Mälu. Endel Tulving

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eeldab möödunud sündmuste meenutamine tähelepanu kontsentratsiooni. Sündmusi kogetakse isiklikena ja tõestena ning neid tajutakse kui sündmusi, mis on reaalselt minevikus toimunud.

      Kuigi protseduurilise, semantilise ja episoodilise mälu omadused on välja selgitatud palju detailsemalt kui siin esitatud lühikesest ülevaatest nähtub, on veel palju lahendamata probleeme. Üheks selliseks on viimasel ajal palju vaieldud probleem kolme mälusüsteemi bioloogilisest erinevusest. Kas nad vastavad erinevatele ja veel vähetuntud ajusüsteemidele või on tegemist vaid mugava viisiga kategoriseerida õppimise ja mälu nähtusi (vt McKoon, Ratcliff & Dell, 1986; Mitchell, 1989; Shimamura & Squire, 1987; Tulving, 1985a)?

      Kuigi küsimus ei ole lõplikult lahendatud, eksisteerib selle kohta terve rida olulisi andmeid. Üheks selliseks on amneesiahaigete (e amneesikute) uurimise tulemused. Need on ajukahjustusega inimesed, kelle mälu on häiritud, kuid nende taju, keel ja mõtlemine on jäänud suhteliselt terveks. Oluline fakt amneesikute mäluhäirete kohta on nende valivus: teatud mälestused on suures osas kadunud samal ajal kui teised on jäänud puutumata.

      Toronto Ülikooli mäluhäirete uurimise keskuses me uurisime meest, keda tuntakse K. C-na ja kes muutus täielikuks amneesikuks mootorrattaõnnetuse tagajärjel 1980. aastal.

      Tema episoodiline mälu on kõvasti kahjustatud, semantiline mälu mõõdukalt kahjustatud ja protseduuriline mälu on jäänud suures osas muutumatuks. Ta ei mäleta ühtegi sündmust oma elust.

      Ta ei mäleta midagi, mis on temaga kunagi juhtunud. Isegi siis, kui talle anda detailseid vihjeid tema elu dramaatiliste sündmuste kohta vastab ta, et ta ei suuda neid meenutada. Ja kui ta üritab nende peale ise mõtelda, siis osutub ta teadvus “tühjaks”. Sellele vaatamata on tal säilinud hulk teadmisi maailma kohta, nagu ka palju oskusi.

      Joonisel 1 näeme K. C-d malet mängimas. Ta teab, et oskab malet mängida; teab malest nii palju, et suudabki mängida. Kuid ta ei suuda meenutada mitte ühtegi korda, millal ta oleks seda teinud.

      Fakt, et ajukahjustus võib halvavalt mõjuda isikliku elu sündmuste mälule ja jätta puutumata teadmised, viitab sellele, et episoodiline ja semantiline mälu on esindatud erinevates ajusüsteemides.

      Täiendavaid tõendeid pakub aju regionaalse verevarustuse muutuste uurimine juhul, kui inimene mõtleb oma elu sündmustele ja siis, kui ta mõtleb asjadele, mis ei ole seotud tema biograafiaga.

      Kuigi seda laadi uuringud on alles oma arengu aluses, pakuvad need andmed lisakinnitust ideele erinevatest mälusüsteemidest.

      LÜHI- JA PIKAAJALINE MÄLU

      Teine eristus, mida psühholoogid peavad kasulikuks mälu uurimisel on vahe lühiajalise (short-term) ja pikaajalise (long-term) mälu vahel.

      Nagu nimetused ise ütlevad, võimaldab lühiajaline mälu reprodutseerida informatsiooni vahetult pärast selle tajumist; pikaajaline mälu tuleb mängu hiljem. William James nägi seda eristust lühi- ja pikaajalise mälu vahel ette oma “Psühholoogia printsiipides”, viidates neile kui esmasele (primary) ja teisesele (secondary) mälule.

      Joonis 1. Amneesik K. C. õppis malet mängima enne mootorrattaõnnetust, mis juhtus temaga 1980. aastal ja põhjustas tal mälukaotuse mõjutamata teisi intellektuaalseid võimeid. Täna ta teab, et ta oskab mängida malet ja mängib küllalt hästi, kuid ei suuda meenutada ühtegi korda, mil ta oleks kellegagi malet mänginud. Selline lahknevus semantilise ja episoodilise mälu vahel näitab seda, et need kaks erinevat mälu vormi põhinevad erinevatel aju struktuuridel, millest üks võib olla kahjustatud ja teine mitte.

