Kodutute küla III: Pilvine taevas. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Miks te peate just sinna Härmale… Seal on kõik ju nii ära lagastatud!”

      „Sa võib-olla ei tea, aga Härma on ainus kodu, mis mul on olnud! Ja mitte tänu sinule, vaid Minnale ja Madisele!” See kõlas Peetri suust mitte seletuse, vaid süüdistusena.

      „Jumal küll, ma ei saanud ju sõjaajal sinu jaoks midagi teha…” ütles Helgi Varik juba hoopiski kaebleval toonil. Poeg oli teda mitte ainult kõrvale tõuganud, vaid ka uute majanaabritega karistanud. Niisugustega, kes tema elu seal väikeses korrusmajas kindlasti veelgi keerulisemaks teevad… Eriti just Valdur, kellesse Helgi oli pärast Härmalt lahkumist mõnevõrra leebemalt suhtuma hakanud. Kui ta Kiviaiale kolimise järel tõdes, et Mihkel on hoopis teistsuguse iseloomuga, kui tema oli arvanud, hakkas ta oma ennatlikku sammu peagi kahetsema; Valdur Harakas oli küll laisk ja viinanõrk mees, aga siiski omamoodi erudeeritud, luges ajalehti, kuulas raadiost uudiseid ja temaga sai mitmeidki maailma asju arutada. Kui see linnalinnuke Marvi poleks end talle külge pookinud, võiks ehk veel nüüdki ära leppida…

      Niiviisi oli Helgi Varik tollal mõelnud, kui Peetri abiellumisest teada sai. Aastad aga läksid aina kiiremini ja nüüdseks oli Peetrist koos naise Ludmilla, ämma ja juba nelja lapsega Härma pererahvas saanud. Talu kuulus algul ametlikult küll sovhoosile, aga siis leidsid majandi asjamehed mingi seaduseparagrahvi, mis lubas mittevajalikke hooneid oma töölistele müüa. Peetrile kui heas kirjas traktorist-mehhanisaatorile võimaldati kogu Härma majapidamine vaid sümboolse hinna eest päriseks osta ja noor mees asus sedamaid oma pere kodu korrastama. Peeter tegi seda tööd erilise innuga, nii et isegi Helgi mõnikord Härmale põikas, lihtsalt selleks, et poja tegevuse tagajärgi imetleda. Iga kord midagi uut nähes püüdis naine endamisi mõistatada, kust või kellelt on Peeter niisuguse tubliduse, tarmukuse, aga sellele lisaks ka vaieldamatu tööoskuse saanud. Tema osa Peetri kasvatamises oli piirdunud vaid väikelapsele toidu ja riiete muretsemisega, neidki sai sõja ajal üsna vaevaliselt ja juhuslikult. Kui ta vabrikus tööl käis, jäi poisi kasvatamine rohkem vanatädi hooleks. Aga kui nad pärast märtsipommitamist linnast põgenesid, oli saatuse suunav käsi nad Härma talu õueväravasse juhatanud ja viieaastasest Peetrist oli üsna peagi pererahva lemmik saanud. Küllap need viis aastat, mil poiss Madise kannul käis ja igast tööst püüdis osa võtta, jätsid oma jälje, õpetasid tööd tegema ja tehtust rõõmu tundma.

      Niisuguse seletusega oli Helgi leppinud, aga oma põgusatel külastustel ei tundnud ta end Peetri peres ei ämma ega vanaemana. Esiteks ei suutnud ta Ludmilla esimese abielu lapsi samamoodi omaks võtta kui Peetri omi ja selle tõttu oli tal pojaga mitmeid sõnavahetusi olnud; teiseks oli selle abielu kaudu kummaline sugulusring tekkinud, mis senised alluvusvahekorrad ähvardas segamini paisata. Helgi farmis töötav karjatalitaja Ludmilla oli Variku nime ja minia tiitli saanud, tema ema Anna Bodrova aga samal teel ka justkui sugulaseks, languks muutunud, ja see viimane asjaolu oli Helgile veelgi vastumeelsem. Anna oli üsnagi primitiivse olekuga naine – Helgi arvates liigagi lihtne, et tema juurest mingeid intelligentsuse pudemeid otsima hakata. Kui Helgi Varik oli temaga seni üldiselt hästi läbi saanud – Bodrova tegi oma tööd korralikult – ja suheldes püüdnud end teinekord isegi samale tasemele häälestada, siis nüüd hakkas temas ülemuse väärikus pead tõstma. Helgi enesekindlus sai toitu teadmisest, et tänu oma eestiaegsele gümnaasiumiharidusele on ta Annast mäekõrguselt üle, ning töö juures muutis see vahekorra languga jahedaks ja ametlikuks. Niisugust suhtumist oli ta püüdnud algul ka Ludmillale üle kanda, kuid see tal täielikult ei õnnestunud. Siin tunnetas Helgi mingit keelumärki, mille olemust ta algul ei mõistnud; alles pikkamisi hakkas naine taipama, et oma lastelaste vastu, kes olid Ludmilla abiga siia maailma tekkinud (just nii oli Helgi selle enda jaoks sõnastanud), ei saa ta päriselt ükskõikseks jääda. See aga eeldas ka Peetri naise ja tema laste omaksvõtmist, ning ta hakkas ennast selle mõttega lausa sunniviisil harjutama. Ja nüüd, kui Anu ja Kati juba oma jalgel ringi tatsasid, tunnetas Helgi Varik üha enam, et nendega ühendab teda mingi nähtamatu side. Nii jagunesidki tema suhted miniaga justkui kahte erinevasse liiki: vahekord tööl, kus ta oli ülemus, seega määraja ja korraldaja, ning suhtlemine Härmale sisse põigates, kus ta ennast vanaemana, aga ometi ebakindla külalisena tundis.

