Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tunneb ennast kuningas Otto?” küsis Albert lõbusal toonil.

      Danglars vaatas vilksti tema poole ega lausunud sõnagi; Monte-Cristo pööras pea kõrvale, et varjata näole ilmunud kaastundlikku ilmet, mis aga peaaegu kohe kadus.

      “Lähme koos ära, eks ole?” küsis Albert krahvilt.

      “Jah, kui te soovite,” vastas viimane.

      Albert ei suutnud pankuri pilku kuidagi mõista. Seepärast pöördus ta Monte-Cristo poole, kes oli seda suurepäraselt mõistnud, ja küsis:

      “Kas te nägite, kuidas ta mind vaatas?”

      “Jah,” vastas krahv. “Kas teie meelest oli ta pilk kuidagi iseäralik?”

      “Arvan küll. Aga mida ta tahtis öelda oma uudistega Kreekast?”

      “Kust mina pean seda teadma.”

      “Ma oletan, et teil peaks olema suhteid sel maal?”

      Monte-Cristo naeratas, nagu alati naeratatakse, kui tahetakse vastamisest kõrvale põigelda.

      “Vaadake, parun tulebki teie poole, ma lähen ütlen preili Danglars’ile mingi komplimendi tema kamee kohta, siis on isal aega teiega rääkida.”

      “Kui te teete talle mingi komplimendi, tehke seda vähemasti tema hääle kohta,” ütles Monte-Cristo.

      “Ei, seda teevad niikuinii kõik.”

      “Kallis vikont,” ütles Monte-Cristo, “te edvistate oma häbematusega.”

      Albert astus Eugénie poole, naeratus huulil.

      Sel ajal kummardus Danglars krahvi kõrva juurde.

      “Te andsite mulle hiilgavat nõu,” ütles ta. “Need kaks sõna, “Fernand” ja “Ioannina” kätkevad endas kohutavat lugu.”

      “Ah!” üllatus Monte-Cristo.

      “Jah. Ma räägin teile sellest ühel päeval. Aga viige noormees endaga kaasa. Mul on väga raske temaga praegu koos olla.”

      “Seda ma teen. Ta tuleb koos minuga. Kas ma pean ikka veel isa teie juurde saatma?”

      “Rohkem kui kunagi.”

      “Hästi.”

      Krahv andis Albert’ile märku.

      Mõlemad kummardasid daamidele ja lahkusid: Albert, suhtudes täiesti ükskõikse ilmega preili Danglars’i põlgusesse; Monte-Cristo, korrates proua Danglars’ile oma nõuandeid selle kohta, kui ettevaatlik peab olema pankuri naine, kui tahab oma tulevikku kindlustada.

      Härra Cavalcanti jäi võitlusvälja peremeheks.

      II

      HAYDЕЕ

      Vaevalt olid krahvi hobused ümber bulvari nurga keeranud, kui Albert pöördus krahvi poole ja puhkes nii lärmakalt naerma, et see näis igatahes sunnitud.

      “Nüüd küsin ma teilt, nagu küsis kuningas Charles IX Caterina di Medicilt pärast Püha Pärtliööd: kuidas ma teie arvates mängisin oma väikest rolli?”

      “Mis mõttes?” küsis Monte-Cristo.

      “Aga selles mõttes, et lasksin oma rivaalil end härra Danglars’i juures sisse seada.”

      “Mis rivaalil?”

      “Mis rivaalil, tont võtaks! Teie soosikul, härra Andrea Cavalcantil.”

      “Ah jätke rumalad naljad, vikont. Ma ei soosi mingil määral härra Andreat, vähemasti mitte härra Danglars’i juures.”

      “Ja ma heidaksin teile seda ette, kui noormees vajaks protektsiooni. Aga minu õnneks pole tal seda vaja.”

      “Kuidas nii? Kas ta siis teie meelest kurameerib?”

      “Ma olen selles kindel. Silmi pööritab kui armunu ja lausub lembesõnu, ihaldades uhket Eugénie’d. Vaadake, ma hakkasin luuletama. Ausõna, see ei ole minu süü. Ah see pole tähtis, aga ma kordan: ta ihaldab uhket Eugénie’d!”

      “Kas see pole ükskõik, peaasi, et mõeldakse teile.”

      “Ärge seda ütelge, krahv, mind koheldi mõlemalt poolt karmilt. “

      “Mis mõttes mõlemalt poolt?”

      “Muidugi: preili Eugénie vastas mulle hädavaevalt ja tema usaldusalune preili d’Armilly ei vastanud üldse.”

      “Seda küll, aga isa imetleb teid,” ütles Monte-Cristo.

      “Tema? Vastupidi, ta torkas mulle südamesse tuhat pussnuga, tõsi küll, teatri pussnuga, mille terad lähevad tagasi pidemesse, aga tema pidas neid kindlalt tõelisteks.”

      “Armukadedus näitab armastust.”

      “Jah, aga mina ei ole armukade.”

      “Aga tema on.”

      “Kelle peale? Debray peale?”

      “Ei, teie peale.”

      “Minu peale? Vean kihla, et enne kui nädal möödub, lööb ta ukse mu nina eest kinni.”

      “Te eksite, kallis vikont.”

      “Tõendage mulle seda.”

      “Kas soovite või?”

      “Jah.”

      “Mulle tehti ülesandeks paluda härra krahv de Morcerf’i astuda lõplik samm paruni juures.”

      “Kes selle tegi?”

      “Parun ise.”

      “Kallis krahv, aga te ju ei tee seda,” ütles Albert nii meelitavalt, kui ta selleks suuteline oli.

      “Te eksite, Albert, ma teen seda, sest ma lubasin.”

      “Paistab, et te tahate mind iga hinna eest abiellu tüürida,” ütles Albert ohates.

      “Mina tahan kõigiga hästi läbi saada. Aga muide, mis puutub Debray’sse, siis pole ma teda enam parunessi juures näinud.”

      “Lahkhelid.”

      “Prouaga?”

      “Ei, härraga.”

      “Ta siis märkas midagi?”

      “Ohoo, see on alles nali!”

      “Kas te arvate, et ta kahtlustas midagi?” küsis Monte-Cristo võluva lihtsameelsusega.

      “Kust te ometi tulete, kallis krahv?”

      “Ütleme, et Kongost.”

      “See pole veel СКАЧАТЬ