Mälu. Endel Tulving
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mälu - Endel Tulving страница 8

Название: Mälu

Автор: Endel Tulving

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Общая психология

Серия:

isbn: 9789949320363

isbn:

СКАЧАТЬ nagu näiteks nimekirja pikkus ja sagedus, millega meeldejäetavaid ühikuid esitatakse (vt Glanzer, 1972; Murdock, 1962; Waugh & Norman, 1965).

      Näib nii, et nimekirja paari viimase ühiku meelespidamine on lühiajalise mälu töö tulemus, samal ajal kui neile eelneva materjali meelespidamine on vahendatud pikaajalise mälu poolt. Need tegurid, mis mõjutavad pikaajalist mälu, ei avalda mõju lühiajalisele mälule.

      Lisakinnitust pakub amneesikute mälu uurimine. Amneesikud on inimesed, kellel on õnnetuse või haiguse tulemusel kahjustatud aju limbiline piirkond. Lisaks tõsistele raskustele sündmuste meelespidamisega on amneesikutel suuri raskusi uue faktilise informatsiooni omandamisega, nagu näiteks raviarsti või õe nime meelespidamine või ka sõnade nimekirja meelespidamine, mida tavaliselt kasutakse mälu uurimise katsetes. Neile puudustele vaatamata – ja mis on eriti oluline praeguse teema jaoks – on amneesikute lühiajaline mälu jäänud suuresti muutumatuks. Selline patsient nagu K. C., kes on kujutatud joonisel 1, on absoluutselt normaalne sellistes ülesannetes nagu vestlemine, kaardimäng või etteöeldud arvude kordamine – kõigis neis tegevustes, mis eeldavad tervet lühiajalist mälu.

      Selline lahknevus (dissociation) või korrelatsiooni puudumine lühi- ja pikaajalise mälu vahel viitab sellele, et pikaajaline mälu tugineb oma töös teistsugustele aju struktuuridele kui lühiajaline mälu: amneesiat põhjustavad ajukahjustused häirivad esimesi, mitte aga teisi. On oluline lisada, et mõned ajukahjustuse vormid võivad põhjustada tõsiseid lühiajalise mälu häireid, jättes puutumata võime õppida ja meeles pidada uut informatsiooni. See on lisatõenduseks selle kohta, et lühi- ja pikaajaline mälu tuginevad aju erinevate osade tööle.

      LIIKIDEVAHELINE VÕRDLUS

      Täiendavaks illustratsiooniks eri suundadest tulevale kinnitusele lühi- ja pikaajalise mälu erinevuse kohta on eksperiment, mille tegid Anthony Wright ja tema kaastöölised (1985). See meeskond uuris võrreldavates tingimustes äratundmismälu (recognition memory) kolmel eri liigil: tuvidel, ahvidel ja üliõpilastel. Iga üksiku proovi ajal vaatas katsealune nelja järjestikulist keerulist visuaalset kujundit. Tuvidele ja ahvidele näidati eesmärkstiimulitena (target items) värvipilte reaalsest elust. Üliõpilastele näidati aga kaleidoskoobi pilte, mille üks näide on kujutatud joonisel 4. Igat pilti näidati vaid üks kord ja vaid üheks-kaheks sekundiks. Äratundmiseks näidati pilti kas vahetult peale uurimiskatsete lõppu või siis teatud viivisega, mis kestis sekundeid ja muutus ühes katsest teise. Osal juhtudel oli äratundmiseks esitatud pilt üks neljast varem esitatud pildist; teisel osal juhtudest esitati segaja (distraktor), mida katsealune polnud varem näinud. Katsealuse ülesandeks oli otsustada, kas tegemist on varem nähtud pildiga või uue pildiga (distraktoriga). Üliõpilastele tehti ülesanne selgeks sõnalise instruktsiooni abil ja kõnet mittemõistvatele katsealustele operantse tingimise tehnika abil.

      Joonis 4.

      Kaleidoskoopiline kujund sarnane neile, mida kasutati katses üliõpilastega, võrreldes tuvide, ahvide ja inimese lühiaegset mälu.