      Esmane mälu oli Jamesi jaoks teadvuse pikenduseks, mis lubab tajuda asja pärast seda, kui ta on kadunud vaateväljast. James’i arvates ei ole see ehtne mälu. Tõelisel ehk teisesel mälul on kaks tunnust, mis puuduvad esmasel mälul: mäletatavad sündmused näivad kuuluvat minevikku ja nende meenutamine on esile kutsutud sobivate ajendite (cues) poolt.

SISEVAATLUS JA EKSPERIMENT

      James jõudis primaarse mälu ideeni sisevaatluse teel. Igaüks võib saada sisevaatluse teel ettekujutuse esmasest mälust, tehes läbi lihtsa katse. Vaadake järgmisele joonisele (joonis 2).

      Joonis 2.

      Lihtne test esmase mälu uurimiseks. Iga kujund on kokku pandud kahest pikemast ja ühest lühemast sirglõigust. Vaadake seda pilti 6–7 sekundit, katke seejärel kinni ja proovige reprodutseerida see puhtale paberile. Vaadake, mis juhtub.

      Sellel on kujutatud neli joontest koostatud kujundit. Iga kujund koosneb kahest pikast joonest ja ühest lühikesest, mis on üksteisega kas rööbiti või risti. Vaadelge neid nelja kujundit 6 või 7 sekundi jooksul, katke nad seejärel kinni ja katsuge kopeerida neid mälu järgi tühjale paberilehele.

      Seda ülesannet täites tunneb enamik inimesi vaatlemise lõpuks et neil on hea mõtteline pilt nendest neljast kujundist ja neil ei ole raskusi nende kopeerimisega. Kui nad aga joonistavad esimest kahte, siis hakkab tunduma, et ülejäänud kipuvad “ära kaduma”. Selleks ajaks, kui järg jõuab kolmanda või neljanda kujundi kätte, on need mälust juba läinud.

      Selle ülesande puhul on hõivatud vaid lühiajaline mälu. Niikaua, kui kujundid on nähtaval või kui te püüate neid korrata (rehearse), on nende esitus kättesaadav teie lühiajalises või esmases mälus. Juhul kui kordamise võimalus katkeb, näiteks selleks, et reprodutseerida lühiajalise mälu “sisu”, siis kaob ka lühiajalises mälus hoitav andmestik.

      Seda liiki sisevaatlus viitab sellele, et (a) lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulga informatsiooni seni, kuni seda pidevalt korratakse ja (b) informatsioon läheb sealt kiiresti kaduma, kui peatada kordamine.

      Kuna James kuulutas ainult teisese mälu ehtsaks mäluks ja kuna teine varase mälu-uurimise tooniandja Hermann Ebbinghaus (1885) tegi oma läbimurdelised mälu-uuringud pikaajalise mälu nähtuste põhjal, ignoreerisid psühholoogid pikka aega lühiajalise mälu nähtusi. Alles 1950-ndatel aastatel taasavastasid nad lühiajalise mälu ja hakkasid seda intensiivselt uurima. Olulised varased tööd on kirjutanud briti psühholoogid Donald Broadbent (1958) ja John Brown (1958), nagu ka ameerika abielupaar Lloyd ja Margaret Peterson (1959).

      Peamiseks ja oluliseks leiuks oli isegi väikestes kogustes verbaalse info kiire unustamine tingimustes, kus kordamine on takistatud. Näiteks Petersonide (1959) katses loeti üliõpilastele ette kolmikuid (trigram) – kolmest konsonandist koosnevaid tähekombinatsioone nagu näiteks LBQ ja VMJ – ülesandega need teatud aja pärast reprodutseerida. Meelespidamise aeg oli erinevates katsetes erinev, vahemikus 3 kuni 18 sekundit. Selle aja vältel pidid üliõpilased tagurpidi lugema arve kolmese sammuga, näiteks alates 123-st allapoole: 120, 117, 114, 111 jne.

      Joonis 3.

      Kolmikute reprodutseerimise protsent sõltuvalt viivisest. Need on andmed Petersoni ja Petersoni (1959) klassikalisest eksperimendist.

      Tulemused on näidatud joonisel 3, kus õieti reprodutseeritud kolmikute arv on pandud sõltuvusse meelespidamise aja pikkusest.

      Märkimisväärne on see, et juba 3 sekundi möödudes eksivad üliõpilased 20 % juhtudest; 18 sekundi pärast mäletavad nad õigesti vaid 10 % kolmikutest.

TÕENDUS ERINEVUSE KOHTA

СКАЧАТЬ