Krahv Monte-Cristo. 5. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis Danglars’i ja Debray tüli põhjuseks? Nad paistsid nii hästi läbi saavat,” sõnas Monte-Cristo taas naiivsust teeseldes.

      “Siin jõuame taas Isise saladuste maile ja mina pole asjasse pühendatu. Kui noor härra Cavalcanti perekonda kuulub, siis küsige seda temalt.”

      Tõld jäi seisma.

      “Olemegi päral,” ütles Monte-Cristo. “Kell on alles pool üksteist, tulge ometi sisse.”

      “Meelsasti.”

      “Mu tõld viib teid koju.”

      “Ei, tänan, minu kupee tuli tõenäoselt meie kannul.”

      “Jaa, seal ta ongi,” ütles Monte-Cristo tõllast välja astudes. Mõlemad läksid majja. Salong oli valgustatud, nad läksid sinna.

      “Tehke meile teed, Baptistin,” ütles Monte-Cristo.

      Baptistin lahkus sõna lausumata. Kahe sekundi pärast oli ta tagasi, käes kandik valmispandud teega, mis näis olevat kerkinud maa alt otsekui muinasjutus.

      “Tõepoolest, kallis krahv,” ütles Albert, “ma ei imetle teie rikkust, maailmas on võib-olla teist rikkamaid inimesi: ma ei imetle teie sädelevat vaimu, Beaumarchais’l polnud seda rohkem, aga vähemasti niisama palju küll; ma imetlen seda, kuidas teid teenitakse, sõna lausumata, minuti, sekundi jooksul, otsekui aimataks teie helistamise viisist ära, mida te soovite saada, ja otsekui alati oleks valmis see, mida te soovite.”

      “Teie sõnades on üksjagu tõtt. Minu harjumused on teada. Kohe näete. Kas te ei soovi midagi teha teed juues?”

      “Tont võtku! Suitsetada.”

      Monte-Cristo astus gongi juurde ja lõi ühe löögi.

      Hetke pärast avanes kõrvaluks ja ilmus Ali kahe pika türgi piibuga, mis olid täis topitud suurepärast Latakia tubakat. “Vaimustav,” ütles Albert.

      “Asi on väga lihtne,” ütles Monte-Cristo. “Ali teab, et kui ma joon kohvi või teed, siis ma ka tavaliselt suitsetan: ta teab, et ma nõudsin teed, ta teab, et ma tulin koos teiega, ta kuuleb, et ma teda kutsun, ta aimab ära. milles on asi, ja kuna tema on pärit maalt, kus külalislahkust osutatakse eeskätt piibuga, siis toob ta ühe türgi piibu asemel kaks.”

      “Kahtlemata võib iga asja ära seletada, ja sellegipoolest ainult teie… Oo! Aga mida ma kuulen?”

      Ja Morcerf kummardus ukse poole, kust kostsid tõepoolest helid, mis meenutasid kitarri.

      “Kallis vikont, täna õhtul te olete muusikale määratud; te pääsete preili Danglars’i klaveri küüsist, et langeda Haydée lauto võrku.”

      “Haydée! Kui vaimustav nimi! Kas leidub süs naisi, kelle nimi on tõesti Haydée ka mujal kui ainult lord Byroni poeemides?”

      “Kahtlemata. Haydée on väga haruldane nimi Prantsusmaal, aga küllalt sageli esinev Albaanias ja Epeiroses. Ta tähendab umbes midagi sellist nagu puhtus, häbelikkus, süütus; see on üks ristinime liike, nagu ütlevad teie pariislased.”

      “Kui vaimustav!” ütles Albert. “Küll ma tahaksin, et meie prantslannad kannaksid selliseid nimesid, nagu preili Headus, preili Vaikimine, preili Kristlik Halastus! Mõelge ometi, kui preili Danglars’i nimi olnuks Claire-Marie-Eugénie’i asemel, nagu teda nimetatakse, preili Puhtus-Häbelikkus-Süütus, pagana pihta, millist efekti see põhjustaks kihluste väljakuulutamisel!”

      “Hull!” hüüatas krahv. “Ärge naljatage nii valjusti, Haydée võib teid kuulda.”

      “Ja ta saaks pahaseks?”

      “Seda mitte,” tähendas krahv oma kõrgil ilmel.

      “On ta hea inimene?” küsis Albert.

      “See pole headus, vaid kohustus: ori ei saa pahaseks oma isanda peale.”

      “Minge nüüd! Te ise naljatate! Kas orje on siis veel olemas?”

      “Kahtlemata, sest Haydée on minu ori.”

      “Tõepoolest, te ei tee midagi nii nagu teised inimesed ja teil ei ole midagi nii nagu teistel inimestel. Härra krahv Monte-Cristo ori! See on alles positsioon Prantsusmaal! Vaadates, kuidas teie kulda loobite, tuleb arvata, et säärane koht toob sisse vähemalt sada tuhat eküüd aastas.”

      “Sada tuhat eküüd! Vaesel lapsel oli palju rohkem; ta sündis aarete keskel, mille kõrval “Tuhande ühe öö” varandused on üsna tühised.”

      “Ta on siis tõesti vürstitar?”

      “Ütlesite õigesti, pealegi üks tähtsamaid oma kodumaal.”

      “Seda ma oletasin. Aga kuidas sai suurest vürstitarist ori?”

      “Kuidas türann Dionysiosest sai kooliõpetaja? Sõja heitlikkus, kallis vikont, saatuse tujud.”

      “Ja tema nimi on saladus?”

      “Üldiselt jah, aga mitte teile, kallis vikont. Teie olete mu sõber ja te vaikite, kui te lubate vaikida?”

      “Oo! Ma annan oma sõna.”

      “Kas te teate Ioannina paša lugu?”

      “Ali-Tepelene? Muidugi, sest tema teenistuses saigi mu isa rikkaks.”

      “Ah õigus, ma unustasin selle.”

      “Aga mis seos on Haydéel Ali-Tepelenega?”

      “Ta on lihtsalt tema tütar.”

      “Kuidas? Ali-paša tütar?”

      “Ja kauni Vasiliki tütar.”

      “Ja teie ori?”

      “Jah, jumal paraku.”

      “Kuidas on see võimalik?”

      “Käisin ühel päeval Istanbuli turul ja ostsin ta sealt.”

      “Vaimustav! Koos teiega, krahv, ei elata, vaid nähakse und. Aga nüüd palun ma teilt midagi, mis on väga ebadiskreetne.”

      “Paluge pealegi.”

      “Kuna te liigute temaga koos, viite teda Ooperisse…”

      “Ja siis?”

      “Kas ma ikka võin riskida teilt seda küsida?”

      “Te võite riskida minult kõike küsida.”

      “Kallis krahv, kas te ei võiks mind oma vürstitarile tutvustada?”

      “Heameelega. Aga kahel tingimusel.”

      “Olen nendega juba ette nõus.”

      “Esiteks, et te ei räägi sellest tutvustamisest iialgi mitte ühelegi inimesele.”

      “Hästi.” Morcerf sirutas käe. “Ma vannun seda.”

      “Teiseks, te ei ütle talle, СКАЧАТЬ