      Graafiliselt on tulemused kokku võetud joonisel 5, millel õigete vastuste protsent on pandud sõltuvusse äratuntava ühiku asukohast uurimisseerias. Kõigi kolme liigi tulemused on üsna sarnased. Kui äratundmiseks esitatud pilt ilmus kohe pärast neljandat uuritavat pilti (viivis oli null), siis kõik kolm katsealuste rühma ilmutasid värskuse (recency) efekti: esimese ühiku äratundmine oli kõige madalam ja kõige paremini tunti ära viimasena esitatud pilti. Kuid kui äratundmiseks esitatud pilt ilmus teatud viivisega, ilmutasid kõik kolm katsealuste rühma selget esmasuse (primacy) efekti: esimesena esitatud pildi äratundmise protsent oli kõige kõrgem ja viimasena esitatu oma madalaim. Ainus oluline erinevus katsealuste rühmade vahel oli aeg, mis oli tarvis (lühiajalise) värskuse efekti teisenemiseks (pikaajaliseks) esmasuse efektiks: 10 sekundit tuvidel, 30 sekundit ahvidel ja 100 sekundit üliõpilastel.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Selgituseks olgu öeldud, et jutt ei käi kõigist mõeldavatest viidetest, näiteks monograafiates või õpikutes, vaid ainult tsiteeringutest teadusajakirjades. Ja mitte kõigis teadusajakirjades, vaid ainult kõige paremates ja mõjukamates, mida jälgivad maailma kolm kõige suuremat andmebaasi Science Citation Index Expanded, Social Sciences Citation Index ja Art and Humanities Citation Index. Näiteks aastal 2000 sisaldasid nimetatud kolm andmebaasi selle aasta jooksul ilmunud 1 164 595 artiklit, millest viie autoriks oli Endel Tulving.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAYABgAAD/2wBDAAgGBgcGBQgHBwcJCQgKDBQNDAsLDBkSEw8UHRofHh0aHBwgJC4nICIsIxwcKDcpLDAxNDQ0Hyc5PTgyPC4zNDL/2wBDAQkJCQwLDBgNDRgyIRwhMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjL/wAARCAMgAe8DASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSExBhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERUZHSElKU1RVVldYWVpjZGVmZ2hpanN0dXZ3eHl6goOEhYaHiImKkpOUlZaXmJmaoqOkpaanqKmqsrO0tba3uLm6wsPExcbHyMnK0tPU1dbX2Nna4uPk5ebn6Onq8vP09fb3+Pn6/9oADAMBAAIRAxEAPwDJbBXOcnPUVHkA04AiMjPekwOvcGgBMHAGcd8mmnnj19qXk9TSkdOT1oAaPfvQQc/ypQMDnOaXuD60AN/h/wDr0dOfzpxGD8vI703r1oARvYim896ecdh1pD049KAGH+dNx1z2p3TOeaMe1ACUh45x06U8gfhQMA8ZNADMHHfnrSgEdMUvYD8qXb3HNAEfUdRzRn+dP2sOSOM009DwOKAEHHrScsSce9KAO3ak2+/SgAHyk5J5owR+NL/Dng+opecH1zQAzkcfpS9cDApecZ7+lA5HrQADr9KUA9z3pfelwCCKAGg4/wAKO/T8KUKOR7UoUD60AIQSP6UYI9qXnrig8DPWgA4yfSlxk8Uck/WlI5xigBpyF4BPPTNNOQ3HWpCox6H60m0DpQBGT+FKHGO9KfxpAO+aAFBbFKDnjJ5pB6EdadtwfpQAc5/+tRnrg/rTh7CjbyPSgCPsc07I6D8KXk0Ac4FABjB5P1oFGB3z9aXAGDQAvc5HajGRRwx+nNGDQA32peoxR+dA/MUAIMYpRjjjrSj3FG3qQKADjP8A9akzzz+FKfxFIehHagBwPQg/hQTimgAilHHJoAkzwe+KeDg5OOtRg596euOuaAJNwzj1pQ/GDgUxcYNOGNv4UAPH1qQHnrnjmowBgY5zTsDrzQBJuz2708cnnGKZwcdse9PAOBzjFAGcpypPvxSc+2aVPunpSHIHTvQAmD04FO7c/rSYzxSEd6AEPFNODigkg9KXvzQAmDjpQMgfSj6GlUDqKADAz2/OkA44FLjPbFGD2oATGefakxT/AFJ/KkOAfegBvQGk25HvUnDEHbjjmm4HPoaAG8dKD6dqcDz0oYE5NAEfJP0ppHrg1IfwppxmgBn0PXrSZp3X6UY54oAaMk5PFKfTGT607bzkUfgce9ADOlOPTPSlwBTsc8UANHXmlAOO/vTsDHSgZIHpQA3B9qOop5HuaCPpx+

1

Selgituseks olgu öeldud, et jutt ei käi kõigist mõeldavatest viidetest, näiteks monograafiates või õpikutes, vaid ainult tsiteeringutest teadusajakirjades. Ja mitte kõigis teadusajakirjades, vaid ainult kõige paremates ja mõjukamates, mida jälgivad maailma kolm kõige suuremat andmebaasi Science Citation Index Expanded, Social Sciences Citation Index ja Art and Humanities Citation Index. Näiteks aastal 2000 sisaldasid nimetatud kolm andmebaasi selle aasta jooksul ilmunud 1 164 595 artiklit, millest viie autoriks oli Endel Tulving.

СКАЧАТЬ