      „Need kõik on minu lapsed! Kõik, neljakesi!” oli Peeter emale veel hiljaaegu kinnitanud, meenutades, kuidas too vanaemaks saanuna Härmale vastsündinud Anu vaatama tuli, aga Ludmilla lastest väljagi ei teinud. Rääkimata sellest, et oleks neile kas või väikese kommituutu kaasa toonud. Ning edaspidi ei jätnud poeg seda käiku talle meenutamata.

      „Kui sa ei saa sellega leppida, siis ära parem meile tule! Kui on perekond, siis ei saa seda kuidagi tükkideks jagada!” seletas Peeter enesekindlalt, nii et Helgi pidi endalt nõutult küsimata – kas poiss mõtleb tõeliselt niimoodi või on see ainult trotslik poos, et oma tegu õigustada?

      6

      Raudiku küla oli ühe oma kunagise põliselaniku tagasi saanud – otse jõe kaldal kõrguv valge elamu, mida vanemad inimesed siiani kaptenimajaks nimetasid, oli jälle kunagise kooliõpetaja Ellen Ridala kodu. Sellega olid tema üheksateist aastat kestnud eksirännakud lõppenud, kuigi naasnu ei olnud enam sama naine, kes siit Siberisse küüditati. Aastad ja vintsutused olid oma töö teinud, hädad ja haigused tema kallal oma hambaid proovinud, aga samal ajal teda nii vaimult kui ka kehalt karastanud. See vananev naine, kes nüüd maja seina ääres päikese käes pingil istus ja alatasa valutavaid jalgu soojendas, polnud enam toonane malbe Raudiku kooliõpetaja, kes oli tunnis korrarikkujaid pigem vait olla palunud kui nende peale käratanud ja kes puudulikku hinnet pannes oleks sellega nagu iseennast karistanud. Ümbrus ja olukorrad vormivad inimest, korraldavad ekstreemsesse olukorda sattunule omamoodi ellujäämiskatse, kus on ainult kaks võimalust: kas kaduda või kestma jääda. Nõrgad annavad järele ja kaovad, tugevad jäävad kestma; ometi leidub vähesel määral ka kolmandaid, kes nõrkadena juba allaandmise piirile surutuna viimse jõu abil nagu uppujad kuivale suudavad rabeleda, ning Ellen Ridala võis ennast just nende hulka liigitada. Tegelikult osutus nii tema kui ka iseenda päästjaks Aime, kes oli küüditamise ajal seitsmeaastane, ja loodus on naistele emaarmastuse kaudu erilise jõu andnud; abiks tuli ka õnnelik juhus, et seal Siberi külakoolis õpetajat vajati. See päästis Ellen Ridala rängematest töödest, mis tema treenimata keha oleksid kahtlemata murdnud.

      Siberi-aastatele tagasi mõeldes tekkisid Ellenis vastuolulised tunded. Iga vägivaldne tegu kutsub kannatanus esile nördimuse, mida teadmine enda abitusest ja õigusetusest veelgi süvendab, ja see jätab paratamatult jälje. Kui sügav ja püsiv see jälg on, oleneb inimese hingelaadist ja närvisüsteemi tugevusest; just psüühika järjepideva mõjutamise kaudu on võimalik ohvrit murda või koostööle allutada. Elleni hinge oli algul kõige enam haavanud just see ülekohus, mis talle ja Aimele küüditamisega oli osaks saanud. Algul oli ta tajunud vaid seda, et tema koos oma tütrega on pikaldasele ja piinarikkale surmale määratud, sest võõras ja troostitus ümbruses tundus elu võimatuna. Alles pikkamisi ja siis lausa avastusena jõudis Elleni teadvusse tõsiasi, et ka Siberi külas on võimalik elada, kuigi elutingimused olid sootuks teistsugused ja mõõtmatult raskemad. Aga mida enam ta sealseid olusid ja inimesi tundma õppis, seda enam hakkasid esialgsed negatiivsed emotsioonid tuhmuma. Nüüd pidi Ellen Ridala tunnistama – teadmine, et ta peab terve eelseisva elu niisugustes tingimustes veetma, aitas Siberi oludega kiiremini kohaneda; sealt tagasi pääsemine tundus täieliku utoopiana. Kui keegi oleks talle tollal veenvalt kinnitanud, et tuleb aeg, mil Eestisse tagasi saate, oleks see teadmine sealse eluga kohanemise hoopiski raskemaks teinud, võinud isegi hukutavalt mõjuda. Ja lõpuks ootamatult avanenud võimalus tagasi tulla tundus kõige selle järel uskumatu nagu taevast sülle kukkunud kingitus.

      Siberist naasmise järel oli Ellen Ridala Tallinnas kümme aastat kooliõpetaja ametit pidanud, pensioniikka jõudnud ja pärast oma maja tagasi saamist Raudikule naasnud. Selle koha ja jõeäärse valge majaga sidus teda lugematu hulk noorusmälestusi, aga paraku polnud maja ei välimuselt ega ammugi mitte sisemuselt enam tema kodumaja. Aeg ja hoolimatud valdajad olid kõikjale oma jäljed jätnud – aknad-uksed СКАЧАТЬ