud ja passi milline tahes ühine perekonnanimi pandud. Ning pärast seda pahandust võttis Anne omaks, et edasi elada saab ka ilma kooselu juriidiliselt kinnitamata. Võib-olla ongi parem – mine tea, kui pikalt talle ongi elupäevi antud, ning abielumehena oleks Eevaldil õigus Asuvälja koht pärida. Karta on, et siis muutuks mees sedamaid jälle Jevgeniks, kutsuks oma tütre Tanja koos tolle venelasest mehe ja lastega siia elama ning niiviisi tekib siiakanti järjekordne võõrkeelne koloonia, mis ennast üsna kiiresti aina enam laiendama hakkab. Laieneb senikaua, kuni ka põliselanikud oma keelelt, rahvuselt ja eluviisidelt nõukogude rahvaks muutuvad!
Ei, ei ja veel kord ei! Anne Paat oli lapsepõlvest СКАЧАТЬ